Põliskeelte aasta – Keelte väljasuremislaine tõuseb

INDREK PARK

Põliskeelte väljasuremise põhjus on peaaegu eranditult kolonialism või selle järelmõju ning „kultuurrahvaste“ šovinism.

Maailmas kõneldakse umbes 7000 keelt. 200 suurima kõnelejaskonnaga keelt räägib 89% maailma rahvastikust ning tervelt pool inimkonda saab hakkama vaid 23 keelega. Miljoni kõnelejaga keeli pole palju, rohkem on selliseid, mille kõnelejaskonda mõõdetakse tuhandete, sadade või kümnetega. Umbes 580 maailma keelt räägib vähem kui kümme inimest, 530 keelt räägivad vaid vanurid ning veel 650 keelt ei oska rääkida ükski laps.

Viimastel aastatel on hääbunud umbes neli-viis keelt aastas, kuid järgmisteks kümnenditeks võib ennustada keelte väljasuremise plahvatuslikku kasvu. Keeli on loomulikel põhjustel hääbunud alati, kuid praeguse põliskeelte väljasuremislaine põhjus on peaaegu eranditult kolonialism või selle järelmõju ning „kultuurrahvaste“ šovinism. Põliskeelte kriitilise olukorra tõttu kuulutaski ÜRO 2019. aasta rahvusvaheliseks põliskeelte aastaks, Eestis on aga tänavu toimetatud veel ka eesti keele aasta tähe all.

Eesti ja hõimurahvad

Eestis tehti oma rahvaarvu ja jõukuse kohta pärast iseseisvuse taastamist põliskeelte toetuseks pikka aega rohkem kui enamikus maailma riikides, jäädes mõistlikult oma kompetentsi piiresse ehk keskendudes idapoolsetele hõimurahvastele. 1991. aastast on Eesti ülikoolides õppinud mitusada sugulasrahvaste üliõpilast. 1998. aastal võeti esimest korda vastu riiklik abiprogramm Uurali põlisrahvaste keelte ja kultuuri toetuseks ning 1999. aastal asutati Tartu ülikooli juurde Paul Ariste soome-ugri põlisrahvaste keskus.

Hõimurahvaste keelte eest seisjad 11. X 2019 EKIs konverentsil „Põlisrahvad ja keeled globaliseeruvas maailmas. Väljakutsed, võimalused ja ohud“ (vasakult): Elena Markus, Fjodor Rožanski, Jüvä Sullõv ja Svetlana Jedõgarova. Mitmekeelsuse teemaplokki juhtis Anna Verschik.

Heiki Laan

Paraku näikse praegu poliitikutel hõimurahvaste saatuse vastu huvi puuduvat. Viimasel paaril aastal on hõimurahvaste üliõpilaste vastuvõtt sisuliselt peatatud. Tartu ülikooli põlisrahvaste keskusest on saanud Potjomkini küla: põlisrahvaste aastat alustati euroremonditud ruumides, kuid kellelgi pole sinna asja, sest töötajad on rahapuudusel koondatud.

Võrdluseks võib tuua, et välisministeeriumis on iga tähtsama riigi või piirkonna tarvis oma nii-öelda laud, ametnikud, kes kureerivad vastava maaga suhtlust. Paul Ariste keskus toimis just sellisena põlisrahvaste tarvis.

Soome-ugri maailmas palju ringi rännuna võin kinnitada, et tänu itta suunatud hõimuliikumisele ja põlisrahvaste toetamisele on Eestil sellist rahvusvahelist mõju, mida diplomaatia keeles nimetatakse pehmeks jõuks. Kas ei oleks Eestil targem oma pehme jõu kasvatamiseks saata välislähetusse üks diplomaat vähem ning asendada põlisrahvaste keskuse fantoomid reaalsete inimestega? Kui rahalist poolt vaadata, siis saaks ühe rahukaitsja ülalpidamiseks kuluva summa eest tööle võtta mitu keelekaitsjat.

Eesti keel kui makrokeel

Maailma murede kõrval ei tohi ära unustada ka enda omi. Ilmselt tuleb see paljudele üllatusena, aga juba üsna mitu aastat on eesti keel ISO koodi järgi makrokeel. See tähendab, et ennast üheks rahvaks pidav inimrühm räägib kahte sarnast keelt, mis on piisavalt erinevad, et neid mitte murreteks pidada. Eesti makrokeele alla kuuluvad eesti standardkeel ja võru-setu keel. Euroopas on makrokeeled veel näiteks norra, mari ja komi keel.

Keeleteadlaste sõnul on võru-setu keel muistse lõunaeesti keele järeltulija, mis on domineeriva põhjaeesti keele mõjul sellega aja jooksul üha sarnasemaks muutunud. Võru-setu keel on pluritsentriline keel, mis tähendab, et ühte ja sama, kuid veidi erineva standardiga keelt räägib kaks eri identiteediga rahvast: ennast eestlaseks pidavad võrukesed ning alles pärast Vabadussõda eesti rahvasse inkorporeeritud ja nüüdseks suuresti eesti-setu topeltidentiteediga setud.

Eesti keeleteadlaste sulest on küll trükis ilmunud materjale mitmete kaugemate põliskeelte kohta, kuid veidral kombel oleme jätnud samasuguse tähelepanuta omaenda põlised regionaalkeeled. Nii ongi Eestis lihtsam õppida tiibeti kui setu või võru keelt, sest iseõppijale pole nende kohta ilmunud ühtegi õpikut ega pedagoogilist sõnaraamatut ning setu ja võru keele rääkijate arv kahaneb järjest.

Muistsest lõunaeesti keelest on veel välja kasvanud mulgi ja tartu keel, mis on põhjaeesti keelest veelgi rohkem mõjutatud, nii et enam pole selge, kas pidada neid ajaloolistel põhjustel võru-setu keele murreteks või arusaadavuse alusel eesti keele murreteks.

Tartu keele seisund on eriti nukker, sest erinevalt kolmest ülejäänud lõunaeesti keele murdest puuduvad tartu keelel seda edendavad entusiastid. Nüüd ongi olukord selline, et veel sada aastat tagasi mitmekümnetuhandese kõnelejaskonnaga keel on jõudnud väljasuremise äärele.

Tänavust aastat põliskeeltele pühendades defineeris ÜRO põliskeelena keele, mida räägib põlisrahvas. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1989. aasta põlis- ja hõimurahvaste konventsioonis on määratletud põlisrahvana 1) mingil alal enne väljast lähtunud asustuskolonisatsiooni ja/või enne riigipiiride kehtestamist elanud ning 2) sotsiaalkultuurilise ja/või majanduslik-poliitilise järjepidevuse säilitanud rahvas. Kui nimetatud tingimused on täidetud, siis viimase tähtsa kriteeriumina on konventsioonis nimetatud seda, et rahvas peab ennast ka ise põlisrahvaks.

Kuna setud tunnistasid end Seto kongressil 2002. aastal eraldi rahvuseks, siis on nad ILO konventsiooni järgi põlisrahvas ning setu-võru keel, vähemasti selle setu murrak, põliskeel. Muuseas, Venemaa Föderatsioonis, kus setusid loendatakse eestlastest eraldi, on nad ka ametlikult põlisrahvaks kuulutatud.

Kuigi eesti keel on Eestis põline keel, peetakse selle põliskeeleks ja eestlaste põlisrahvaks nimetamist rahvus­vahelisel tasandil halvaks tooniks, sest eestlastest on saanud riigirahvas ja eesti keelest riigikeel. Kuigi üheski rahvusvahelises kokkuleppes pole nii sätestatud, on ÜRO töögruppides valdavalt omaks võetud veel üks mitteametlik definitsioon, mille järgi peaksid põlisrahvas ja -keel olema oma põlisel asualal kas vähemusse jäänud või muidu marginaliseeritud. Sellise arusaama järgi lõppes eestlaste põlisrahva staatus 1991. aastal riigi iseseisvuse taastamisega.

Seejuures puudub konsensus olukordade puhuks, kui postkolonialistliku maa põlisrahvas on riigi iseseisvudes titulaarrahvana vähemusse jäänud, nagu näiteks juhtus Fidžil. Fidži keele ja kultuuri kaitseks on jätkatud põlisfidžilaste pidamist põlisrahvaks, kuigi nende arv on vahepeal kasvanud veidi rohkem kui pooleni elanikkonnast.

Eestlaste suhtarv langes pool sajandit väldanud asustuskolonisatsiooni ajal 97 protsendilt 1945. aastal 61 protsendini 1989. aastal. Selle tulemusel on paljudes põhjaranniku linnades eestlastest saanud vähemus ning eesti keel on vähemalt kohati ÜRO kõnepruugi kohaselt marginaliseeritud. Küsimus, kuidas tõlgendada sellises olukorras ÜRO põliskeelte deklaratsiooni, jääb lahtiseks.

Kokkuvõttes läheb eesti keelel siiski suhteliselt hästi. Meil on mitmes riigiasutuses tööl kümneid keeleteadlasi, folkloriste ja muid spetsialiste, kelle ülesanne on hoolitseda Eesti keelte hea käekäigu eest. Võrdluseks võib tuua näiteks USA, kus sadade põliskeelte dokumenteerimiseks ja arhiveerimiseks on kongressi otsusega riigi palgale võetud kõigest üks lingvist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht