Keeleaasta 2012

Mart Rannut, keeleteadlane

Keeleaasta pakkus rikkalikult sündmusi igale maitsele: rõõmustavaid ja nörritavaid, innustavaid ja heidutavaid. Siinkohal esitan fragmentaarse ja küllaltki subjektiivse ülevaate keelekorraldusmõõtmete kaupa. Keelekorpus Keele korpuskorralduse alla käib nime-, oskuskeele-, üldkeele- ja tõlkekorraldus, kus igas valdkonnas tulemusi rohkesti ette näidata. See aasta oli rikas ka üldrahvalikest keelevaidlustest, mis omal kombel samuti eesti keelt edendavad. Nimekorralduses sai ühele poole etapp, kus järvede ja saarte nimed said korda valitsuse määrusega 30. märtsil, jõgede nimed on kinnitamisel. Rannikumeres said mitmedki venekeelsed nimed, mis tsaariaja kaptenite järgi kunagi Peterburis kaartidele kantud, tagasi rannarahva pandud kuju juba varem, 1990. esimesel poolel, hiljaaegu said need ka üle kinnitatud. Menukiks kujunes maikuus ilmunud Eesti Keele Instituudis valminud „Eesti etümoloogia-sõnaraamat”, mis on esimene omataoline Eestis. Huvi eesti keele sõnade päritolu vastu oli nii suur, et anti välja mitu kordustrükki. Oma silmaga võin kinnitada: raamat oma kvaliteedi ja süviti minekuga on rahva huvi väärt. Ka „Võõrsõnade leksikoni” kaheksas trükk, mis EKI leksikograafide ja erialaspetsialistide ühistöös loodud, on suur, ligi 40 000 märksõnaga saavutus. Hinnatundlikum rahvas, see „teine Eesti”, tunneb aga huvi, millal seda netis tasuta kasutada saab. Keelekorpuse valdkonnas on rõõm rääkida ka selle korraldajatest ja meie kauaaegsetest keele-elu juhtidest Mati Hindist ja Tiiu Ereltist: kolleegid koostasid mõlemale tänu- ja austusavaldusena pühendusteose, täis sisukaid teadusartikleid.

Kõige vastukajalisemaks osutus Emakeele Seltsi keeletoimkonna 11. juuni õigekirja­otsus ajaloosündmuste kohta: sellega soovitas ES ajaloosündmused, ajastud jms nimetused kirjutada väikese algustähega, välja arvatud neis sisalduvad nimed. Keeletoimkonna põhjendusel puudub selge reeglistik uuemate piltlike või rahvapäraste nimetuste, nagu näiteks laulev revolutsioon või pronksiöö, kirjutamiseks. Suurtäht polevat vajalik, sest meil ei ole ametlikku ega ideoloogilist ajalookirjutust ja seega pole ka ametlikke ajaloosündmuste nimetusi.

Selgus aga, et otsus oli jäänud piisavalt läbi arutamata ajaloolastega, kes koostasid avaliku pöördumise, kutsudes keeletoimkonda oma otsust ringi vaatama. Uuele regulatsioonile heideti ette mitmeti mõistetavust, kus lugejal võib puududa võimalus aru saada, kas tekstis räägitakse mingist konkreetsest ajaloosündmusest või kasutatakse lihtsalt kujundlikke väljendeid, nt verise pühapäeva või musta neljapäeva puhul. Esisuurtähe kasutamine ei viita nende arvates ametlikule ajalookirjutusele ega soovile õilistada mingeid minevikuepisoode; esisuurtähe ainus funktsioon on juhtida lugeja tähelepanu sellele, et tegemist on nimetusega, mille taga on konkreetne, üldreeglina dateeritav ajaloosündmus.

Pärast mitmeid keeleteadlaste ja ajaloolaste ühisarutelusid sai 16. novembri koosolekul lisatud küllaltki mõistlik kompromiss: ajalookirjutuse tava järgi kirjutatakse ajaloosündmuste kinnistunud nimetusi eelistatult esisuurtähega. Aeg annab ses asjas arutust. Muud ESi otsused määrsõnade kokku- ja lahkukirjutamise (kasvõi, mistahes jt) ja rõhumäärsõna võibolla sidekriipsuta kirjutamise kohta võeti vastu positiivselt, kusjuures varem kehtinud põhimõtete järgi kirjutamist veaks lugema ei hakata (vt ka EKI keelenõuanne, „Mis, kes ja kus tahes” – toim).

Uue liiklusseadusega sai lõpu neli aastat kestnud vaidlus ühissõidukiraja tähise „BUS” üle, mis nii mõnegi arvates olevat võõrkeelne ega vastavat eesti kirjakeele normile. „BUSi” kasutuselevõttu põhjendasid Eesti liiklus­korraldajad vastavusega Eesti standardile „Teemärgised ja nende kasutamine”, mis omakorda on välja töötatud ÜRO teeliikluse ja liiklusmärkide ning -signaalide konventsiooni alusel. Selle järgi tuleb ühissõidukite sõidurajad teistest sõiduradadest selgelt eristada, kasutades selleks sõna „BUS” või tähte „A”. Sellele vaatamata kasutatakse mitmes Euroopa riigis ingliskeelse „BUSi” asemel siiski omakeelset sama tähendusega sõna: Rootsis „BUSS”, Ungaris „BUSZ”. Nüüd on „BUSi” kasutamine ka liiklusseadusega kooskõlas. Sisuliselt ei ole selle puhul tegu mitte ainult bussi-, vaid ühistranspordirajaga, mida mööda liiguvad seaduse kohaselt taksod ja teised ühissõidukid, lisaks liiklusseadust eiravad pätid ja ministrid.

Möödunud olümpiamängud jõudsid ka keele-ellu, kui üks tubli ja sõnakas saarlane oma murdelise õ-d asendava ö-häälikuga spordikommentaatorina elevust tekitas. Huvitavam oli seejuures kommenteerijate suhtumine: kuigi kurjustajad olid vähemuses ja arusaadavuse üle ei kurtnud keegi, tuletan profülaktiliselt meelde, et erinevalt eelmisest uus eesti keele norm hääldust õiguslikult ei määratle.

Suvel rikastas eesti keelt uudissõnaga „ütk” ka president Ilves. Tipparvamusliidri keeleloomes osalemine toetab mainekujunduslikult küll igati eesti keelt. Siiski oleks võinud enne uudissõna avalikustamist asjatundjatega konsulteerida, sest tegu pole just kõige sobivama häälikujärjendiga kõnemoodustuse ökonoomsusprintsiibi eiramise tõttu: kahele järjestikusele energiamahukale sulghäälikule eelneb moodustamisel aeganõudev labialisatsioon (huulte torutamine), mis järgneva konsonantjärjendiga kokku ei sobi. Staatuslikult vägagi positiivses teos on see muidugi pisiasi.

Ka tõlkekorraldus on elavnenud, tunnistuseks mitmed sisukad konverentsid ning väljaanded.

Keeleõpe

Keeleõppekorraldus on valdkond, kus muret on olnud igal aastal. Oli ka rõõmustavat: gümnaasiumi lõpetasid esimesed keelekümblus­klassid. Lõpetajate ladus ja korrektne eesti keel paitas kõrva, mõnegi puhul oleks pidanud seda tema emakeeleks. Meie keskmisel vene tavakooli lõpetajal on sellise saavutuseni veel pikk maa. Tuletan siinkohal meelde ühe meie erakonna kärkimist-keelamist, 1995. aastal pani ta ka keelekümbluse arenduse seisma. See siiski võimule ei jäänud ning keelekümblus­programm käivitati. Sama erakond jätkab aga oma kontrollialuste Tallinna ja Narva linnavalitsuse kaudu mõttetut ja põhjendamatut vastupunnimist segregatiivse keeleõppesüsteemi vähendamisele gümnaasiumiastmes. Kohus on küll protestid tagasi lükanud, kuid erakonnal paistab edasisekski keelekiusuks raha jätkuvat. Asja iroonia tõi selgelt välja Inimõiguste Instituudi 30. juuni pöördumine, kus juhitakse tähelepanu, et praeguse vene koolide segregatiivse olukorraga rikutakse nende õpilaste inimõigusi: riik ei täida oma kohustust võimaldada neile piisav ja konkurentsivõimeline eesti keele oskus, et konkureerida eesti koolide lõpetajatega võrdväärselt hariduses ja tööturul. Haridus- ja teadusministeerium oli oma vastuskirjas eesti keele õppe kvaliteedi ja tulemuslikkuse asjus kriitikaga päri, häid kavu lubatakse selleks aastaks, ehk kunagi jõutakse ka tegude ja tulemusteni.

Ka eestikeelsetes koolides muutus mõndagi. Esimest korda tehti ka eesti keele eksamit uutmoodi, mitmeosalisena. Tagantjärele tundub kiitvaid hääli olevat rohkem kui murega, kuidas õpilased sellega hakkama saavad. Minu meelest oli uuele eksamile üle minna ka viimane aeg. 2007. aasta kvalitatiivses uuringus analüüsiti gümnaasiumijärgseid keelelisi oskusi, mida läheb vaja õppes (kõrgkoolis) ja tööl. Selgus, et kirjalikus vormis vajatakse tekstitöötlus- ja kommunikatsioonioskusi, tekstiloomet oli vaja vaid muudel oskustel põhineva tegevuse osana. Kirjanditaolist ülesandeformaati polnud kellelgi koolijärgses elus ette tulnud. Seega tundub uus eksam paremini näitavat, kas ollakse keeleliselt „küps” ehk tullakse edasises keele-elus toime. Eesti keele kvaliteedi tagamiseks (ekspertide hinnangul ka lihtsalt taseme hoidmiseks) ei piisa aga vaid eksami muutmisest, ümberkorraldusi vajab kogu eesti keele õppesüsteem. Oma ettepanekutega tuli välja Eesti keelenõukogu, loota on, et soovitatu saab ka tegelikkuseks.

Eelmisel aastal valmis ka ulatuslik Euroopa keeleoskusuuring, mis andis väärt teavet põhihariduse lõpetajate võõrkeeleoskuse kohta. Eestis olid mõõdetavateks keelteks populaarsuselt meie esimene ja kolmas keel inglise ja saksa. Siin võib uhkesti ära märkida, et Euroopa selle valdkonna tippriikidest Rootsist ja Hollandist me palju maha ei jää. Küll on aga kummastav, et kümnendik õpilasi lõpetab põhikooli pärast mitutsada(!) keeletundi nulltasemel, kus polegi midagi mõõta. Mis nad küll tunnis tegid, kas nad üldse olid seal?

Eesti keele õppes täiskasvanutele on muresid mitut sorti. Kõigepealt tuleb eristada uusimmigrante ja nendega seonduvat. Siin tuleks ära märkida küllaltki erinev trend, mis eristab lõuna (valdavalt ingliskeelseid) ja ida poolt (venekeelseid) saabunud õppijaid. Kui venekeelsed õppijad tulevad üldjuhul eesti keele tundi keelt õppima, tehes selleks süstemaatilist tööd, siis nt araabia emakeelega õppijad külastavad tunde, kui sedagi, mõttega omandada keel põhiliselt igapäevase kogemuse kaudu.

Enamik tasuta keeleõppesse pürgijaid on siiski siin mitukümmend aastat elanud, kolmveerand on eesti keelt juba kooliski õppinud, paljud on eesti keele tasuta kursustel alustanud rohkem kui kaks korda. Mis aga puudub, on eesti keele oskus. Kas on kursus pooleli jäetud, käidud kohal rohkem meelt lahutamas, pole väljaspool tundi keelt kasutatud kas mugavuse või kartuse tõttu või tahetudki lihtsalt „paber” saada? Sihitakse enamasti algtaset või siis madalamat kesktaset, kirjakeele oskust nõudvate kõrgemate keeleoskustasemete nõudlus on tagasihoidlik.

Riigi korraldus jätab keeleõppes paljuski soovida. Olen vastavatele isikutele ses suhtes ka nõu üritanud anda, kuid vägagi piibelliku tulemusega, kus sigade ette pärlite viskamist mainitud.

Staatus

Keele staatuskorralduses läheb meil nii nagu alati. Selle tegevuse alusel riigi keelepoliitilisi eesmärke määratleda oleks ilmsesti võimatu. Kas näiteks keegi suudaks ära arvata, mis eesmärk võiks olla vene keeles pitsiheegeldamise õpetamisel (lisaks pitsiheegeldamise õpetamisele muidugi). Aitan siin lugejat: tegu on silmapaistva lõimimise eeskujuga, mis sai möödunud aastal MISA integratsiooni auhinna. Selle valguses on ehk arusaadavam ka MISA raha eest poliitikute reklaamfilmide tootmine, et neid lõimumistuhinas massidele pühapäeva hommikul kell pool kaheksa näidata, et nood siis innustunult eesti keele õpiku pihku võtaksid või kodakondsuseksamile tormaksid.

Augustis alustas kultuuriministeerium uue lõimimiskava kokkupanekut aastateks 2014–2020 avaliku aruteluga, soovides kokku leppida edaspidise tegevuse ja prioriteedid. Eesmärki, mille poole peaks aasta pärast valmiva arengukavaga pürgima, aga pole. Ses asjas sai septembris kultuuriministeeriumi juba noomitud (muidugi tulemusteta, vt: Mart Rannut, Käib kibe lõimimistöö. – Keele Infoleht 28. IX 2012, nr 21/23), ei tahaks kõike kordama hakata. Keele­poliitiline olukord aga ei rahulda: venekeelse rühma lõimimine Eesti ühiskonnaga vindub põlvkond pärast iseseisvuse taastamist edasi ning sidus ühiskond ühtse keele- ja kultuuri­ruumiga on siiani unistus. Julgeolekuohud pole aga kuhugi kadunud ning selline muretus võib meile valusasti kätte maksta. Ohumärgiks oli aprillimäsu meenutavate artiklite tonaalsus vaid viis aastat hiljem: süüdlasteks on siin saanud eesti rahvas ja valitsus, kes panid oma natsionalismi ja assimileerimissurvega meie venelased väljapääsmatusse olukorda. Seda, et tegu oli Vene eriteenistuste operatsiooniga, kus oskuslikult kasutati ära meie lõimijate oskamatust ja abitust, ei meenutatud üheski loos. Rahvuslikust alaväärsuskompleksist vabanemiseks kulub eestlastel nähtavasti rohkem aega kui vaid üks põlvkond.

Tegemata töö staatuse ja konkreetsemalt keeleõigusküsimustes põhjustab praaki mitmes riigiasutuses. Segi aetakse rahvus, emakeel ja instrumentaalne keeleoskus, sellega hiilgab soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku büroo. Segased õiguslikud arusaamad riigiaparaadis võimaldavad vene meedias üles tõsta venelaste diskrimineerimise teema, mida meie idanaaber siis välismaal Eesti kohta levitab. Mingi alus sellel muidugi on: Praxise tehtud integratsiooni monitooringu järgi on iga viies küsitletu kogenud ebavõrdset kohtlemist teise rahvuse poolt. Seejuures näitavad muud uuringud, et diskrimineerimise all kannatavad millegipärast just need, kes eesti keelt ei oska. Ilmselt on siis piisavalt põhjust eelistada teisi, kel eesti keel suus.

Tegelikku olukorda lubab detailsemalt sisse vaadata rahva ja eluruumide loendus 2011. aasta lõpu seisuga. Eesti keelt räägib emakeelena 68,5 protsenti rahvastikust, kümnendik rahvastikust oskab mõnd eesti keele murret. Keeleliselt on Eesti jõudsa sisserännu toel läinud palju kirjumaks: Eestis peetakse emakeeleks 157 keelt. 2000. aasta loenduse andmetel oli neid emakeeli kolmandiku võrra vähem – 109. Kodukeelena leiab rakenduse neist napp 30, ülejäänud keeli tarvitatakse sugulaste või kaasmaalastega kokku puutudes või on tegu lihtsalt väärtusega möödanikust. Eesti keele staatuse kohta venekeelse elanikkonna seas annab aimu assimilatsiooni puudumine, millega eesti keel erineb teistest Euroopa keeltest. Ilmselt on meie ühiskonnas veel tugev segregatsioon, mis ei võimalda liituda eestikeelse põhivooluga, põhjuseks tugev barjäär eesti- ja venekeelsete vahel. Pealegi jätkub nn kolmandate rahvuste assimilatsioon vene keelde. Seega on mõne vene propagandisti halal alust: Eestis on assimilatsioon olemas, ainult et assimileerijaks on vene kogukond, seda peaasjalikult venekeelse segregatiivse kooli toel.

Sel rahvaloendusel said eesti emakeelega inimesed esmakordselt märkida üles ka eesti keelemurde oskuse. Mõnd murret oskas iga kümnes inimene, mida oli selgelt rohkem kui seni arvatud. Kõige enam märgiti Võru murde (sh Setu murraku), Saarte murde (sh Kihnu murraku) ning Mulgi murde oskust, mis näitab murrete ehk regionaalkeelte prestiiži ja keelelist rikkust.

Keeletehnoloogia

Keeletehnoloogid, kes möödunud aastal said oma institutsionaalse baasstruktuurina Eesti Keeleressursside Keskuse, rõõmustasid meid oma järjekordsete saavutustega. Eesti Keele Instituudis valmis nutitelefonidele rakendus, mis loeb kõnesünteesi kasutades ette eestikeelseid uudiseid. Uudistelugejast on kasu eelkõige juhtudel, kui inimene on parajasti hõivatud muu tegevusega, nt autojuhtimise, treeningu vms ja ta ei saa arvuti- ega telefoniekraani jälgida. Alustati subtiitrilugejate rakenduse koostamisega, seegi peaks lähiajal kättesaadavaks muutuma.

Septembrikuus tunnustas Küprosel Euroo­pa Komisjon iga Euroopa Liidu riigi kümne aasta paremaid keeleõppeprojekte. Komisjon pidas parimaks Eesti projektiks sisekaitseakadeemia 2011. aasta keelerobotit. Loodud õpitarkvara, teisisõnu keelesimulaator, toetab piirivalveametnikke võõrkeelse erialaterminoloogia õppimisel. Kõnetuvastustehnoloogia võimaldab ametnikel piiripunktis suhelda võõrriikidest saabunud külalistega nende emakeeles. Keeleroboti näol on tegemist ka didaktilise toega, kus arvesse on võetud õppija keelelisi vajadusi.

Peasündmuseks tuleb siiski pidada Euroo­pa põhiliste keelte tehnoloogilise toe arengu mahukat võrdlevat uurimust. 30 Euroopa keele uuringu alusel ähvardab suuremat osa neist digitaalne hääbumine. 34 riigi teaduskeskusi ühendav võrgustik Meta-Net väidab, et tervelt 21 keele digitaalne tugi on kas kehv või lausa olematu vähemalt ühes keeletehnoloogia valdkonnas (masintõlge, kõnetöötlus, tekstianalüüs ja keeleressursid). See tähendab, et vähemalt 21 Euroopa keelt on digihääbumise ohus ega pruugi digiajastul ellu jääda. Parimas seisus on inglise keel, eriti ei jää maha hispaania, hollandi, itaalia, prantsuse, saksa keel.

Eesti keel paigutub kõige kehvemas seisus digitoega keelte kategooriasse masintõlke valdkonnas ja tekstianalüüsi valdkonnas. Lohutuseks võib öelda, et masintõlke alal oleme selle uuringu järgi ühes seltskonnas ka näiteks soome, rootsi, taani ja norra keelega. Kõnetöötluses oleme juba tagant teises rühmas, sel alal hindab Meta-Net eesti keele digitoe fragmentaarseks. Fragmentaarne on eesti keele digitugi ka kõne- ja tekstiressursside alal. Oleme siiski paremas olukorras kui läti, leedu, malta ja islandi keel, mis on igas keeletehnoloogia valdkonnas kõige kehvemas kategoorias. Eesti keele suhtelist paremust Balti keelenaabrite hulgas võib seletada keeletehnoloogilise toe kestliku rahastamisega riiklikest programmidest.

Erilist põhjust muretsemiseks siiski pole: uuringusse süüvides selgub, et eesti keele digitaalne olukord on rahuldav. Euroopa keeletehnoloogide uuringus viis eesti keele hinde alla tekstianalüüsi valdkond, kus semantilise analüüsi vallas sai eesti keel puuduliku tulemuse, morfoloogia ja süntaksi analüüs on teiste riikidega võrreldes heas seisus. Tegelikult ei nõuagi enamik programme semantilist tuge, küll aga on neil vaja morfoloogia ja süntaksi tuge.  Semantiline analüüs on pealegi küllaltki universaalne ning teiste keelte jaoks loodud tarkvara saab kerge vaevaga „kohendada”. Enam-vähem samasugune on mahajäämus masintõlkes.

Uuring on väärt, et sellega põhjalikumalt tutvuda. Ometigi häirib selle teatav paniköörluse element (eriti kokkuvõttes), mis aitab küll meedia uudiskünnise ületada, kuid moonutab keelte tegelikku digiolukorda. Tegu on siiski Euroopa põliskeelte kestlikuma poolega, nõrgemaid ei hakatudki uurima ega hindama. Ekspertide järeldus, et 30 uuritud keelest 21 digitaalne tugi on „olematu” või paremal juhul „kehv”, on kategoorilisuses võrreldav meie „Harta 12” omaga. Õige on muidugi väide, et vahe „suurte” ja „väikeste” keelte vahel üha kasvab, üheks põhjuseks suuremate keelte keeletehnoloogia ärilised võimalused. Seejuures on Euroopa Komisjoni rahastamisel välja töötatud ning -töötamisel Euroopa riigikeeltele, sealhulgas väiksematele ja vähemate ressurssidega keeltele esmatähtsad baastehnoloogiad.

Eestist osalesid uurimuses Krista Liin, Kadri Muischnek, Kaili Müürisep ja Kadri Vider Tartu ülikoolist, eesti keele kohta on veebis saadaval nende koostatud sisukas aruanne (http://www.meta-net.eu/whitepapers/e-book/estonian.pdf).

Keelekorpuse ja -tehnoloogia vallas on märgata järjekindlat arengut, positiivseid momente on ka keeleõppes, mida aga määrib saamatus eesti kui teise keele õppekorralduses. Mitte just tagasihoidlikuks häbiplekikeseks on jäänud keele staatuskorraldus, mis on põhiseadusliku kohustusena otseselt valitsuse rida. Ehk tasuks ka selles vallas tööga pihta hakata?