Normikeel ja ühiskeel – eesti keel

Reet Kasik: „Normitud kirjakeel on üks eesti keele variantidest ega saa kuidagimoodi takistada muude keelevariantide arengut või vähendada keele variatiivsust.“

REILI ARGUS

Keelehuvilisel on maikuust saadik võtta keeleteadlase Reet Kasiku 20 aasta jooksul ilmunud keeleteemalisi kirjutisi koondav kogumik „Elav ja muutuv keel. Valik artikleid 1999–2019“. Kuigi nii mõnigi kirjatükk on ilmunud juba 20 aastat tagasi, tundub lugedes, et sama hästi võinuks see olla kirjutatud kas või täna. Kahtlemata näitab see autori oskust tabada seda, mis ajas kestab, aga ka seda, et mõni 20 aasta tagune probleem on endiselt päevakohane.

Artiklikogumik koosneb kolmest suuremast osast. Esimene kolmandik artikleid, koondpealkirja all „Omakeelsusest“, on kas mõne uurimisvaldkonna tutvustused, ülevaateartiklid või hõlmavad kirjakeele ajaloo küsimusi. Teise ossa „Tekstiloomest“ on koondatud tekstianalüüsi ning kolmandasse, pealkirjaga „Sõnaloomest“ tuletust ja liitsõnamoodustust puudutavad kirjutised. Raamatu ülesehitus ehk nimetatud kolm põhiosa peegeldavad hästi autori põhilisi uurimisvaldkondi: kirjakeele ajalugu, tekstiuurimist ja sõnamoodustust. Nendel kolmel põhiteemal ning nendega seotud teistel keeleteemadel vestlemegi.

Argus: Esimeses artiklis kirjakeele väärtusest ütled: „Normitud kirjakeel ei ole midagi jäika ja muutumatut, mis takistaks keele rikastamist ja arenemist.“ Praeguses sõnastikureformi teemadest juhitud arutelus on kõlama jäänud mõte, et normitud kirjakeel pigem takistab keele arengut ja vähendab variatiivsust. Kuidas sellistesse mõtetesse suhtuda? Kas on tegemist pigem justkui lastehaigusega, mis tuleb läbi põdeda ehk jälle ükskord läbi arutada-vaielda, või on elu, ühiskond ja ka kõik keelega seotu tõesti nii muutunud, et äkki ei vajagi me enam normitud kirja­keelt? Kas normitud kirjakeel saab ja kui, siis kuidas keele loomulikku arengut kuidagi takistada?

Reet Kasik: Normitud kirjakeel on üks eesti keele variantidest ega saa kuidagimoodi takistada muude keelevariantide arengut või vähendada keele variatiivsust. Normitud kirjakeel on vajalik riigi ametliku ja avaliku keelekasutuse jaoks, eraelus võib igaüks kasutada sellist keelt, nagu tema suhtlusringkonnas sobib.

Argus: Samas artiklis on öeldud, et „… normid tuleb selgeks õppida, et haritud inimene suudaks toime tulla oma ülesannetega kirjakeelses tekstimaailmas“. See teema on seotud emakeeleõpetusega ning samuti hiljutise aruteluga sõnastike ja keelenormingute üle. Diskussioonist on läbi käinud mõte, et eesti koolis ei tohiks tegeleda ainult reeglite õpetamisega, nii et see tekitab õpilastes eesti keele suhtes negatiivse hoiaku. Samal ajal kurdavad õppejõud, et ei saa üliõpilaste tööde sisusse süveneda, sest keelevigu on nii palju. Üliõpilaste kirjakeeleoskus ei ole just kiita. Tundub seega, et õpetatakse liiga palju reegleid, ent ometi neid reegleid ei osata. Kuidas ja kui palju peaks kirjakeele norme ja norminguid koolis õpetama? Kas võib olla tõetera väites, et kui õpilastele on eesti kirjakeeles midagi rasket, tekib neil soov kasutada hoopis inglise keelt?

Kasik: Normitud kirjakeel ei ole kellegi kodukeel, see õpitakse selgeks koolis nagu ükskordüks, protsentarvutus või riikide nimed. Õppimise raskus on hoiakute küsimus. Usun, et põhipõhjus on emakeele tundide arvu drastiline vähendamine ja samal ajal õppeteemade hulga kasv emakeele ainekavas. Kardan päeva, kui need muud teemad suruvad normikeele õpetamise ainekavast päris välja. Üliõpilaste kirjakeeleoskuse tase seostub massikõrgharidusega – ülikooli ei pääse enam parimad, vaid kõik. Kirjakeele reeglid ei ole ainuke üldhariduse osa, milles on vajakajäämisi.

Argus: Kogumiku avaartiklis „Kirjakeele väärtus: muutumine ja püsimine“ on keele muutumise ja suundumuste juures juttu ka sellest, kuidas inglise keelest tõlgitud väljendid meie keeles varem olnuid asendama kipuvad. Selliste väljendite kohta on artiklis nenditud, et küllap nendega „läheb, nagu läheb“. Ilmselt jääb aga keeletoimetaja igaveseks küsimuseks, kust läheb toortõlke ja eesti keeles juba oma koha leidnud väljendi piir. Millal ja kas peaks keeletoimetaja tõrjuma väljendeid, nagu „ei ole minu teetass“ jms?

Kasik: Ma ei ole kindel, kas ikka peaks tõrjuma – keel ju muutub kogu aeg. Kui üldse kuskil, siis ehk just siin saab toetuda korpustele: kas mingi väljend esineb ainult noorteslängis, üldiselt ühismeedias või juba ka avalikes tekstides. Otsus on lõpuks ikka subjektiivne, reeglit ei ole.

Argus: Kirjutad artiklis „Eesti kirjakeele 100 aastat“ muu hulgas sellest, et kirjakeele teadlik arendamine on meil olnud ikka kollektiivne ja avalik. Eri ajal on keelega tegelejate hulgas olnud erinevaid huvirühmi, nt omal ajal kultuuriharrastajad, hiljem pigem õpetajad, toimetajad. Kes võiksid praegu keelekorraldusse senisest rohkem haaratud-kaasatud olla?

Kasik: Nii avalik kui praegu ei ole keele­teemade arutelu kunagi olnud. Tänu interneti võimalustele, avalikele keelekorpustele ja ühismeediale saavad kaasa rääkida kõik, kes vähegi huvi tunnevad. On aktiivsemaid ja passiivsemaid aegu. Sel kevadel ja suvel tundub kaasarääkimisvajadus eriti suur, põhjuseks ehk normiinfo teenimatult tagaplaanile jätnud Sõnaveeb.

Argus: Eestikeelsetest kirjutistest ei leia keeletoimetamisega seotu kohta just kuigi palju informatsiooni. Seda hinnatavam on artikkel „Eesti keelehoolde algusaegadest“, kus on väärtuslikku infot eesti toimetamistraditsiooni tekke kohta. Kas, ja kui, siis kuidas on keeletoimetaja roll varasema ajaga võrreldes Eestis muutunud? Milline peaks tänapäeval olema keeletoimetaja suhtumine normingutesse ja eri liiki tekstide toimetamisse?

Kasik: Piirideta kasvav ja mitmekesistuv tekstihulk on teinud keeletoimetaja töö palju keerulisemaks kui ühelgi varasemal perioodil. Tänapäeva keeletoimetaja on eriharidusega, ta ei paranda üksnes keelevigu ja lauseehitust, vaid tegeleb kogu tekstiga, eristab üldkeelt ja oskuskeelt, tunneb muidki keelevariante ja nende kasutamise võimalusi eri liiki tekstides.

Argus: Raamatu tekstiloomeartiklite alla on koondatud eelkõige meediakeelt, aga ka haldus- ehk võimu keelt puudutavad kirjutised. Kuidas paistab sulle halduse ehk ametliku asjaajamise keel praegu, 2021. aastal, oma kogemuse põhjal? Kas artiklites osutatud puudujäägid on samad, mis näiteks kümmekond aastat tagasi? Kuidas on muutunud ajakirjanduskeel 20 aasta taguse ajaga võrreldes (nt artikkel „Uudise süntaks“)?

Kasik: Ajakirjanduskeele kohta ei oska öelda, et see sel sajandil eriti muutunud oleks. Halduskeelega seoses rõõmustab, et on tekkinud hulk noori halduskeele uurijaid ja ametnike keelekoolitajaid, kes oskavad selgitada ka muid tekstitunnuseid kui hoiatada kantseliidi eest.

Argus: Kogumiku artiklitest on kolmandik pühendatud sõnamoodustusele. Sõnamoodustus on eesti keeles väga tihedalt seotud terminiloomega. Artikkel „Sõnaliik oskuskeeles: e-tuletised ja nende alusverbid“ näitab, et sõnamoodustusstrateegiad erinevad eri tekstiliikide korral ning teadustekst tingib terminikasutuse ja teatud mallide eelistamise. Et siduda siinse intervjuu algus ja ots kokku, tulen tagasi kogumiku ava­artikli ja keele muutumise teema juurde ning küsin sõnamoodustuse kohta. Kuivõrd peaks keelekorralduses arvestama paralleelselt levivate tuletiste või liitsõnade puhul (nt autorlus ja autorsus, ahiküte ja ahjuküte) nende moodustusloogikaga? Kas keelekorraldajad saavad suunata või peaksid suunama keelekasutajaid valima neid sõnu, mille moodustus on eesti keelele omasem (või keeles varem olemas olnud)? Jälle see igipõline keeletoimetaja küsimus: millal võime öelda, et nüüd ongi nii ja mingi sõna(kuju) on meil eesti keeles teise kõrval olemas ja võrdväärne?

Kasik: Normitud kirjakeeles tuleks lahus hoida üldkasutatav sõnavara ehk üldkeel ja oskussõnavara. Minu meelest on just siin üldkeele korpustest suur abi. Raamatus „Sõnamoodustus“ (2015) olen üsna põhjalike võrdluste ja korpus­uuringute põhjal näidanud, et eesti keele loomuliku arenguga käib kokku omastavaline liitumine ja produktiivselt on kasutusel alla poole olemas­olevatest liidetest. Teiselt poolt on ligi sada aastat püütud oskuskeeles luua (pool)kunstlikke eraldusjooni (õpitöö ja õppetöö, autorsus ja autorlus, lumekate ja lumikate, paksend ja paksendus) ja osalt on need mõju avaldanud ka üldkeelele. Seda enam, et õigekeelsussõnaraamatutes on alates J. V. Veskist eelistatud terminoloogilisi sõnakujusid ja -tähendusi, alguses rangemalt, nüüd pigem soovitustena. Aga ikka on terminina fikseeritud sõnakuju ÕSis esikohal, argikeelne teisel kohal. Minu meelest peaks üldkeele sõnaraamatus olema vastupidi: üldkeele sõnakuju (mida ei sobi nimetada argikeelseks) esikohal. Nüüdis­keele korpuste põhjal on näha, millised termino­loogilised soovitused ja tähenduspiirid on levinud üldkeelde, mis aga jäänud kõigist soovitustest hooli­mata üksnes erialatekstidesse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht