Keel vajab lugupidamist

Mati Hint

Kõne Eesti Rahvusraamatukogu VII emakeelepäeval „Kas keelt saab taltsutada?” 12. III 2009 Jossif Brodski (Joseph Brodsky): „Keel on meie saatus.” Ulrich Wickert, Saksamaal armastatud raadio- ja telekommentaator: „Keel oli ja on mulle kodumaaks.” I Luuletaja, kirjanik ja kirjastaja Hando Runnel defineerib eesti pattu oma raamatus „Väravahingede kriuksumist kuulnud” nii: „Kahjuliku jonni ajamine, sugu salgamine, emakeele põlgamine”. Runnel ütleb seda Jakob Hurda järgi. Praeguse aja kohta ütleb Runnel märksõna „Eesti mõttelugu” all: „... meie paljude mõtlejate vabatahtlik loobumine eesti keele kui riigi keele ja kui natsiooni keele võistlusvõime kaasajastamisest ... tõendab ettevalmistuste tegemist natsiooni üleminekuks importkeelele, teise natsiooni agressiivsemale ärikeelele.” 

Runneli algatatud „Eesti mõttelugu” jätkab seda kohustust, mille eesti rahvas 1918. aastal riigi loomisega endale võttis: „See ülesanne on maailma hõlvamine ja olemise mõtestamine selles aastatuhandeid kestnud ja arenenud oma keeles”. Järgnev tõukub suurel määral Hando Runneli murelikest sõnadest. Igaks eesti keele tähtsuse kahandamise sammuks peaks oma riigis luba küsitama oma natsioonilt – kas natsioon ikka on otsustanud üle minna importkeelele või tehakse selline otsus otsustama pääsenute ringis natsioonilt ja natsioonist küsimata. Meie ette hakkab jälle kerkima ikka sama küsimus: kas olla või  mitte olla ja kuidas olla? Ometi lootsime, et riiklik iseseisvus vabastab meid sellest küsimusest.

Tõlkija ja kirjastaja Krista Kaer, kes samuti näeb eesti keele seisundit iga jumala päev, hindab olukorda nii: „Lihtsustamise ja kiirustamise tulemused on juba näha – üha rohkem võib lugeda ja kuulda eesti keelt, kus sõnade mõjuväljast ei ole aru saadud, sõnu kasutatakse nihkes või lausa valesti. Kui eesmärgiks on kogu aeg võimalikult löövalt väljendumine, muutub see ühtlaseks mürataustaks, mis ei tõmba enam tähelepanu, vaid nüristab” („Sünge lugu”, Postimees 20. II 2009).  Krista Kaera kirjutise allpealkiri kõlab nagu hoiatus: Eesti ei saa endale lubada lumpenit, kelleni ei ulatu ükski kultuurikiir. Eesti hariduse, eriti ülikoolihariduse suunajate hulgas ringlevad väga ohtlikud kujundid. Ikka ja jälle kerkib üles mõte Tartu ülikoolist välja kasvavast Nobeli laureaadist kui ülikooli peamisest mõttest ja eesmärgist, kusjuures kujutletakse, et see eesmärk saavutataks kiiremini ja kindlamini, kui ülikool viia üle ingliskeelsele õppele. Ma prognoosin vastupidist: kui selline surmakurss peaks võetama, siis oleks tulemus – vähemalt pika aja kestel – sama,  mis järgnes lubadusele viia Eesti viie kõige rikkama Euroopa riigi hulka.

Keelevahetus ülikoolis oleks ainult mõõtmatult laastavamate tagajärgedega kui ühe erakonna valimisvõit. Mitte ükski ülikool Eestis ega isegi mitte Eesti koondülikool ei suuda ettenähtavas tulevikus tõusta maailma juhtivate teadusülikoolide hulka, selleks on meie natsiooni kandepind lihtsalt liiga piiratud. Ja see polegi mingi tragöödia. Piisab oma regioonis suunajaks olemisest, oma kohuse täitmisest, tubli keskmise taseme hoidmisest. Kui aga Eesti ülikoolide kandepinda hakata kunstlikult laiendama ülikoolide ingliskeelestamise teel, siis oleks tulemuseks kõige tõenäolisemalt seitsmenda või kaheteistkümnenda järgu teadlaste ja teadlasi etendavate aferistide seiklemine siinsetesse ülikoolidesse; sama juhtuks üliõpilaskonnaga. Seda juba esineb. Kõige traagilisem oleks siiski see, et haritlaskonna ettevalmistamine selle maa ja selle natsiooni jaoks muutuks kõrvalise tähtsusega tegevuseks. Eesti rahval pole vaja oma olemasolu panna kaalule pilvedes terendava Nobeli laureaadi pärast. Eesti ülikoolide ülesandeks on ette valmistada haritlaskonda selle maa jaoks, olla maailma  tipus meie rahvusteaduste ning nendega seotud teaduste vallas ning veel mõnel teadusalal, kus meil on traditsiooniliselt tugev potentsiaal. See ei välista tippvõimekate jätkamist seal, kus oleks avaram arenguruum.

Kui asju loomulikult võtta, siis võib ihaldatud Nobel tulla ka Eestisse ilma eesti keelt ohverdamata. Meid on helge tuleviku pettekujutluste ohvriks toodud juba liiga palju kordi. Me ise oleme pettekujutlustele ohverdanud juba liiga palju. Nüüd on aeg ütelda: „Siiamaani, ja mitte kaugemale”. Ja seejärel hakata kaotatud territooriumi tagasi võitma nagu Vabadussõjas.  Toon mõne näite selle kohta, mida Lääne-Euroopa suured rahvad teevad praegu oma umbes 1200aastase traditsiooniga kultuurkeelte kaitseks. Saksamaal saab saksa keele kultuuriauhinna (Kulturpreis Deutsche Sprache) igal aastal üks-kaks teenekat saksa keele kasutajat ja üks institutsioon. 2008. aastal oli väljavalitud institutsiooniks Šveitsi postiamet (suuruselt teine tööandja riigis). Auhinna põhjenduseks oli postiametis algatatud võitlus ebavajalike anglitsismide vastu, keeleesteetika ja -eetika põhimõte „Ütle saksa keeles, mida sa saksa keeles oskad ütelda”. 

Anglomaaniale tuleb vastu astuda kangekaelselt, eneseteadlikult ja vaimukalt – nii kõlab Šveitsi postiameti juhtmõte. Seal usutakse, et anglitsismide kasutamine ei näita ei professionaalsust ega intelligentsust. Arvan sama, kuigi Eestis arvatakse sageli kahjuks vastupidi, seni veel, ikka veel, või üha sagedamini. Prantsusmaal kaitseb prantsuse keelt keelepuhtuse seadus, mida põhjendatakse sellise sõnastusega: puhas keel on asendamatu relv võitluses rahvusliku kultuuriidentiteedi säilimise eest; suurim kuritegu on mõrv ühe rahva keele kallal; kolonisatsioonil on mitmeid vorme, halvim neist on sisemine võõrdumine  oma enese kultuurist, oma enese keelest. François Mitterrand suhtus presidendina äärmise vastumeelsusega (õieti keeluga) võimalusse, et mõni Prantsuse minister avalikkuses kasutaks mingit muud keelt peale prantsuse keele.

Väikerahvana pole meil selliseks kangekaelsuseks võimalusi ja ülepingutatud keelehoiak pole meile ka sobivaim võitlusviis. Aga täielik lodevus, mille näiteks on Vikerraadio muusikaosa amerikaniseerimine, on alandav ja ka reeturlik (silmas pidades ka seda, et importlaulukesed viivad autoritasudena igal aastal riigist välja kümneid miljoneid kroone). Kas rahvalt on küsitud? Kes on otsustanud, et me läheme seekord siis sellist „internatsionaliseerumise” teed? Teame juba neid „internatsionaliseerumisi”. Siin on olnud saksakeelset, venekeelset ja nüüd siis on tulekul ingliskeelne internatsionaliseerumine. Millise keele baasil toimub siis Eesti elanikkonna keeleline kontakteerumine? Rahvuskeelte väärtustamine on üks valgustusajastu suurimaid saavutusi. Ka meie eestlane-olemine ja eesti keele väljaarendamine, ka EES TI RIIK algab valgustusajastu ideedest. Kui praegu hautakse kuskil mõtteid eesti keele tähtsuse vähendamisest, siis tuleb küsida: kas valgustus on läbi saanud, kas algab  pimendus?

Frankfurter Allgemeine avaldas hiljuti (17. I 2009) lugejakirjana saksa arstiteadlaste nõudmise säilitada teadus paljukeelsena. Argumendid on samad, mida meiegi hästi tunneme: teaduste plahvatuslik areng algas ühe keele – ladina keele – ainuvõimu lõppemisega ja rahvuskeelte kasutuselevõtuga teadustes. Igas keeles mõtlemine võib näidata objekti veidi teistsugustes mõisteväljades, nii et objekti tunnused liigenduvad teistmoodi ja avanevad teistsugused seletusvõimalused. Hiljutisel keelefoorumil (21. I) hinnati eesti keele seisund ja  ka eesti keele uurimine heaks. Kas see pole enda petmine? On ja õnneks pole ka. Eesti keel kuulub ikka veel Euroopa arenenud kultuurkeelte hulka ning meil on võimalus hoida sellest staatusest kinni. On õnn elada eesti keeles, aga õnne kõrval on ka hirm, et seda õnne ohustab järjekordne okupatsioon, mis seekord võib tulla meie eneste seest või meie eneste keskelt või meie eneste vaikival allaheitmisel.

II

„Keelepuudulikkusel on kaks peamist külge: toorlaenud-võõrkeelendid ja üldine keelelohakus. Ilmselt pole meil kunagi olnud  niisugust keeletõusiklikkuse orgiat kui praegu. Võõrkeelendite eelistamine on orjamentaliteedi, välismaise ees maoli olemise jätk kadakasaksluse ajast.” See on olukorra hinnang Mihkel Muti sõnastuses („Emakeele sunnismaisus”, Postimees 4. III 2009). See hinnang vastab tegelikkusele. Ma toon järgnevas emakeele mõnest allsüsteemist näiteid selle kohta, kuidas me ei kohtle emakeelt piisava lugupidamisega. Piirdun igas valdkonnas ühe-kahe näitega. Eesti keele rikast tuletussüsteemi ei jäta kasutamata ei spontaanne sõnalooming ega ka n-ö teaduslik tuletamine.  Esimene annab tihti labasevõitu sõnu; need uued sõnad kukuvadki mittekõrgstiilse keelekasutuse registrisse ning kõik on korras, kuni neid ei hakata kasutama väljaspool seda loomulikku keskkonda. Aga ametlikult heakskiidetud tuletised võivad esimeste mõjul külge saada esiteks bürokraatiakeele maigu ja teiseks sattuda seostesse selle spontaanse sõnaloominguga.

Näiteks on meil ilus sõna eakas. Selle kõrvale tehti tuletis vanur, mille tähenduseks ÕS (1999) annab ’vanake, vanainimene’. Paratamatult langeb ebavajalik tuletis vanur ühte lahtrisse rahvalike tuletistega rikkur, prükkar, kommar, narkar, joomar, söömar – kõik halvustavad. Ka vanur saab siit külge allahindamisega seotud tunnuseid. Kui nüüd seda sõna, mille tähenduseks algselt defineeriti ’vanake’, hakatakse kasutama riigikogu seadusaktide keeles (nagu ongi tegelik olukord), siis ei ole see lugupidav ei keele ega eakate vastu. Ajakirjanike mõju keelele tunnistatakse praegu kogu maailmas. Meil ei oleks see mõju hullem kui mujal, kui meil oleks väärtajalehti, kus sisukus ja kultuurne keelekasutus ühinevad. Kahjuks küünitavad meil sinnapoole ainult Eesti Päevalehe Möte ja Postimehe ak (arvamus-kultuur), ka Sirp ja Õpetajate Leht, aga  viimased pole kahjuks üldloetavad.

Ajakirjanike keelemõtlematust näitab refereerimisverbide kasutamine.Refereerimisverbi tähenduse ignoreerimise näiteks olgu tõdema, mille seos nimisõnaga tõde ja omadussõnaga tõene on päevselge. ÕS (1999) annab selle verbi tähenduseks ’tõena kogema, tõeks tunnistama’. Eesti ajakirjanikud kasutavad tõdema-verbi valdavalt tähenduses ’ütles, väitis, kinnitas, nentis’ ka siis, kui tegemist on intervjueeritava läbinähtava keerutamise, valetamise, oletamise või eneseõigustusega. Niiviisi on verb tõdema kaotamas tähendusseost sõnadega tõde ja tõene  ning muutumas väite tõeväärsuse hindamisel ütlemise sünonüümiks. Kas see veab kaasa ka nimisõna tõde ja omadussõna tõene tähenduse ähmastumise, seda on vara ütelda, aga tähendusnihke mehhanism niisugune ongi. Ja just selline on ka eesti ajakirjanike keeletegu. Eesti ajalehtedest käivad üle moesõnade lained, mida osalt dikteerivad poliitikud: viimased kolm-neli kuud algasid ja lõppesid kõik jutud ebamääraste väärtustega, nüüd on sellele kohale tõusnud solidaarsus, mille alles hiljuti oli praegune majandusminister Juhan Parts intervjuus Neue Zürcher Zeitungile kuulutanud  illusiooniks.

Poliitikud manipuleerivad keelega teadlikult ja häbitult. Nende manipulatsioonidele lisandub ajakirjanike edevus. Ajakirjanikele meeldib uhkeldada harvemini kasutatud sõnadega, paraku läheb tihti kõik valesti, nii tähendus kui ka vorm. Ajakirjandusliku vägistamise ohvriks langevad praegu sagedamini sõnad nagu hoomama, naasma, möönma, seljatama, tihkama; hoomamatu esineb küllalt sageli defineeritule ja seni kasutatule vastupidises tähenduses (hoomamatud avarused), seda isegi kultuurilehes Sirp (hoomamatu hulk määratu suure hulga  tähenduses); -aldis, tava- ning -lembene on nähtavasti tulnud selleks, et võimaldada lõputut ilutsevat liitsõnamoodustust. Võõrsõnad on üks eufemistliku keelekasutuse sirme. Saksa tele- ja raadiokommentaator Ulrich Wickert toob näiteks holokausti. See kreeka sõna tähendas algselt põletusohvrit, aga pärast üht selle nimega Ameerika filmiseeriat 1970ndatel hakkas sõna asendama seda, mida ta tähendab: juutide tagakiusamist ja tapmist II maailmasõja eel ja ajal. Võõrsõna teeb iga asja ka tähtsamaks. Eks paradigma, diskursus ja narratiiv kõla uhkelt ka siis, kui kohal pole neist ühtegi. Ja kes kõik on karismaatilised, legendaarsed, maestrod, ja mis kõik on piibel või saaga – isegi vargapoiste seiklused võivad ajakirjaniku käes muutuda legendaarseks saagaks ja magamistoaperversiteedid seksipiibliks. Ükski sõna pole enam püha. Tugevasti hinnanguliste sõnade kergekäeline kasutamine toob kaasa semantilise inflatsiooni ning tundub, et seegi pole üksnes keele häda, vaid ka praaliva Eesti ühiskonna semiootiline probleem. Jaanalinnu kombel väldime negatiivse tähendusega sõnu.

Me ei räägi praeguses majandusolukorras palgalangusest, vaid  negatiivsest palgakasvust, pankade ja igasuguste majandusarendajate ahnust nimetame kasumi maksimeerimiseks ning surmapatt muutub niimoodi vooruseks (viimane näide on Ulrich Wickertilt). Manipuleeritud keel ei väljenda enam ligilähedaseltki tegelikkuse vahekordi, vaid hoopis peidab neid ning petab meid kõiki. Eks arendajagi ole saanud veidra sisu. Poliitilise korrektsuse, delikaatsete isikuandmete ja teiste ettekäänete abil omandame valemängimise oskusi. Võõrsõnadele lisaks on edvistamine ingliskeelsete sõnade ja väljenditega jõudnud Eestis samasse faasi, mis on võrreldav  Nõukogude aja keelepropagandaga, justkui sünniks iga inimene loomulikult vene keele oskusega, mis pidi olema üldinimlik.

Eraldi tuleb rääkida nimede hääldamisest raadio- ja telekanalites. Üldiseks on muutumas mis tahes keele nimede hääldamine inglise keele hääldusmallide järgi. Kirjatähte g hääldavad spordi- või muusikakommentaatorid eesvokaalide i ja e ees järjest sagedamini dž-ks, olgu siis tegemist ladina, rootsi või ungari keelega. Sama juhtub j-iga. Juba kirjutatakse ajalehes Gruusia Bor(d)žomi Borjomi ja sealne mineraalvesi borjomi, kuigi gruusia keeles on selle j-i koha peal dž-ena hääldatav täht ning ka Peeter Pälli „Maailma kohanimedes” (1999) on kirjutatud Bordžomi ja Boržomi; Borjomi on ingliskeelne nimekuju. Ka r on mitme keele nimede häälduses muutumas vokaalipikenduseks  (nagu inglise keeles). Kreeka mütoloogia võidujumalanna Nike hääldamine naiki on harimatuse niisugune aste, mis äratab tõelist õudust.

Hiljuti kogesin, et isegi kultuurilehe toimetuses tahetakse saksa keele ortograafiat lugeda inglise hääldusmallide järgi. Ja tehaksegi „parandus” ära. Vene nimede kirjutamisel on kogu dokumentatsioonis ja ajakirjanduses valla pääsenud nimekandjat eirav kontrollimatu ja korrastamata meelevaldsus, euroopluse sildi all muide. Sümptomaatiline on ametnike, ajakirjanike ja kommentaatorite absoluutne immuunsus igasuguse õppimisvajaduse möönmisegi suhtes.  Ju nad teavad, et nemad on jõud, mitte mingid keeleteadlased või eesti keele traditsioonid. Päris hulluks läheb lugu, kui ka eesti tuntud inimeste nimesid hakatakse hääldama, nagu oleksime juba ameeriklased. Möödunud aasta iseseisvuspäeval kuulsime, kuidas meie kõige tuntum kaasmaalane nimetas üht küllalt tuntud kaasmaalast Davidit Deividiks, tänavuse iseseisvuspäeva paraadi ajal jutustati TV-s Julius Kuperjanovi vaprast abikaasast Älissist, kes seni on olnud Aliis (Alice), tuleval aastal võib-olla kuuleme juba Džuuljus Kuperjanovist. Emakeelepäevaeelsetel nädalatel jõudis ka Swedbank muutuda Swedbänkiks.  Nähtavasti on ingliskeelse häälduse kriitiline mass saavutatud.

Pole enam lootagi, et saksa, prantsuse või hispaania nimesid või nende keelte tuntud püsiväljendeid loetaks nende keelte hääldamisreeglite järgi, vaid ikka nii, nagu inglise keele hääldusmallid ette annavad. Võib-olla mõjuks kainestavalt, kui siin elavad välismaalased hakkaksid eesti poliitikute, sportlaste ja ajakirjanike nimesid hääldama inglise häälduse päraselt. Väikerahva keel ei ole väiksemas hädaohus kui väikerahva riik. Peaaegu kogu aeg on olukord selline, et ühest ahistajast pole veel lahti saadud, kui juba on kohal teine. Idarindele lisaks tuleb meil  nüüd valvas olla suure lääneliitlase keelemõjude suhtes ja natuke tähele panna isegi sõbralikku põhjasuunda (fraseoloogia ülevõtmine). Eesti keel elab praegu aegu, kus vene keele struktuurilised mõjud pole sugugi lakanud, aga inglise keele struktuuri ja sõnavara mõjud laiendavad jõuliselt oma pealetungi. Vene keele vastu aitas meid kaitsehoiak, inglise keele puhul on selle asemel Mihkel Muti poolt mainitud orjahoiak. Edev dabljuutamine, siiviitamine ja diiviidiitamine, I lugemine ai-ks (CV, CD, DVD , IMF) jms – kuidas see kokku käib eesti tähestiku tundmisega? Või tunneme ainult importtähestikku? 

Muidugi pole eesti keel kaitseta. Küllap näitab ka kõik see pidev hädaldamine eelkõige hoolimist. Eesti keelt kaitseb tema staatus ja üha lisanduv eestikeelse sõna mass, kõige rohkem aga kaitseb eesti keelt ikkagi eesti rahvas. Ennast keelekaitsjateks nimetavad lugupeetud kaaskodanikudki annavad oma panuse, kuigi neid huvitab rohkem igavene võitlus tšau ja okei vastu ning hoopis raskem on neil märgata, et näiteks pärast mida on eesti sõnadega väljendatud vene keele konstruktsioon ja lund on sadamas on eesti sõnadega väljendatud inglise keele konstruktsioon (viimane ka minister Laine Jänese Tartu maratoni avamiskõnest).  Tšaust ja okeist palju ohtlikum on stiilivahede nüristumine. Ei või ikkagi tõsises ja pidulikus järelehüüdes lugupeetud inimesele ütelda, et ta jagas ka matemaatikat või kunsti. On valdkondi, kuhu argikeelsel ja argoosõnavaral ei tohiks asja olla. Labastumine on hullem kui libastumine. Suurimaks ohuks isamaalisele mentaliteedile pean ma seda, et pealekasvav põlvkond ei taju eesti keele tundi koolis kui vaba eneseväljenduse hetke. Sellepärast: kuidas ka ei käiks eesti keele käsi kooli ainetundide jaotuses ja ainekavades, eesti keele õpetamise metoodika kaasajastamise kallale peame asuma kohe. Eesti keele ortograafiagi  õpetamine on tehtud üle mõistuse keeruliseks häälikupikkustega manipuleerimiseks. Eesti keele praegune ortograafia sündis Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas 1843. aastal silbiortograafiana, aga kolme häälikupikkuse leiutaja Mihkel Veske alles sündis tollel 1843. aastal. Häälikupikkuste edasiandmise seletused poogiti Ahrensi suurepärasele ortograafiale vägivaldselt külge rohkem kui 20 aastat pärast Eduard Ahrensi surma Karl August Hermanni grammatikas 1884. aastal. Sealt edasi on Ahrensi ortograafia vägivaldset tõlgendamist  ainult süvendatud.

Nendel kahel nähtusel – silbipikkustel põhineval ortograafial ja kolme häälikuvälte teoorial – ei ole ega saagi olla kuigi palju kokkupuutepunkte. Seda teatakse selgesõnaliselt juba vähemalt 50 aastat. Kuidas on selline asi eesti kõige tähtsamas rahvusteaduses võimalik? See on emakeeletundide huvitavuse või tuimuse tõeliselt oluline küsimus. Ja on teisigi valdkondi, kus teaduslik maailmapilt ja eesti keele õpetamise metoodika on vastuolus. Uus põlvkond ei pea olema silmnähtavate vastuolude äraõppimise suhtes leplik, ka emakeeletunnis mitte. Järgnevate põlvkondade emakeelearmastuseta  muutuks ju kõik mõttetuks.

Öeldakse, et keegi ei pääse oma saatusest. Eesti rahvas ei tahagi pääseda oma saatusest elada eesti keeles. Aga kui keegi tahab, on tal vabameelsel ajal mõistagi vabadus minna sinna, kus paremad keeled. Kui aga siia tulevad päästjad, siis tuleb neile vastu hakata. Varasemadki päästjad on leidnud endale õige koha ajaloo mitte eriti auväärsetel lehekülgedel.