Kakskeelsus ja keelepoliitika võru-eesti näitel

Eestis ja Euroopas tuleb soosida ja väärtustada senisest rohkem mitmekeelsust ning keskenduda ennekõike väiksematele, eriti omamaistele ohustatud põliskeeltele.

SULEV IVA

Kes peab eesti keelt n-ö väikseks keeleks, sel tasub meeles pidada, et suurem osa maailma keeltest on palju väiksema kõnelejaskonnaga ja vähem kaitstud. Eriti ohustatud kipuvad olema just põliskeeled. Neile tähelepanu juhtimiseks oligi äsja lõppenud 2019. aasta kuulutatud rahvusvaheliseks põliskeelte aastaks. Eestiski tähistati seda mitmete üritustega, kus meie omamaiste põliskeeltena olid kõne all eelkõige võru, setu, mulgi ja kihnu keel. Siinkohal tuleb juttu Eesti põliskeelte seisust ja selle parandamise võimalustest võru-eesti kakskeelsuse näitel.

Kuna võru keelt on kaua peetud murdeks ja ametlikult ei peeta seda Eestis senini omaette keeleks (keeleseaduse järgi on see eesti keele piirkondlik erikuju ehk murdekeel), siis ei nähta ka võru-eesti kakskeelsuses täisväärtuslikku kakskeelsust. Eesti ja Euroopa kaks- ja mitmekeelsuspoliitika ning enamasti ka seda puudutavad uuringud ja ülevaated tehakse n-ö üle võrukeste pea, mingil kõrgemal, „tõeliste“ keelte ja „tõelise“ kakskeelsuse (nt vene-eesti, inglise-eesti, soome-eesti) tasandil, kuhu võru keelt tavaliselt üldse ei kaasata. Võru keelt ja võru-eesti kakskeelsust puudutavat keelepoliitikat tuleks väga suurelt ja põhimõtteliselt muuta ja tõhustada. Sellest ei sõltu midagi vähemat kui võru keele säilimine ja areng elava keelena.

Lähisugukeelte kakskeelsus

Erinevalt Eestis tuntud kakskeelsuse keelepaaridest, nagu eesti-vene või eesti-inglise, on võru-eesti kakskeelsus lähi­sugukeelte kakskeelsus, mis on olemuselt üsna sarnane näiteks soome-eesti kakskeelsusega. Siiski, soome-eesti kakskeelsuse puhul on tegemist kahe võrdväärse riigikeelega, võru-eesti puhul on aga üks pool ohustatud põline piirkonna­keel ja teine tema suhtes ülekaaluka enamuskeele rollis riigikeel. Seega peaks võru-eesti kakskeelsus olema loomult kõige sarnasem karjala-soome, latgali-läti, valgevene-vene, kašuubi-poola, alamsaksa-saksa, friisi-hollandi, šoti-inglise, katalaani-hispaania ja teiste samalaadses enamuse-vähemuse jõuvahekorras lähisugukeelepaaride kaks­keelsusega.

Võru- ja eestikeelne inimene (nagu ka karjala- ja soome-, latgali- ja läti- või šoti- ja ingliskeelne) võivad vabalt suhelda nii, et mõlemad jäävad oma keele juurde (retseptiivne kakskeelsus). Võrukeelne saab (tänu üldisele eestikeelsele haridusele, meediale jms) eestikeelsest suhtluspartnerist peaaegu täielikult aru, kuid eestikeelne võrukeelsest tavaliselt mitte päris niisama täielikult. Isegi selline võrukeelne inimene, kes valdab eesti keelt emakeele tasemel, ei pruugi siiski alati mõista mõningaid lõunaeestlastele harjumatuid (tihti laenulisi) Tallinna või põhjaeesti kõne-, murde- või erialakeele sõnu. Olen ise hädas olnud tallinlaste mõistmisega, nagu nt uun – (mikrolaine)ahi < soome uuni, paraadna – sissekäik < (Peterburi) vene paradnaja, nagla – ülbe < vene naglõi, pitšima – oma äriideed ja ärimudelit esitlema < inglise pitch.

Kui eesti- ja võrukeelne jäävad suheldes oma keele juurde, võib eksitussõna tõttu tekkida ka arusaamatus.

See, kel pole lõunaeesti tausta ega pikemat lõunaeestilist keelekogemust, saab võru keelest aru enamasti üldjoontes, mõistab jutu põhisisu. Detailides (grammatika, sõnavara, eksitussõnad) võib ta üsnagi paljut mõista valesti või nihkega. Näiteks võib tuua kas või sellised grammatilised kategooriad nagu olevik ja minevik või kindel ja käskiv kõneviis, mis võivad võru ja eesti keeles vägagi hõlpsasti segi minna: võru parandas, viskas, kirotas – olevik, eesti parandas, viskas, kirjutas – minevik; võru istu, võta ’istun, võtan’ – kindel kõneviis, eesti istu, võta – käsk.

Üpris suurt segadust põhjustavad eksitussõnad: võru loomaq ’taimed, istikud’, eesti loomad ’loomad’; eesti kohe ’nüüdsama’, võru kohe ’kuhu’; eesti sälg ’sälg, noor hobune’, võru sälg ’selg’.

Võru-eesti kakskeelsus kirjas

Kirjalikul kujul näeb võru-eesti kakskeelsust üsna vähe. Leidub kaks- või enamakeelseid kodulehti, nagu Võru instituudi ja TÜ Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse oma. On mõned eesti-võru kakskeelsed sildid, mõned võru-eesti kakskeelselt esitatud kohanimedega kaardid, nt Eesti põhikaart või Regio teedeatlased, kuid neidki on kokku üsna vähe. On ettevõtteid, millel on lisaks eestikeelsele ka võrukeelne kodulehe versioon (nt tõlkebüroo A&A Lingua). Üles on pandud ka mõni hästi nähtav võru- või kakskeelne silt (näiteks Võru K-Rauta või Olerex). Võru linnas on legendaarne pood, kus ostjale saab juba 1990. aastatest peale osaks võrukeelne teenindus ja uhkusega ulatatakse ka võrukeelne tšekk, mis osutub, tõsi küll, lähemalt uurides siiski võru-eesti kakskeelseks.

Iseenesest oleks ju loomulik, et kõigi võru keelealal asuvate asutuste ja ettevõtete kodulehed, kuid miks mitte ka tšekid, tootenimetused, kohalike toiduainete etiketid kaubanimest koostisnimekirjani ja paljud muud võrukestele iga päev näha asjad oleksid peale eesti ja mõne võõrkeele saadaval-nähtaval ka võrukeelsena. Või miks mitte just nimelt eelkõige võrukeelsena. Võru keelt võiks ju näha olla ka kõikidel võru keeleala siltidel, kaartidel ja mujal, kus on midagi avalikult kirjas. Paraku on võru keel Vana Võrumaa keelemaastikul ikka veel pigem harv ja erandlik ning selle nähtavus jääb kaugelt alla eesti keele, aga ka inglise ja vene keele omale.

Võrukeelseid raamatuid ilmub aastas umbes kümmekond. Mõned on olnud ka võru-eesti kakskeelsed. Võru-eesti kakskeelsena on olemas mitu lasteraamatut ning ka pisut muid raamatuid, näiteks lapsevanemaile võru keele ja kakskeelsuse olulisust selgitavad brošüürid või vähese tekstiga kaunid pildiraamatud, aga ka pilt- ehk koomikseepose kujul osade kaupa välja antav „Kalevipoeg/Kalõvipoig“.

Kakskeelsuse murekohti

Võrokesed ja setod on juba 1980. aastatest püüdnud saavutada Eestis oma keele tunnustamist (piirkondliku põlis)keelena, et pääseda murdekõneleja rollist. Seda eelkõige seepärast, et murded on Eestis, nagu ka mujal maailmas, sageli marginaliseeritud, humoriseeritud, folkloriseeritud ja enamik neist on lõpuks kõige selle tõttu ka peaaegu täielikult likvideeritud.

Seetõttu jääbki murdekeelena koheldud keel Eesti kakskeelsuse diskursusest enamasti kõrvale – seda ei võeta arvesse. Parimal juhul võidakse see kaasata harva ja marginaalsena, vaatamata sellele, et viimase, 2011. aasta rahvaloenduse andmetel on võru keele oskajaid ligi 75 000 ja kõigi lõunaeesti keelte (võru, setu, mulgi, tartu) oskajaid üle 100 000 ehk ligi kümnendik eestlastest. Küllalt sarnane osakaal on näiteks Soomes rootsikeelseil, kes saavad aga nautida oma keele võrreldamatult kõrgemat ja kindlustatumat staatust teise riigikeelena.

Võru keele kui „murdekeele“ marginaliseerituse juures Eestis (pea olematu võrukeelne meedia, puuduv osaliseltki võrukeelne haridussüsteem ja vähene avalik kasutus) on ka üldisemalt kakskeelsus kui selline Eesti üldsuse silmis kas selgelt negatiivne või vähemalt negatiivse varjundiga mõiste. Selle põhjus on muidugi Nõukogude ajal venestamisega peale surutud eesti-vene kakskeelsus, mis mõjutab suhtumist kakskeelsusse veel nüüdki.

Kuna ükskeelseid võru keele kõnelejaid enam vaata et pole, vaid võrukeelsed inimesed on tänapäeval ühtlasi võru-eesti kakskeelsed, siis võib öelda, et kakskeelsus (või mitmekeelsus) ongi tänapäeval võru keele olemasolu ja kestmise ainus reaalselt mõeldav viis. Kuna aga kakskeelsus on Eestis Nõukogude ajast pärit negatiivse varjundiga mõiste ja peaaegu kogu kakskeelsuspoliitikat (haridus, uuringud, aruanded, arengu­kavad jms) aetakse Eestis kuskil kõrgemal, „päris“ keeltega, siis on võru keel kui praegu ainuüksi kakskeelsuses elada ja kesta võiv keel Eesti ühiskonna kehvade kakskeelsusolude ja kakskeelsuse kehva maine tõttu kahekordselt nõrgestatud.

Võru keelt võiks näha olla kõikidel võru keeleala siltidel, kaartidel ja mujal, kus on midagi avalikult kirjas.

2 × Erakogu

Mitmekeelne Eesti

Mida teha võru-eesti mitmekeelsuse edendamiseks? Vastuse sellele küsimusele annab võru keele hoidmise ja edendamise programm ehk võru keele arengu­kava eelversioon. Muidugi on ka võru keele arendamiseks läbi aja tehtud mitmesuguseid plaane ja ettepanekuid, kuid päris sellisel tasemel arengukavani, nagu see on olnud olemas eesti keelel, pole võru keele puhul jõutud. Kuna eelmisel talvel ja kevadel koostati ja arutati Tartu ülikoolis mitmel seminaril haridus- ja teadusministeeriumi eestvõttel Eesti keelepoliitika uusi põhimõtteid, võtsin huviga neist arutlustest ka ise osa ja edastasin seal Võru instituudi ette­panekud Eesti keelepoliitika täiendamiseks.

Need on järgmised. 1. Tunnustada võru keelt Eestis omaette põliskeelena ja lõpetada selle kohtlemine murdekeele või piirkondliku erikujuna. 2. Kaasata võru keel selgemalt ja jõulisemalt Eesti keele- ja hariduspoliitikasse. 3. Eelkõige kujundada võru keeleala ning ka mõned Tartu ja Tallinna (kui võrukeste suurimate väljarändekohtade) lasteaiad ja koolid ümber reaalselt võru-eesti kakskeelseks (nt võru keelt õpetuskeelena vähemalt 50%). 4. Tõsta regulaarsema võrukeelse meedia abil võru keele kasutatavust ja prestiiži (igapäevased võrukeelsed tele-, raadio- ja veebiuudised ning jutusaated, vähemalt kord-paar nädalas ilmuv võrukeelne ajaleht jms). 5. Suurendada võru keele kasutust avalikus ruumis (ametlikud võru- või kakskeelsed koha- ja tänavanimed, sildid, viidad jms). 6. Soosida ja väärtustada Eestis ja Euroopas senisest rohkem mitmekeelsust, keskenduda suure kõnelejaskonnaga keelte kõrval senisest palju rohkem väiksema kasutajaskonnaga keeltele, eriti omamaistele ohustatud põliskeeltele.

Kakskeelsus või mitmekeelsus ongi tänapäeval võru keele olemasolu ja kestmise ainus reaalselt mõeldav viis. Võru kaupluse Juudi Puut võru-eesti kakskeelne tšekk.

Rõhutan, et võru keele, aga ka setu, mulgi ja kihnu keele (nende kaitseks on samuti tekkinud tõsisem ühiskondlik liikumine ja nähtud juba aastakümneid väga palju vaeva) säilitamiseks ja arendamiseks elava keelena on vähemalt eespool toodud keelepoliitikaettepanekute rakendamine hädavajalik. Nõudmaks suuremat tähelepanu enam-vähem samadele meetmetele udmurdi keele päästmiseks, läks tänavu sügisel Udmurdimaa pealinnas vabasurma tuntud udmurdi keele eestvõitleja Albert Razin.

Piisava omakeelse (kakskeelse) hariduse ning meedia ja keelemaastiku olemasolu on keele säilimiseks ja arenguks tänapäeval tingimata vajalik nii Udmurtias, Saami-, Šoti- kui ka Võrumaal, nagu ka kõigi teiste väikesearvulise kõnelejas­konnaga keelte maadel. Selle mõistmiseks ja viimaks ometi päriselt selle järgi tegutsema hakkamiseks ei peaks vaja olema seda, et inimesed end põlema panevad või muud moodi äärmuslikult tähelepanu nõuavad. Kui aga selline asi kord juba ühe me sugulasrahva juures juhtunud on, siis peaks meil, Eestis, omamaiste põliskeelte heaks viivitamatult tegema seda, mida on võru keele jaoks ette pannud Võru instituut ja udmurdi keele päästmiseks nõudnud sotsioloog, rahvusliku liikumise aktivist ja ühiskonna­tegelane Albert Razin.

Rahvusvahelise põliskeelte aasta Eesti lõpuüritusel detsembris asutasidki kümme põliskeelte ja -rahvaste asutust Eesti põliskeelte koostöökogu, et aidata kaasa võru, setu, mulgi ja kihnu keele säilimisele ning arengule. Koostöökogu peategevuseks saab Eesti põliskeelte kogukondade huvikaitse Eestis, Euroopa Liidus ja rahvusvahelistes organisatsioonides, sh ÜRO süsteemis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht