Kas keeletoimetaja ameti koht on ajaloo prügikastis?

Maria Mölder: „Ei tule arvata, et kui teksti toimetatakse, siis on see kuidagi solvav või näitab autorile koha kätte. Sugugi mitte. Praegu küll ei paista, et keeletoimetajad võiksid osutuda ebavajalikuks.“

AILI KÜNSTLER

EKIs käivitatud sõnastikureformi1 tutvustati vaid tehnilise uuendusena. Nüüdseks on ilmne, et tegu on seniste keelekorralduspõhimõtete asendumisega. Keelearenduse algatanud EKI direktor Arvi Tavast nimetab, et senine keelekorralduse traditsioon on olnud tulemuslik, ent leiab samas: „Need on olnud usuvaidlused: aastakümneid on korratud samu seisukohti, mille põhjendamist muuga kui autoriteediviidete või traditsiooniga ei ole peetud vajalikuks ega võimalikukski .. [—] Üha enam on keelekorraldus kaugenenud ka keeleteadusest. [—] [K]eelearendus on teadlik taotlus liikuda edasi ähmase määratlusega ja emotsionaalselt laetud keelekorraldusest. .. [A]reng seisneb katsetamises, õppimises ja parimate tulemuste väljavalimises. Alles jäävad sellised muutused, mis on keele kõnelejatele millegipärast nii vajalikud või meelepärased, et muutus hakkab keelekollektiivis levima.“2 Lähtumine praeguse keelekorpuse statistikast on juba kaasa toonud muutused Sõnaveebi ühendsõnastiku rubriigis „ÕS soovitab“. Seni on keelesoovitustele, mida küll nüüdsed EKI keelearendajad ka keeletoimetajail järgida ei soovita (ilmselt ei käi see uute soovituste kohta või miks muidu on seniseid muudetud?) tuginenud ennekõike toimetajad-keeletoimetajad – selguse ja arusaadavuse nimel. Viimanegi ei paista enam mõttekas eesmärk olevat,3 sest selge sõnumi võistlus jääb sel aastal ära.

EKI töötaja Margit Langemets lubas keeletoimetaja kutse eksaminõuete ajakohastamisel igakülgset abi. Siinkohal uuringi Sirbi muusikatoimetaja Maria Möldri käest, kes sai hiljuti kätte keeletoimetaja kutsetunnistuse, kuidas selle ajakohastamise vajadusega on.

Sul on juba mitu kõrgharidust ette näidata ning õpid praegugi TLÜs. Miks otsustasid teha ära ka veel keele­toimetaja kutseeksami – ja seda olukorras, kus praegune EKI juht Arvi Tavast on keeletoimetamise kui sellise mõttekuse küsimärgi alla pannud ja sõnastikureformiks nimetatu aruteludel on keeletoimetajaid keele üheülbastajaiks nimetatud?

Ma usun mitmekülgsesse haridusse ja sellesse, et oma tugevaid külgi võiks veelgi arendada. Olen muusikatekste kirjutanud umbes 20 ja toimetanud ligi 15 aastat, nii et tekkis huvi, kas mu oskused on ka laiemalt midagi väärt. Oma viis aastat tagasi nägin, et TLÜs on keeletoimetaja eriala, mullu astusin sisse.

Keeleinstituudis käivitatud keelearendus viib mõtte paratamatusele, et ju tuleb masinatel aru saada Eliza Doolittle’i keelest. Henry Higginsi keelt ei lähe siis mõistagi enam vaja. Pildil Higgins (Raivo E. Tamm) ja Eliza (Hele Kõrve) 2008. aastal Estonia „Minu veetleva leedi“ lavastuses.

Harri Rospu

Ma ei tea, kas ja kus on Arvi Tavast otseselt keeletoimetamise mõttekuses kahelnud, aga mul on tunne, et nii saab arvata juhul, kui puutuda kokku ainult inimestega, kes väljendavad end kirjalikult väga kenasti, värvikalt, mitmekesiselt ja selgelt. Olen märganud, et ka TLÜ toimetamis- ja tõlkimisainetes eeldatakse sageli, et toimetada tuleb autoreid, kel on hea väljakujunenud stiil. Ka mul on olnud vahel au toimetada väljapaistvaid autoreid, kelle puhul on vaja vaid mõni detail paika sättida ja teksti ühtlustada. Argipäev on ikkagi teistsugune: aina enam autoreid kirjutab ähmaselt ja laialivalguvalt, paljude kordustega. Üldjuhul on autorid ka tänulikud, kui nende mõte on enne avaldamist klaarimalt esile toodud. Olen ammu mõistnud, et inimeste anded ongi erinevad: mõne aju töötab nii abstraktsete probleemide kallal, et kirjakeel on nende protsesside väljendamiseks justkui vale vahend. Siis on hea, kui keegi n-ö tõlgib. Seepärast ei tule arvata, et kui teksti toimetatakse, siis on see kuidagi solvav või näitab autorile koha kätte. Sugugi mitte. Praegu küll ei paista, et keeletoimetajad võiksid osutuda ebavajalikuks. Isegi kui keelereegleid lastakse lõdvemaks, ei kao selge eneseväljenduse ja keeruliste teemade arusaadavalt sõnastamise vajadus kuhugi. Pealegi tarbitakse tänapäeval tohutult palju infot ja soovitakse, et see oleks kergesti haaratav.

Kuidas Eesti Keeletoimetajate Liidu keeletoimetaja kutseeksam välja nägi? Kas nõudeid on vaja ajakohastada? Oli sul oma parandusi raske põhjendada?

Kutseeksamil tuli toimetada üks väga kantseliitlik A4-le mahtuv tarbetekst. Algul imestasin, mida seal kaks ja pool tundi teha. Selgus, et nii mitmeski kohas tuli kõvasti nuputada, kuidas mõttele jälile jõuda ja see võimalikult ökonoomselt sõnastada. Hea, et sai rahulikult mõelda. Pool tundi oli aega kujundatud ajaleheartikli korrektuuriks. Ja hiljem oli vestlus, kus analüüsisime tehtut. Küsiti, miks olin mõne koha lahendanud just nii, milliseid allikaid kasutasin, vaadati, kui täpselt olin korduvaid sõnu asendanud. Muuseas saadi ilmselt infot ka mu üldise tausta ja töössesuhtumise kohta. Ma ei arva, et sel eksamil oleks vaja midagi põhimõttelist muuta, sest keeletoimetaja amet on iseseisev töö, kus tuleb oma otsuste eest vastutada, ja seega ei tohiks ka olla sugugi keeruline oma tegemisi selgitada. Kuulsin oma vestluskorda oodates, et mõni eksami sooritaja oli murelik. Kirjalik töö ei erinenud mu tavatööst millegi muu poolest, kui et ajaraam oli väga täpne ja ruum eksamineerijate valitud. Helika Mäekiviga vestelda oli ka väga meeldiv, sain isegi mõne soovituse allikate kohta, mida polnud varem taibanud vaadata.

Postimehe keeletoimetaja-korrektor Piret Joalaid, kes sai sinu ja Mariliis Silla kõrval samuti seekord kutsetunnistuse, on pressiteate vahendatuna möönnud, et nii vigast teksti kui eksamil polnud ta varem näinud. Kuidas sinuga on?

Krõbe tekst oli see küll ja eksam peabki olema raske, aga kahjuks või õnneks polnud see mulle midagi ennenägematut. Nähtavasti on Postimehe sisutoimetaja enne keeletoimetajale saatmist tekstiga suurema töö ära teinud või siis on neil luksus väga kehvasti sõnastatud artiklid tagasi saata. Minul sellist võimalust ei ole, sest ka väikeses nišis toimuv tahab kajastamist ja tuleb leppida, et iga oma valdkonna spetsialist ei pruugi olla tugev kirjutaja. Valida tuleb ennekõike sisu järgi. Minu käest käib pidevalt läbi tekste, mis võivad küll olla põnevad, aga mille sisu tuleb teha lugejale arusaadavaks, kättesaadavaks. Ei ole nii, et sisutoimetaja paneb ainult fotoallkirjad ja väljavõtted ning keeletoimetaja lisab siis mõned puuduvad komad ja veel nipet-näpet. Pigem on nii, et tekste, mille saaks toimetaja ja keeletoimetaja sekkumiseta lehte panna, nii et pärast ei oleks ebamugav, on minu valdkonnas vähe. Suurem osa lugusid vajab siiski n-ö selgeks kirjutamist, sest muidu viskaks lugeja ajalehe käest. See on kummaline, sest tänapäeval leiab internetist tohutult palju ka toimetamata teksti. Ilmselt on mingi vägi, mis paneb inimese erialasel teemal ajalehte kirjutades väljendama end kuidagi peenemalt, aga alati ei tulda sellega toime, eriti, kui aega napib. Ometi on väga vaja, et meedias võtaksid sõna ja kirjutaksid oma ala spetsialistid – ka need, kes pidevalt kirjutamisega kätt soojas ei hoia. Kui nüüd juhtub, et kõik need mõtted ja põimlaused ei jookse kokku, siis tuleb toimetajatel päris palju vaeva näha ja muuseas ka fantaasiat kasutada, et mõte oleks ikka vastuvõtjale arusaadav ja võimalikult lähedal sellele, mida kirjutaja on mõelnud. Kas ikka saab päris sama, ei ole kindel, aga siis tulebki autoriga suhelda.

Sinu toimetajakogemus ei piirdu minu teada tööga Sirbi muusikavaldkonna kujundamisel. Teatavasti ei ole ju keelevahenditeta võimalik mingit sisu avada. Kas sisutoimetaja oskuste pealt võiks kes tahes keeletoimetamise eksami ära teha?

Tõepoolest, sattusin muusikatekste toimetama suuresti juhuse tahtel ja olen pidanud vastutama päris mahukate trükiste sisu ja keele eest. Kuigi mul on alati olnud hea keelevaist, siis avastasin toimetajana, et pean oma kõhutunnet ikkagi rohkem allikatest kontrollima. Ma ei oska vastata, kas iga mis tahes sisu toimetaja teeks keeletoimetaja kutse­eksami ära – vaevalt kõigil oleks seda huvigi. Sisu- ja keeletoimetaja ameti piir on lõputu vaidlusteema ja tuli ka kutseeksamil jutuks, kuid mõlemal poolel on peensusi, mille kallal töötamine eeldab põhjalikke teadmisi ja kutsumust. Muusikatoimetajana olen tänu Sirbi keeletoimetajatele keeletasandil küll väga palju edasi arenenud ja on üsna raske ette kujutada, kus mujal oleksin sellise kogemuse saanud.

1 https://keeleabi.eki.ee/?leht=8&id=451

2 https://keelearendus.wordpress.com/

3 https://selgesonum.ee/wp-content/uploads/2020/11/Selge-keel-kui-tanapaevane-keelekorraldus.pdf

Loe lisaks: intervjuu Eesti Keeletoimetajate Liidu esimehe Helika Mäekiviga

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht