Mis on ÕSi sõna?

EKI ühendsõnastikku lisatud sõnadest uduvikerkaar, hobiõpe, vadama, digitigedik, nepobeebi jpt saavad seeläbi ÕSi sõnad, mis leiavad koha „Eesti keele sõnaraamatus ÕS 2025“.

MARGIT LANGEMETS, LYDIA RISBERG

Mida on ühist sõnadel korgitser, autsaider, tüss, ilusti, šikaneerima, burks, nupsusai, käkerdis, e-post, velkima ja etteheide? Esmapilgul ehk ei midagi muud, kui et need on eesti keele sõnad, on nad ju muus mõttes niivõrd erinevad. Midagi on neil aga sellegipoolest veel ühist: nimelt on need kõik õigekeelsussõnaraamatu (ÕS) sõnad. Samma ritta sobivad uuemast ajast uduvikerkaar, hobiõpe, vadama, digitigedik, nepobeebi jpt, mis on lisatud EKI ühendsõnastikku keeleportaalis Sõnaveeb. Seeläbi saavad nendest samuti ÕSi sõnad, mis ilmuvad järgmises ÕSis, „Eesti keele sõnaraamatus ÕS 2025“¹.

Kuidas saab ÕS selliseid sõnu sisaldada, võib keegi küsida, sest ÕSist on tihtipeale oodatud üksnes seda kõige neutraalsemat eesti kirjakeele tuumosa. Vähem teatakse, et ÕSi saatesõnas on viimased veerandsada aastat kirjas, et „Kirjakeele sõnaraamatuna hõlmab ÕS [aastaarv] eelkõige kirjakeele kui üldrahvalikult kasutatava ja ühtseima keelekuju sõnavara“ ning et see esitab „keelt, mida me praegu räägime ja kirjutame“. ÕSi koostajad on märkinud, et ÕSis on „eeskätt üldsõnavara, mis pakub huvi keelekorralduse seisukohast“², samuti, et „Täiesti ekslik on arvata, et õigekeelsussõnaraamat on „lubatud“ sõnade loend“³.

Keel, mida me räägime ja kirjutame, „elab ja toimib variantide kujul“⁴. Millistes variantides ning varjundites on eesti keel ÕSis elanud? Uurime seda lähemalt praegu kirjakeele normi üheks aluseks oleva ÕS 2018 põhjal.

ÕSi varjundid

Valdav osa ÕSist esindab neutraalstiili: need on eelkõige sõnad, mille juures pole ühtegi märgendit, näiteks šikaneerima, e-post, etteheide, käkerdis. Pealiskaudsel vaatluselgi on selge, et ka neil sõnul on väga vähe ühist: kui kujutleda neid näiteks „Aktuaalse kaamera“ uudistelugeja suhu, siis sõnu šikaneerima ega käkerdis ei tajutaks ilmselt neutraalsena. Jätame aga neutraalkihi praegu kõrvale ja vaatame sõnu, mida on täpsustatud märgenditega.

Kõige arvukam ÕSis märgistatud sõnavarakiht on oskuskeele sõnad ehk terminid. Märgistus on siiski tükatine ning aja jooksul on ÕSides erialamärgendeid tublisti ka vähendatud. Näiteks puudub märgend siis, kui sõna ise või tema seletus peaks eriala juba ära ütlema: elektrivõrk pole saanud silti el ega elektrokeemia silti keem. Nõnda pole võimalik täpselt hinnata, kui palju on ÕSis oskussõnu, küll aga on teada, et erialasid on eristatud 52 ja vastavalt tähistatud sõnu on umbes 13 000. Kõigi märksõnadega kõrvutades on oskuskeele märgendiga sõnu seega 23% ning märgendamata erialasõnad juurde arvates on nende kogus veelgi suurem. Keeleteadlane Silvi Vare on kriitilise pilguga vaaginud üldkeele ja oskuskeele vahekorda ÕSis, pidades ÕSi oskuskeele poole kallutatuks.⁵ Tänapäeval on keeleportaal Sõnaveeb andnud hea võimaluse vähendada tulevase ÕSi koormust oskuskeele esitamisel: portaalis on kasutada üle 120 terminibaasi ja nende hulk kasvab pidevalt. Nii jäävad järgmisest ÕSist välja aneroidkarp, amöboos, sele ja sekvestrima, sest terminibaasides on need olemas.

Registrivarjundeid on ÕSis märgatavalt vähem: kokku umbes 6600 sõna või väljendi juures ehk 12%-l sõnadest võrreldes kõigi märksõnadega. Stiilikuuluvuse märgistusi on 15 (nt argi, lastek). Ootuspäraselt on arvukaim argikeele⁶ silt (ligi 2300 sõna-väljendit), näiteks ära kobise! ja maha koksama. Aga argi-märgendi on saanud ka ilusti (alates ÕS 1976st), korgitser ja aukõrgendus (mõlemad alates ÕS 1999st), kus­juures varem korgitseri ei esinenud ning aukõrgenduse kohta polnud märkusi. Nende asemel on neutraalse variandina pakutud ilusasti (ÕSides 1918–1960 on ilusasti ja ilusti märgenditeta), korgits ja ametikõrgendus. EKI ühendsõnastikus, s.t ka järgmises ÕSis, pole mainit sõnad märgendit saanud, sest keelekasutus on eesti keele ühendkorpuses (2021)⁷ kallutanud kaalukausi tänapäeval ilusti (viis korda kasutatavam kui ilusasti) ning korgitseri suunas (neli korda kasutatavam kui korgits). Ametikõrgendus on 20 korda levinum kui aukõrgendus, kusjuures need sõnad pole üksteisega alati asendatavad, sest kannavad kohati eri sisu (ÕS 2018s pole sellele osutatud).

On loomulik, et keele varjundid ajapikku muutuvad ja seetõttu muutub keeleandmete toel ka sõnade kirjeldus sõnastikus. Näiteks on hiljem neutraalseks hinnatud ÕS 1976s kõnekeelseks märgitud makk, proff, aku, pastakas, trenn jpt sõnad.⁸ Kindlasti pole tänapäeval mingit põhjust sobimatuks pidada selliseid lauseid nagu „Eesti vabariigi president Toomas Hendrik Ilves andis aukõrgendust ka kahele Saaremaa ohvitserile“ (Saarte Hääl 2009) või „See ilusti kõlav ebakompetentne väide kehtib sõnades, kuid sõna ei maksa midagi, kui tegusid ei järgne“ (Sirp 2022).

Muid ÕSi kihte

Omaette tähistuse on ÕSis saanud ülekantud tähendused (märgend ülek). Nii on mõne sõna juures osutatud, et keelendiga on seotud muid, omaette tähendusega väljendeid, nagu sõna raudne juures raudne eesriie ’info ja suhtluse tõke’, või et keelendil on ülekantud tähendus, näiteks sõnal hambutu tähendus ’teravuseta, nüri’. Mil määral mahub kujundlikkus neutraalstiili, vajab omakorda kindlasti lähemat uurimist. Näiteks pruugitakse väljendit raudne leedi meedias praegu üsna sageli (ÕS 2018 seda ei kajasta, aga EKI ühendsõnastikus on ta olemas).

Rikkalikult on ÕSis murde järgi eritlemata murdesõnu, mis pole tänapäeva ühiskeeles kuigivõrd kasutusel ning mida EKI ühendsõnastikus pole seetõttu esitatud, näiteks höörik ’ümmargune’, koomits ’onn, kuur’, tüss ’paks kodukootud riie’, velkima ’käia vehkima’. Ülejäänud varjundid hõlmavad vanamoodsaid sõnu, nagu nurga­advokaat ’kutseta advokaat’, joogimaja ’kõrts’; harvu ja unarsõnu: eemus ’eelis, üleolek’, tõht ’mõju, tagajärg’, ööp ’ööpäev’. Lisaks on tähistatud muid „meeleolulisi ja nii-ütelda seltskondlikke laade“⁹: lastekeelt, naljatlemist, luulelisust ja vulgaarsust.

Paarisaja sõna juures on juhitud tähelepanu halvustamisele, sellised on näiteks daamikene ja memmepoeg, kassimait ja koeraroju. Samuti on halvustavaks märgitud laused Käivad siin igasugused ja Nägu on paksu krohvi all. Seda, kas keelend on halvustav, on sõnaraamatuga tegelikult üsna keeruline ära määrata. Keeleteaduse seisukohast pole sõna ise halvustav või solvav, vaid seda tajutakse nii alles vastavas kontekstis. Siiski on ka sõnu, mida enamasti neutraalsena ei tajuta, mistõttu EKI ühendsõnastikus on mitmed sellised, nagu aborigeen, laplane, sekt, varustatud ÕSi selgitusega.

Keel ja sõnaraamat

Mis siis on ÕSi sõna? Nagu kaart pole territoorium, nii pole ka sõnaraamat keel: sõnaraamatus saab üksnes üldistusi tehes kirjeldada, kuidas sõnu on seni teadaolevalt kasutatud.¹⁰ Sõna kasutamiseks ja mõistmiseks on alati vaja konkreetset konteksti, kõnelejat (kirjutajat) ja kuulajat (lugejat). Seepärast on võimatu sõnaraamatus kõiki sõnu keeleüleselt märgendiga varustada – oluline on mõte, tekst tervikuna, mitte üksiksõna. Sõnaraamatus saab esitada sõna normingu (õigekiri ja morfoloogia), kõike muud (tähendus, kasutus, varjundid) saab vaid kirjeldada. Näiteks on jazz’i juures selgitus muusikute sõnakasutuse ning juhilubade puhul info õigusaktides esinemise kohta, Myanmar ja Birma on vajanud ametliku eelistuse selgitust. ÕSides on alati olnud ja on ka edaspidi igasuguseid sõnu. Nii on ÕSidele aja jooksul ette heidetud vastandlikke asju. Omal ajal on ÕSist välja jäänud „mõned küllaltki olulised sõnad“, näiteks käkerdis, pötserdis, autsaider, koine, rehala, etteheide.¹¹ Mõnele pole sobinud, et ÕSis leidub argikeele sõnu, nagu burks, bemm ja diip, on arutletud, kas need „on nüüd seadustatud“ või vähemalt „ei ole enam keelatud“.¹² Kui ÕSis peaks esitama ainult neutraalsed (ametlikud? ametlike tekstide?) sõnad, siis jääks väga suur osa keele variantsusest ja nüanssidest sõnaraamatust välja – ÕS poleks enam „keel, mida me räägime ja kirjutame“. Näiteks peaks sellisel äärmuslikul juhul ÕS kolmest neutraalsest variandist (elektronpost, meil, e-post) esitama üksnes e-posti, sest just see variant esildub ametitekstides ülekaalukalt. Ühtlasi süvendaks sõnade väljajätt levinud väärarusaama, et ÕS on lubatud sõnade loend ja et kui sõna pole ÕSis, on ta vale või teda pole olemas.

Kokkuvõttes nendime, et pole olemas ÕSi sõna – on eesti keele sõnad oma paljudes varjundites. ÕSi sõnad on meie kõigi sõnad.

1 ÕS 2025 edenemise kohta vt https://vikerraadio.err.ee/1609088009/keelesaade-kuidas-valmib-os-2025 ja https://youtu.be/tcJosdWdOPk

2 Uus ÕS 2006. Selgitusi annab Eesti Keele Instituudi grammatika- ja keelekorraldussektori teadur Sirje Mäearu. – Sirp 10. XI 2006.

3 Tiina Leemets, Keelenõuannete kogu. ÕSis on nüüd burks ja diip! – Eesti Keele Instituut 20. XII 2018.

4 Aili Künstler, Oi, kas see on enam eesti keel? ehk Keel elab ja toimib variantide kujul. (Vastab Helle Metslang.) – Sirp 7. XI 2014.

5 Silvi Vare, Üldkeele ja oskuskeele nihestunud suhe. – Keel ja Kirjandus 2001, nr 7-8, lk 455−472 ja 563−571.

6 Siinkohal jätame kõrvale segaduse, mille tõi kaasa argi-märgendi kahetine kasutus alates ÕS 1999st: sellega on tähistatud nii kirjakeele-argikeele vastandust kui ka oskuskeele-üldkeele vastandust.

7 EKI kogutud ametikeele seni väikses korpuses (2 mln tekstisõna), kus on avalike asutuste veebilehtede tekste, ametlikke teateid ja õigusakte, esineb vaid ilusti.

8 Praegu läheb vist nii ka sõnaga tõuks, vt Margit Langemets, Lydia Risberg, Keeleminutid. Oh kooliaeg, oh seminariaeg ehk kuidas edeneb ÕS. – ERR 4. IX 2023

9 Johannes Aavik, Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastik. A. Keisermann’i kirjastus, Tallinn 1921, lk 6.

10 Margit Langemets, Lydia Risberg, Ood keelele ja teaduslikule meetodile. – Sirp 2. XII 2022.

11 Johannes Voldemar Veski, Kriitilisi märkmeid „Väikese õigekeelsuse sõnaraamatu“ kohta. – Johannes Voldemar Veski keelelisi töid. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1958 [1954], lk 186–195.

12 Tiina Leemets, Keelenõuannete kogu. ÕSis on nüüd burks ja diip! – Eesti Keele Instituut 20. XII 2018.