Keeleseaduse eesmärgipärasus

Peep Nemvalts

Keeleseaduse mõte on hoida eelkõige avaliku suhtluse ehk teabe- ja ametikeel selge ja otstarbekana, mitte ilukirjandust või esseistikat „kroonukeelestada”.        Ükski seadus iseenesest ei aita ühiskonnal toimida, kui seaduse mõtet ei suudeta või ei tahetagi järgida. Eesti parim keeleseadus on meie igapäise eesti keele headus. Kui igaüks tarvitab oma töös selget lauset ja tabavat sõna, siis jõuab läbimõeldud sõnum kadudeta suhtluskaaslaseni. Paraku ei ole meie keelekeskkond nii korrastatud, et toimiks ilma õigusliku raamistikuta.

On hämmastav, et (aja)kirjanike seast levib hüsteerilisi karjatusi uue eelnõu  vastu. Kes peab vajalikuks üksikuid punkte sarjata, kontekstist välja rebitult ja äärmuslikke kujuteldavaid tõlgendusi pakkudes; kes leiab kogu seaduse hoopis tarbetu olevat, ilma ühtki asjalikku, loogilist põhjendust esitamata. Keeleseadus ei ole mõeldud määrama, kuidas mõnd murret või murrakut kõnelda või mil moel tohib sõpradega suhelda. Mõnus on kuulata järjekindlat murdekeelt, oma roll on ka õigel ajal ja õiges kohas kasutatud erialaslängil,  nagu ka seltskonniti varieeruv kõnekeel ei ole midagi taunitavat. Keeleseaduse mõte on hoida eelkõige kirjakeelne teabe- ja ametikeel selge ja otstarbekana, mitte ilukirjandust või esseistikat „kroonukeelestada”. Vaevalt et seda ei taipa Jaan Kaplinski. Muidugi ärritab sõnameistreid, kui mõni lehe keeletoimetaja nende arvamusloo sõnavalikut või lauseehitust kipub oma maitse järgi muutma – aga see pole ju keeleseaduse  süü.

Keeletunne saab inimesiti erineda ka hea ja selge keelekasutuse piires. Ega normitud keeltki tohi tõlgendada nii, nagu oleks alati ainult üks sõna või vorm see õige. Normikohane keel jätab kasutajale rohkesti vaheldusvõimalusi – muidugi eeldusel, et neid võimalusi tuntakse. Eelnõu seletuskiri annab täiesti ühemõtteliselt teada, et kindlasti ei muudeta senist keelepoliitilist suundumust, vaid uuendatakse seaduse struktuuri ning täpsustatakse järelevalves ja seires ilmnenud seiku. Praeguse lipitud-lapitud seadusega võrreldes ongi uus eelnõu märksa ülevaatlikum. Peatükis „Eestikeelne teave ja teenindamine” oleks siiski loogilisem, kui 19. § „Ajakirjanduskeel” paikneks enne 18. § „Audiovisuaalse teose, televisioonija raadiosaate ning reklaami võõrkeelse teksti tõlge”. Neist pügalaist ongi seni vist kõige rohkem kirgi üles köetud. Põhjus on arvatavasti  kütjate tahtmatuses seaduse mõtet endale selgeks teha, ent ka eelnõu sõnastuses, mis seesuguseid (paha)tahtlikke tõlgendusi võimaldab.

19. § 1. lõike esimene lause on igati asjakohane: „Üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaannete, sh veebiväljaannete keelekasutus peab vastama kirjakeele normile”. Teine lause „Kirjakeele normi nõuded ei kehti ajakirjandusväljaandes avaldatava kunstilise teksti suhtes” näib aga tekitavat asjatut segadust, mistõttu sellest  võiks hoopis loobuda. Kunstiline tekst ei kuulu niikuinii teabe ja teenindamise rubriiki ega ole üldse selle seaduse mõjualas. 2. lõige „Eestikeelsetes tele- ja raadiosaadetes kasutatakse korrektset eesti keelt” vajaks küll täpsustamist, sest jätab võimaluse arvata, nagu nõutaks seda ka igalt usutletavalt. Nõnda see tõenäoliselt mõeldud ei ole, sestap võiks sõnastada ehk nii: „Eestikeelsete tele- ja raadiosaadete tegijad (autorid, toimetajad, diktorid)  peavad kasutama selget eesti kirjakeelt”.

Samalaadne täpsustus kuluks ära ka 4. § „Eesti kirjakeele norm” 1. lõikes. Eelnõu seletuskirigi rõhutab seoses §-ga 19, et „ei ole kirjakeele normi järgimise nõue suunatud mitte isikupärase stiili ega sõna- või väljendusvabaduse vastu, vaid oskamatu, elementaarseid õigekirjareegleid eirava ja lugejat eksitava keelekasutuse vastu”. Just avalikus suhtluses eksitava keele tõrje peabki olema  keeleseaduse põhiülesandeid – ent mitte ainult lugejat, vaid ka kuulajat eksitavale, mitte üksnes õigekirja-, vaid üldse eesti keele olemust eiravale keelepruugile tuleb vastu seista. Ei maksa mõnd üksikut keelenormingut üle tähtsustada, sest komafetišism on niisama kahjulik kui mis tahes muu kultus.

Loogikavastane on 11. § „Püsielanike keele kasutamine asjaajamiskeelena”. Kõige püsivamad elanikud Eestis on eestlased, aga siin lähtutakse muulastest elanike osakaalust. Järelikult on loogiline paigutada see säte hoopis praeguse 12. § „Asjaajamine võõrkeeles” esimeseks lõikeks. Ses paragrahvis on asjakohane lisandus lõikena, mis sätestab kohustuse vastata võõrkeelsele dokumendile üldiselt eesti keeles. Üsna tarbetu näib 13. § „Välissuhtluse keel” täiendus, et lisaks välissuhtlusele võib mõlemale poolele sobivat keelt kasutada ka  suhtluses Euroopa Liidu institutsioonidega. EL pole ses suhtes mingi erand, võrreldes välisriikide või teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega. Mis tahes suhtlus üle Eesti riigi piiri on välissuhtlus. Tegelikult on küsitav kogu selle pügala vajalikkus, sest on loomulik, et välismaalastega suheldakse mõnes ühiselt mõistetavas keeles. Kahtlane on ka, kas tõesti peab seaduses esitatama eraldi 27. § „Eesti keele tasemeeksami  tulemuste vaidlustamine”.

See on korralduslik küsimus, mida haarab loogiliselt 26. § „Eesti keele tasemeeksam” 3. lõige. Asjakohane on uus § 6, „Keelepoliitika ja keelekorralduse juhtimine”. Põhimõtteliselt väga tervitatav on lisatud § 20, „Lepingute keel”: „Töölepingud ja võlaõigusseaduse alusel sõlmitavad lepingud sõlmitakse eesti keeles, kui osapooled ei lepi kokku mõne muu keele kasutamist“. Seda eelnõu sõnastust võiks küll veel lihvida.  Loobuda tuleks kui-klauslist, sest Eesti Vabariigis pole mingit põhjust sõlmida lepinguid võõrkeeles. Neil juhtumeil, kui mõni lepinguosaline on välismaalane, võib vajadusel alati tõlkida lepingu mõnda teise keelde. Ka Euroopa Liidu õigusaktidel on võrdne juriidiline jõud igas ametlikus keeles.

Õigupoolest on selle paragrahviga astutud vaid pool sammu õiges suunas. Ladusus ja üldmõistetavus peab saama iga eestikeelse õigusakti  omaduseks. Seadused jm õigusaktid ei ole juristide tsunfti siseasi, vaid puudutavad kõige otsesemalt kogu ühiskonda. Seepärast on üldsusel õigustatud ootus, et need tähtsad tekstid oleksid ühiskirjakeelsed, mitte õigusteaduse erialakeeles, milles kohati juuraslängi sugemeid (regulatsioonid), ülearu keerukas ja tihti võõrmõjuline lauseehitus jms. Kui soovime – ja see on igati mõistlik soov –, et iga ametnik kasutaks kirjakeele normile vastavat eesti keelt (§ 10), millega edastatav sõnum oleks suurema vaevata arusaadav, siis ei tohi ametnikku koormata tarbetult keerukaks aetud õigustekstidega. Praegu oleme paraku olukorras, kus isegi need ametnikud, kes tahaksid ja oskaksid ladusas eesti keeles suhelda, on sunnitud kasutama sageli kohmakat õiguskeelt. Eriti puudutab see ELi õigustikust, ent ka Toompealt pärit õigusaktide osundusi ja refereeringuid. Seega tuleks § 20 pealkirjastada „Õigusaktide  keel” ja siis kaaluda, kas lepinguid on vaja eraldi lõikena esile tõsta või piisaks näiteks sõnastusest „Kõik Eesti Vabariigis kehtivad õigusaktid, sh lepingud, koostatakse selges ja üldarusaadavas eesti kirjakeeles”.

Loomulikult peaks keeleseadus ise olema siin teerajaja täpse ja mõistetava õiguskeele juurde. Sestap on hädavajalik, et nii eelnõu kui ka seletuskirja sõnastust veelgi hoolikalt lihvitaks ja stamptarindeid välditaks. See seadus  on just sobiv koht juurutamaks nii mõnegi lohiseva termini asemel suupärasemat. Näiteks füüsilisest isikust ettevõtja asemel võiks olla isikettevõtja. Mida selgemat keelt kasutab seadusandja, mida kaalutletumalt väljendub neljas võim, seda paremini toimib kogu ühiskond.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht