Muutuvad ajad ja kombed ning keel koos nendega

Külli Habicht: „Inimese keeletöötlusvõimel on piirid ja keel toimib paljuski analoogiate, sarnasusvõrdluste ja ka kujundlike laienduste toel.“

AILI KÜNSTLER

Mitmesugused keelemuutused on andnud põhjust juba 20ks muutuva keele päevaks. Sel kevadel valiti Emakeele Seltsi aastakoosolekul seltsi keeletoimkonna vanemaks Külli Habicht, vanema keelekihistuse asjatundja, kes keele muutumisega ajas hästi kursis. Siin­kohal saab mõistagi temaga juttu teha vaid mõnest ilmingust.

Kui muutuvad ajad ja kombed, muutub ka sõnavara – see on alati nii olnud. Ikka on eesti keele üle valitsenud mõni indoeuroopa dominantkeel, mille sõnu on oma keelde tõlgitud, nende kirjapilt üle võetud või neid mugandatud. Tundub, et näiteks ritriit/retriit (ingl retreat) pole just õnnestunuim ülevõtt?

Sõnavara on tõepoolest keele kõige kultuurimõjudele vastuvõtlikum ja seetõttu ka muutlikum osa, kontaktidest tingitud laenamine on keeltes tavaline. Eesti tüvevaras on laensõnadel märkimisväärne osakaal. Kirjakeele algus­aegadel tuli laene peamiselt alam- ja ülemsaksa keelest, XIX sajandi lõpust soome keelest, Nõukogude ajal vene keelest ja praegu inglise keelest või selle vahendusel. Siiani on laenud sujuvalt muganenud, eesti keele hääldus- ja muutmissüsteemiga kohandunud. Kõige vanemaid eestikeelseid tekste lugedes saab tänapäevalgi aru, et see on eesti keel. Laenulisust ei pruugi enam üldse tajuda, nt alamsaksa laenud kool, ruum, sült või vanavene raamat, nädal, turg on keeles täiesti kodunenud. Mugandumise edukust saab hinnata vaid tagasivaates. Laenud kinnistuvad, kui tähistatav mõiste on keelekogukonnale oluline. Uuematel laenudel võib olla võõrsõna tunnuseid, nagu batuut, droon, digiteerima – neid on vaja uute asjade või nähtuste tähistamiseks. Alati on ka laensõnu, mis alles otsivad oma kohta süsteemis, kas või näiteks toodud retriit, mille kirjapilt lähtub osaliselt ingliskeelsest hääldusest, aga sobitub eesti käänamissüsteemiga, käändudes nagu riik. Laensõna keeles juurdumise otsustavad kasutajad. 2023. aasta ühendkorpuse andmetel on retriit kasutusel 10 korda sagedamini kui Vello Salo välja pakutud omasõna süvi, ritriit on aga kasutusel sellestki kaks korda harvemini. Seega võib keeles ehk juurduda retriit, kui tähendus ’vaimsete harrastustega tegelemiseks eraldatud paika eemaldumine’ jääb kasutajatele oluliseks. Võimalus on muidugi ka sõnal süvi, kui kasutajad peaksid seda eelistama hakkama.

Viimasel ajal on sagenenud juba olemas võõrsõnade tarvitamine teises, ingliskeelse sõna tähenduses, nt episood ja adresseerima, „esitas Ariadne lamendi“. Tundub, et sellega pigem ähmastatakse asjalikku teksti. Samuti asendatakse nt patroneeriv miskipärast patroniseerivaga. Miks nii?

Sõnade tähendused nihkuvad aja jooksul elavas kasutuses: enamasti tähendused laienevad (nt võrk, pilv), kuid ka kitsenevad (nt kunst, loom). Tähendustel aitavad vahet teha kontekst ja tekstiliik. Sõna adresseerima võiks seostuda ametliku-asjaliku keelekasutusega, aga siingi näitab tekstiümbrus, missugust üksteisega seotud tähendustest on mõeldud või mis on tekstiliigis kohane (’aadressi järgi kellelegi (posti)saadetist suunama’, ’oma küsimust kindlale inimesele või sihtrühmale suunama’ või ’muret/probleemi teadvustama ja sellele lahendust otsima’). Lament ladinataustalises kaebelaulu tähenduses on ehk pigem juhuslik tõlkeaps, sest uurimisandmete põhjal see siiani eesti keeles levinud ei ole. Kasutuspõhjendus on aga sellelegi olemas: kõnekeelne lament ’mürgel, lärm’ on tänapäeval harv ja seega võiks laenata selle sõna algupärasemas tähenduses. Sõnade taaskasutus ja see, et üldkeeles erinevalt oskus­keelest ei vasta ühele sõnale üks tähendus, on pigem reegel kui erand, sest inimese keeletöötlusvõimel on piirid ja keel toimib paljuski analoogiate, sarnasusvõrdluste ja ka kujundlike laienduste toel. Ametlike ja avalike tekstide puhul saab aga asjatundlik toimetaja anda kindla tekstiliigi piires kehtivaid kasutussoovitusi. Üldkehtivaid soovitusi anda ei saa, sest sõna, mis ei sobitu ametikeelde, võib olla igati kohane nt ajakirjandus- ja ilukirjanduskeeles või netisuhtluses.

Inglise dominantkeel surub viimasel ajal jutuski peale: nt „lapse sotsialiseerumine on kõrge“ ja „omavahel kommunikeerumine on madal“. Võõrsõnauputusega seltsib nimi­sõnastumine. Kui miski on inglise keeles low või high, siis on see seda ka toortõlkena eesti keeles, kuigi keegi vist restoranis „madalat arvet“ ei saa, aga „elektriarve on madal“ igal juhul. Väljendeid „Raamat ilmus Raualt“, „näitus tarbekunstist“ jms, mitte „ilmus Raua raamat“ ja „tarbekunstinäitus“ kohtab iga päev. Kas eesti keel on ikka enam soome-ugri keel?

Päritolult on ikka, säilitades peale vanade omasõnade ka algupäraseid soomeugrilikke vormijooni. Paindliku ja toimiva süsteemina võtab keel vastu tarindeid, mis sellega sobituvad – võõr­mõjudega kohanemine on elavale keelele treeningu eest. See aitab süsteemi töös hoida. Samamoodi hoiab seda käigus kujundlikkus. Keeltes on kõrge ja madal tavalised mõistemetafoorid: palju on üleval (kõrgel) ja vähe all (madalal).

Lause ehitamiseks on eri võimalusi nagu tähenduste väljendamisekski – ka siin on olulisim tekstiliik ja väljenduseesmärk. Kasutaja võib nt tahta midagi lauses esile tõsta ja sellisel juhul võib konstruktsioon tavapärasega võrreldes ootamatu tunduda, kuid olla siiski arusaadav. Väljendite „raamat ilmus Raualt“ ja „ilmus Raua raamat“ vahe on, et esimene tõstab selgemalt esile autori, teine rõhutab raamatut.

Kas sõnaliikide muutumist võib praegugi täheldada? On teada, et kaasaütlev kääne sai meie keelde nii: kansak-kaasak-kaasa-kaas-ka-ga. Olen üsna sageli kohanud, et käändelõppudega käiakse ümber kui liitsõnadega, nt rääkis ema ja isale. Millest see tuleb?

Sõnaliigipiirid nihkuvad keele ülesehitusega sobivates piirides. Muutevormide kivinemisel tekib juurde muutumatuid sõnu, määr- ja kaassõnu. Kasutusmustrite järgi lisandub uusi sõnu, nt lisaks lihtkaassõnadele (ohu lävel, kuulsuse harjal) ka liitkaassõnu, nagu kriisi lävepakul või edu laineharjal. Kujundliku tähendusega nimisõna tõlgendatakse kasutuses üldisema tähendusega kaassõnaks.

Grammatikaüksuste kujunemisteedele mõeldes võib olla üsna kindel, et keeles toimub praegugi protsesse, mida aastakümnete või -sadade pärast kirjeldatakse uute grammatiliste tunnuste lisandumisena, nagu näha kaasaütleva käände kujunemisel kaassõnakonstruktsioonist. Toodud näide rääkis ema ja isale ei ole praegu tavaline, aga sellesarnaseid kasutusmustreid leidub vanemas rahvakeeles ja ka rahvaluules, see võib näidata kunagise malli püsimist. Eeskujuks võib siin olla ka eesti rajava, oleva, ilmaütleva ja kaasaütleva vormide rinnastamise mall, nt ema ja isaga.

Lõpuks üks küsimus ka keeletoimkonna vanemale. Hiljutisel soome-ugri keelte sümpoosionil tõi Jüri Viikberg näite germaani päritolu kirsi ja pirni pikast teekonnast kirjakeelde. Nood edestasid teised laensõnad ikkagi alles 1918. aasta esimeses ÕSis esitamise tõttu. Uus ÕS on valmimas. Praeguseski on mitmeid käänamis- ja pööramisvariante, samuti sõnakujusid. Kas ÕSile peaks jääma ka keelekorraldusülesanne täita, nagu see oli pirni ja kirsi meie ühiskeelde tuleku ajal?

ÕSi koostamine on Eesti Keele Instituudi pädevate leksikograafide ja keelekorraldajate kätes ning ÕS jääb edaspidigi kirjakeele normi aluseks – sõnaraamatuks, mida keelekorralduse otsuste põhjal perioodiliselt aja­kohastatakse. Võrreldes 1918. aastaga on olud, materjaliallikad ja ka keeleteaduslikud teadmised palju muutunud: kui XX sajandi alguses alles kujundati ühiskirjakeelt ja püriti loomulikest variantidest ühe väljavalimise poole, siis praegu on eesti kirjakeel stabiilsena välja kujunenud, sellel on riigis ametlik staatus ja lai kasutusala. Kirjakeelt normides arvestatakse tegelikku kasutustava ja aktsepteeritakse rööpvariante.

Mis puudutab laenude nagu kirss ja pirn juurdumist kirjakeelde, siis tähistati XVII sajandil ja XVIII sajandi esimesel poolel vähe tuntud puuvilju sageli ajastuomaste laensõnade või eesti­keelsete kirjeldavate nimetustega, nt Saksa mariõun või Saksamaa mari, edasi baltisaksapäraselt pumber (Viikberg nimetab muidki) ning siis tuli ülemsaksa keelest laenatud ja mugandatud pirn (Birne). See ei jäänud siiski ainsaks variandiks kirjakeeles – hiljemgi leidub ÕSis nt ka pumber-sõna. Ühe sõnakuju eelistamine ei pruugi seega olla lihtne ega mõnikord võimalikki.