Resistentsetel liivlastel on lootust

Valts Ernštreits: „Kas suudame leida oma niši, kus oleme tugevad? Väga oluline on motivatsioon: ei tohi tekkida tunnet, et liivi värk on ainult mineviku värk.“

TUULI TUISK

Elame huvitaval ja kummalisel ajal. Viimased kuud on viinud meid justkui teise reaalsusse, millega kohanemine võtab aega. Paljud suursündmused ja projektid terves maailmas kas tühistati või lükati edasi, nende hulgas ka soome-ugri maailmakongress.

Kas kongressi ärajäämine teeb soome-ugri asja ajamise seisukohalt muret või said ohustatud soome-ugri keeled eriolukorraga kaasnenud digivõimaluste tõttu hoopis uue hingamise?

Vaatamata sellele, et COVIDi aeg on olnud paljudele keeruline, on tegelikult mitmeski mõttes hea aeg. Ühelt poolt on aru saadud digilahenduste praktilisest vajadusest. Enam ei saa öelda, et ah, kui hea oleks, kui meil oleks sellised ja sellised võimalused. Nüüd ongi see võimaluste aeg käes! Nüüd peaks olema selge, miks on digilahendusi vaja!

Paus kui selline on iseenesest alati vajalik. Muidugi satuvad mitmed sündmused löögi alla. Liivi keele puhul näiteks suvine liivi lastelaager Liivi rannas. Samuti on küsimärgi all traditsioonilise Liivi püha toimumine. Selline sunnitud paus paneb meid rohkem mõtestama oma tegevust ja nägema ka teisi võimalusi. Inimesed on sunnitud mõtlema alternatiividele. Samuti sellele, kas see, kuidas asjad siiani on toiminud, on see kõige parem viis. Kas lükata lastelaager järgmisse aastasse ja korraldada see siis veel paremini või otsida mingi uus moodus tänavuse laagri korraldamiseks? On küll palju küsimusi ja mõtlemist, aga ükskõik, mida ka ei otsustataks, inimesed on sunnitud pingutama, improviseerima, olema loovad, hindama ümber seda, mida seni tehtud. See on hea! Praegu on pausiaasta. Edasi on ju lükatud ka teised soome-ugri üritused, nagu rahvusvaheline soome-ugri tudengite konverents, fennougristika kongress Viinis jm. On ümbermõtlemise, teistsuguseks hakkamise aasta. Ja kohanemise aasta. Ühiskond on pärast COVIDit ikkagi teistsugune. See, et füüsilist kontakti on vähem, võib-olla ei mõjutagi nii palju, aga kindlasti lähevad paljud valdkonnad digitaalsemaks ja virtuaalsemaks.

Praegune ülemaailmne olukord lööb paljudele äärmiselt ohustatud keeltele paraku hingekella. Nii peatati näiteks ohustatud keelte dokumenteerimise programmi (ELDP) selleaastane taotlusvoor. Põhjusega, muidugi: riigipiirid on kinni, keelte dokumenteerimisel puututakse inimestega kokku ja see on ohtlik, välitöid ei ole võimalik teha jne. See tähendab muu hulgas seda, et aasta pärast ei pruugi mõne ohustatud keele kõnelejaid enam üldse olla – pole enam keelt, mida dokumenteerida. Kas nende keelte praegust olukorda annab võrrelda näiteks liivi keele saatusega?

Mis puutub liivi kogukonda, siis selle olukord erineb mõnevõrra teiste Läti kogukondade omast. Liivi alade kaotuse tõttu 1950ndatel on liivi kultuuriruum jõudnud virtualiseeruda. Liivi kultuuriruumi ei mõjuta COVID praktiliselt üldse. Kogukond on ise selleks juba täiesti valmis olnud. Liivlased on samasugustes oludes elanud ligi 70 aastat, kuid teistele on see uus asi. Ka Lätile ja Eestile on see mõnes mõttes uus tunne, mida tähendab olla täielikult isoleeritud. Liivlased on selles osas juba resistentsed: nad on varem selles olukorras olnud ja n-ö ellujäämissüsteem on välja töötatud.

Oled aastaid tegutsenud liivi keele ja digimaailma põimimise nimel. Milliseks sa liivi keele olukorda praegu selles osas hindad?

Tegelikult väga heaks! Liivi keele puhul on see praegu ainus tee, mida mööda minna. On üks asi, mida üritame inimesetele selgeks teha. Kui näiteks Kihnu või Setu puhul saab rääkida inimeste ja maa seotusest (kihnlastel on Kihnu saar, setudel mõne mööndusega Setumaa), samuti on Lätis latgalitel oma ala, siis liivlaste puhul see päris nii enam pole: liivlaste ja maa vahel pole enam sellist seost, aga mingit liivi keskkonda tuleb hoida. Kui füüsilist ala enam pole, siis tuleb leiutada midagi muud. Jätame siinkohal kõrvale COVIDi aja, mil selline füüsiline ala oli olemas, näiteks Sīkrõgi ja Kuoštrõgi küla oli liivlasi täis. Üks digilahenduste eesmärk ongi luua keskkond, mis pole maaga seotud. See ei tähenda mingit virtuaalset tegelikkust, vaid võimalust viibida selles keskkonnas. Seda on veidi raske seletada. Selleks et keel ja kultuur säiliks, on vaja mingit keskkonda, kus tegutseda. Virtuaalne maailm on üks võimalus selleks, s.o lugeda tekste, kuulata lugusid jm. Nii saab asendada füüsilise ala, mida enam ei ole. Ja seda on praegu väga lihtne teha, kui kasutada tänapäeval kättesaadavaid digivõimalusi.

HTMi hõimurahvaste programmi nõukogu otsusel läks Ilmapuu auhind tänavu liivi kultuuritegelasele ja keeleteadlasele Valts Ernštreitsile. Tema roll selles, et teadmine liivlastest, nende keelest ja ajaloost on jõudnud Euroopagi piiridest kaugemale, on äärmiselt suur.

Zane Ernštreite

On üks asi, mida tuleb riiklikul tasandil liivi keele ja kultuuri säilitamiseks läbirääkimiste käigus toonitada: minu meelest oleks tõesti vaja nn rääkijate programmi, seda, et riik maksaks liivi keele oskajatele selle eest tasu. Aga raha ei maksta niisama keele oskamise eest, vaid selle eest, et nad teevad midagi, mis on seotud liivi keelega. See võib olla nt liivi sõnaraamatule sõnade või tekstide sisselugemine, lastele mõne laulu kirjutamine, tekstide ümberkirjutamine vm. Nad saaksid raha oma keeleoskuse eest, aga anda riigile ka midagi tagasi. Nad teeksid seda tööd, mida keegi teine ei oska ega saa teha. Sadat matemaatikaõpetajat on meil kergem leida kui ühte liivi keele oskajat. Ühiskonnal oleks tema teadmistest kasu ja ühtlasi satuks ta liivi keskkonda: tema igapäevane töö oleks seotud liivlaste, liivi keele ja kultuuriga.

Kas selline plaan läheks riiklikul tasandil läbi?

See on kannatuse ja järjekindluse küsimus. (Naerab.) Lätis on arutusel üks seadus, millega tahetakse panna paika ajalooliste alade piirid, kaasa arvatud kultuurialade piirid, nt Liivi rand, et siis oleks omavalitsustel mingi omavastutus liivi pärandit säilitada ja edasi arendada. Ühest asjast ei saada aga aru: omavalitsused ei saa tegeleda nendega, kes sel maa­lapil ei ela. Liivi kultuuripärandi säilitamine ei ole enam otseselt Liivi rannaga seotud. See töö käib praegu mujal. Võtame kas või traditsioonilise Liivi püha. See üritus on 90% randa imporditud. Ja vot selliseid asju on riigi tasandil kõige raskem selgitada. Seletamine, miks üht või teist asja on vaja, võtab lihtsalt aega. Ministeeriumilt tuleb soovitus, et hakake liivi keelt õpetama. Mis selles siis keerulist on? Siin on aga mitu „aga“, eeskätt õppematerjalid ja liivi keele õpetajate koolitamine. Samuti sooviti meilt näiteks liivikeelset ilmateadet. Kuidas võiks olla liivi keeles „kõrgrõhkkond“? Palun! Ongi probleem! Läti ja eesti keeles on need sõnad olemas ja aktiivses kasutuses. Liivi keeles neid pole ja need tuleb luua. Sõnaloomeks on tarvis liivi keelt oskavat inimest. Arusaam, millises seisus on liivi keel, tekib tasahilju, vaja on vaid kannatust.

Umbes aasta eest öeldi Läti haridusministeeriumis, et nende haldusalas pole ühtegi liivlastega seotud küsimust. Pool aastat hiljem tuli neile meelde, et on ikkagi keelepoliitika ja liivlased on keeleseadusse sisse kirjutatud. Nende arvates tuleb liivi keele ja liivlastega seotud küsimused panna riigi keelepoliitika põhisuundadesse kirja ja sellega on asi lahendatud. Meie meelest tuleb tekitada eraldi liivi programm, nii nagu Eestis on näiteks hõimurahvaste programm vm. Liivi programmi kohta arvati, et see pole otstarbekas. Nüüd saatsin neile küsimuste ja probleemide nimekirja ning sain vastuse, et oi-oi, tõepoolest, lugu on veidi keerulisem, et siin on regionaalpoliitika, siin on õiguspoliitika, siin on kultuuripoliitika jne. Minul oli selle vastuse üle jällegi hea meel! Ahaa, nüüd lõpuks hakatakse aru saama! Hakatakse uskuma, et see kõik pole nii lihtne. Kuna selle peale pole siiani mõelnud, võtab see aega. Riiklikul tasemel ei olda empaatilised: ei suudeta panna ennast liivlaste olukorda ja vaadata seda nende pilguga. Ma olen soovitanud mõnikord inimestel mõelda, mis oleks, kui nad läti keelt tänaval enam ei kuuleks, lätikeelseid koole ja lasteaedu poleks, läti keeles õppida ei saaks, lätlastest sõpru sul ka poleks jne – et mis tunne siis oleks?

Liivi keel on äärmiselt põnev! Üliõpilased on mulle liivi keele loengutes öelnud, et nende meelest kõlab liivi keel nagu eesti keel läti aktsendiga. Kuidas liivi keel sinu kõrvus kõlab? Kõigi nende keelte hulgas, mida sa valdad – kuhu paigutub su häälduses liivi keel?

Kui olen liivi keelt õpetanud, näiteks mõnele laulukoorile, siis selgitan, et liivi keelt peab hääldama väga korralikult ja tõsiselt, aga samal ajal lõdvalt. Kas või seesama näide – ma tōb lǟdõ ’ma tahan minna’. Kõik on tugevalt hääldatud kuni viimase -silbini, mis kõlab õrnalt ja pehmelt. Minu meelest on liivi hääldus tugev, korralik ja täpne. Kui sõnas on näiteks pikk täishäälik (nt ä sõnas lǟdõ ’minna’), siis see ongi korralikult pikalt hääldatud! Pole poolpikk, vaid väga korralikult pikk. Ja kui on lühike diftong, siis ta ongi lühike (nt pierāst ’pärast’). Hääldus on ühtlasi ka õrn. Vaata näiteks, mis toimub liivi sõnade järgsilpides. Võtame või rea „kus rāndanaigās kazābõd vel vanād, vizād piedāgõd“ ’kus rannanõlval kasvavad veel vanad, visad pedakad’ (tlk Valli Helde), mis pärit liivi hümnist. Need –bõd ja –gõd on siin nii rahulikult, pingevabalt ja õrnalt hääldatud.

2018. aastal Läti Ülikooli juurde asutatud liivi instituut on kahe tegutsemisaasta jooksul jõudnud väga palju ära teha. Üsna ootamatu ettevõtmine oli liivi keele videotunnid.

Tõsi on, et selle kevade liivi keele videotunde poleks ilma COVIDita tehtud. Meil polnud need veel üldse plaanis. Lätis aga otsustati teha koolilastele televisiooni kaudu koolitunnid ja kavasse pandi ka liivi keel. Olime suuresti fakti ees: tunnid olid tunniplaanis sees ja keegi pidi need kiiresti valmis tegema. Kahe intensiivse nädalaga sai tehtud kokku seitse liivi keele tundi. Alguses nägi formaat ette sellise klassiruumiõpetuse, nagu esimeses liivi keele tunnis on näha. Õnneks lubati meil formaati muuta ja teha tunnid nii, nagu meie neid ette kujutasime. Nii valmisidki 20minutised tunnid mitmetes liivlastega seotud kohtades ja liivlastega suheldes. Kõik sujus üllatavalt hästi! COVIDi mõju rabas: Liivi rand oli liivlasi täis! Kõik olid sinna pakku läinud, nii et väga hea oli filmida. Ilmselgelt jäävad need tunnid igas mõttes püsima ja neid saab liivi keele ja kultuuri õpetamisel ka edaspidi kasutada. Sellega lahendasime ka koolides käimise probleemi: nüüd saavad kooliõpetajad neid videoid õpilastele ise näidata ja meie füüsiline kohalolek pole enam nii vajalik. Suve jooksul on kavas kasutada ka seda filmimaterjali, mis praegu tundidest välja jäi. Uued liivi keele klipid plaanime Youtube’i üles panna.

Millised tegemised instituudis ees ootavad? Mida tahate kindlasti ära teha?

Oi, me tahame veel väga palju ära teha! Näiteks lähima kolme aasta jooksul kaks suuremat projekti. Üks on kohanimede projekt, liivi kohanimede kogumine. See projekt toob kaasa ka liivikeelsed kaardid, s.t tuleb kaardirakendus, millega saab liita kõik teised liivi digiallikad ja digiressursid, alates sõnavarast kuni rahvajuttude ja materjalikogudeni välja. Kõike on võimalik kaardiga liita. Eesmärk on hakata kohtade kaudu näitama liivi materjale ja keelejuhte hoopis teise nurga alt, kusjuures mitte ainult uurimise poole pealt, vaid ka praktiliselt. Nii et kui lähed nt Liivi randa, teed äpi lahti ja vaatad, et ahaa, siin on selline talu. Saad teada, kes on selles talus elanud, milliseid muinasjutte on seal jutustatud, milliseid kaelarätte on selles talus kantud, milliseid tekste on selle talu elanikud kirjutanud jne. Meile on see üks võtmeprojekt, mis on palju-palju suurema tähtsusega kui lihtsalt koha­nimede register.

Teine asi on liivi õppesüsteemi loomine ja sellega tegeleb liivi instituudi töötaja Gunta Kļava. See haakub suuresti nende asjadega, mida püüame riiklikul tasandil ära teha. Me loodame ikkagi selle liivi programmi läbi suruda – kannatlikkusega. See võib võtta küll mõne aasta, aga seda tahame tingimata teha. Me soovime, et riigis hakataks asjasse tõsiselt suhtuma. See ei tähenda lihtsalt rahaandmist, et liivlased vait oleksid, vaid sisulist tööd, et liivi pärand säilitada ja seda arendada. Sel põhjusel võtsin jutuks ka selle rääkijate programmi. Kuna liivi keele oskajaid ja üldse liivi teema tundjaid on vähe, siis kuidagi tuleb tagada see, et kõik, kes on võimelised mõõka kandma, seda tõepoolest ka kannaksid. Me võime leida laulmis- ja kunstiõpetajaid, turismiettevõtjaid jms, aga liivlasi leida pole üldse kerge. Oluline on rakendada kohapealsete inimeste teadmisi. Ühelt poolt selleks, et nad oleksid liivlusega seotud ja et luua keskkond seal, kus maad enam pole. Teiselt poolt saab kasutada nende oskusi ühise asja hüvanguks. See toimib teatud mõttes nagu geomeetriline progressioon. Liivi keele ja kultuuri uurimisel on digivahendite ja -lahendite loomine meie tulevik. Väikestel rahvastel on kõige raskem konkurentsis püsida, suurematel rahvastel on see kergem. Kui tahetakse, et väike rahvas ei kaoks, peab looma võrdsed konkurentsitingimused. Digilahendused on muidugi teatud mõttes konkurentsieelis. Me võime luua paremad digilahendused, kui suuremad rahvad. Tulevikust rääkides on konkurentsis püsimine oluline. Kas suudame leida oma niši, kus oleme tugevad? Oluline on motivatsioon: ei tohi tekkida tunnet, et liivi värk on ainult mineviku värk. Tegemist pole ainult liivi pärandiga, vaid see on elav kultuur! Ja selleks, et ta oleks elav kultuur, peab ta toimima elava kultuurina. Ei tohi keskenduda liiga palju sellele, mis on olnud, vaid tuleb vaadata pidevalt tulevikku. Muidu on risk muutuda konserviks ja ära kuivada.

On sul mõnikord ka hirm selle pärast, et äkki olukord muutub? Näiteks selliseks, nagu see oli 40–50 aastat tagasi?

See oleks kõige halvem, mis juhtuda saab. Paraku on mõnede soome-ugri rahvaste puhul selline oht täiesti olemas. Arvan, et liivlastel on siiski lootust, resistentsuse ja oskuse tõttu elada väga vaenulikus maailmas. Sellest on väga palju õppida! Tegelikult pole jutt ju 50 aasta tagusest ajast, sest liivlasi pole õieti enam olnud viimased kakssada aastat. Sjögreni ja Wiedemanni ajal oli kõigest kaks ja pool tuhat liivi keele oskajat! Ja kui ratsionaalselt mõelda, siis liivlasi poleks tohtinud olla juba vähemalt sada aastat. Kui elujõuline on kogukond, kuhu kuulub ainult kaks ja pool tuhat inimest ning kellel pole oma keelt ja kultuuri harida mujal kui kodus? Liivlasi ei tohiks enam üldse olemas olla! Pealegi on XX sajand olnud liivlaste suhtes eriti jõhker. Minu meelest on Baltimaadel olnud kõige raskem saatus just liivlastel. Kannatati mõlema maailmasõja ajal ja eriti Nõukogude piiritsooni tõttu. Liivi rand tühjenes ja elanikkond ei ole siiani taastunud ega taastugi. Kui praegu suvel sinna sõita, siis vaatad, et elu käib, rahvast palju, autod sõidavad. Kui minna sügisel või talvel, siis oled tagasi piiritsooniajas – aeg on mõnes mõttes seisma jäänud. Jah, inimesed on teised, poed on lähemal, oma auto on liikumiseks paljudel olemas. Tegelikult elavad liivlased väljaspool Liivi randa juba 80 aastat. See on väga pikk aeg, mitu põlvkonda. Aga näe, ikka nad ei ole kadunud! See on see mingisugune resistentsus, mis on aidanud keeruliste olude kiuste alles jääda. Isegi kui liivi keelt enam ei räägita, siis liivi meel pole kuhugi kadunud. Liivimeelsust on väga palju! Liivi vaim on täiesti olemas! Võta või seesama liivi kuninga jutt! Uļī Kīnkamäg (1869–1932) nõudis omal ajal ju tegelikult õiget asja, aga ta tegi seda lihtsalt valel ajal. Ta nõudis seda, mida praegu ütleb UNESCO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon. Ta nõudis liivlastele teatud enesemääramist ja võrdseid õigusi. Selle eest pandi ta alguses hullumajja ja pärast vangi. Sel ajal oli selline nõudmine absurdne ja sellest ei saadud aru. Tema järeltulijad on täpselt samasugused, ajavad sama liivi asja (käivad külas liivi lipuga jne)! Liivi vaim elab veel kaua! (Naerab.)

Läti Ülikooli liivi instituut tahab olla juhtiv väikekeeltega tegelev asutus Euroopas. Liivi kogemus võib kindlasti ära kuluda paljudele teistele, olgu tegu digiressursside loomise või muidu hakkama saamisega. Liivi ajaloost leiab vastuse väga paljudele küsimustele. Arvan, et võime liivi asja ajamisega olla teistele väikerahvastele suuresti abiks, aga pakkuda ka Lätile väga palju – meil on meie liivi pärand, mida praeguseni õigupoolest ei teadvustata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht