SUMITAKU KENSHIN

 

* vihm peksab

vastu haiglaakent

ja leevendab mu elutüdimust

*

aina külmem ja kalgim on toru

mu mustal telefonil

pilkases öös

*

ärkan vihmaladina peale

on sadanud vahetpidamata

ööd ja päevad

*

peeglist paistab

mu ülespaistetanud silmnägu

mida paitan hellalt

*

öös ripuvad

tilkuv tilguti

ja kaame kuu

*

piuksugi tegemata

vahtida lakke

öö läbi

*

näen aknast

kauget mäeküüru

millel on surnuaed

*

pärast tulekahju

niriseb läbi söestunud seina

sogane vesi

*

aken jäeti

pärani lahti

kui sinine on taevas!

*

surnuaed mäeküürul

hauakivi hõõgub

loitvast loojangust

*

haiglast väljakirjutamine edasi

lükatud

aknast vaatab sisse

keskpäevakuu

*

kuu mis peegeldub

tilguti tilkadelt

on väändunud piinakuu

*

terve uneta öö

ma pesen

oma silmnägu

*

üksindus

on musta telefoni

külm läige öös

*

mu magava lapsukese

imearmas silmnägu

tasahilju sulen ukse

*

kõik on vaikne

vaid päevavalguslamp

suriseb

*

alistun saatusele

juba homme hommikul

kui mulle tuuakse puhas padi

*

ennäe! mu oma nägu

peegeldub

öisest aknast

*

halastajaõdede

erksad ja rõõmsad hääled

hommikune visiit haiglas

*

uus päev koidab

tõmban termomeetri tuubilt

ülemise otsa pealt

*

vaikne palve Buddhale

muutub tahes-tahtmata

möirgeks mu suus

*

olen hinge seest välja karjunud

nüüd on mu märgades silmades

rahulolev pilk

*

see algav vihmasadu

kõlab otsekui

öö südamelöögid

*

tõstan oma moonutatud silmnäo

pesukausist

ja kratsin seda

*

see seal ülal on üleni pilves

ta pilk on raske

taevas pole minuga rahul

*

aoaeg on edasi lükatud

akna taga

valab ja valab

*

needsamad käed

mis äsja olid palveks kokku pandud

tapavad sääse

*

selle asja kallal

asjata pead murtud

pool ööd tuksi keeratud

*

täna hommikul

võetakse verd

mu verevaesest ihust

*

ta soe käsi

hoiab hellalt mu kätt

teises käes on tal süstal

*

rohutops

mu sõber täna hommikul

kas sõber kogu eluks?

*

rahulik hommik

mõõdetakse pulssi

ei muud

*

uneski näen

oma õe põlle

õitsemas mu voodiserval

*

tirtsud pole enam ammu siristanud

minu haiglassemineku

päevast peale

*

mu põdur ihu

elab selle suve

 veel kuidagi üle

*

haiglakoridoris

tahaksin jalutada –

suvepäikese ereda valguse käes

*

piimapudel

öölaual

särab hommikupäikeses

*

läbi hommikukaste

lähen kellegi hauale

puhub sügistuul

*

palve Buddhale

et pälvida

ta taevalikku heasoovlikkust

*

poiss ei saa minna välja mängima

vihm sajaks märjaks

mu poju papud

*

mu paljas ihu

on ära kuivanud

kuu piilub seda

*

keset eredat

neoonvalgust

kuu on nii tuhm

*

vähehaaval

valgenev koidutund

astun akna alla

*

üüratut üksindust

mustendavad tähed

mida toksin ekraanile

*

lähen välja

ja jätan ukse valla

sest loodan tagasi tulla

*

paduvihm ujutab

tänavad üle  tööle ei minda

kõik jäävad hommikul voodisse

*

pärast teadet

et kohe jõuab kohale taifuun

jääb raadio järsku tummaks

*

surun sigaretitulukese

tuhatoosis surnuks

enam pole tahtmist vaielda

*

tõvest õudõhuke

vaatan aknast

kustuvat kuud

*

suudan istuli tõusta

suur valge on väljas

hakkab sadama

*

ega saatuse vastu ei saa

sestap kõnnin

senikaua kui suudan

*

üksindustunne

paneb tiigivee

virvendama

*

seda söögilaua piirituslambi tulel

küpsenud ühepajatoitu ma naudin

nagu ka koduseid söögipulki

*

joogitassi kohal

mis pilgeni saket täis

mu õnnelik nägu

*

jaheda vihmavee

vonklevad joad

öisel aknal

*

mu haiged näpud

koorivad muna

suure vaevaga

*

isegi mu vari

on teistest varjudest

alandlikum ja kaamem

*

ihusoojuse mõõtmisega

algab ja

lõpeb mu päev

*

tohtri visiit lõppenud

mis nüüd muud

kui taas sängi siruli heita

*

mu kõrvad padja peal

tunnevad tohtri tuleku

sammude järgi ära

*

vihma kiire rabina saatel

on haigemajja

tulnud sügis

*

mu silmnägu

on jäisesse patja mattunud

üks päev jälle loojakarjas

*

igas voodis ja

igal padjal

on omamoodi mõtted

 

Inglise keelest tõlkinud Andres Ehin

 

 

 

Sumitaku Kenshin on sündinud Hiroshima lähedal Okayamas. Ta on õppinud Shimoda Gakueni kokanduskoolis ja budistlikus vaimulikus kõrgkoolis. Ta pühitseti budistlikuks preestriks 1983. aastal. Noorusele vaatamata peeti teda luule, usundi ja filosoofia küsimustes suureks erudiidiks. 1984. aastal avastati tal verevähk ja ta paigutati vähihaiglasse. Kui ta oli juba haiglas, sündis tal poeg Haruki. Samal ajal lahutati ta abielu. Laps kasvab isa kõrval vähihaiglas. Haige Sumitaku Kenshin astus selsamal aastal ka Ogiwara Seisensui poolt asutatud vabavärsilise haikuseltsi liikmeks. 1986. aastal hakkas ta oma haikusid avaldama ühes kesksemas  haikuajakirjas Kaishi. Temast sai modernse vabamõõdulise haiku mõjukas propageerija.

Kenshini oma haikud on aina enam kuulsust kogunud pärast ta surma 1987. aastal. Tänapäeval on luuletaja juba ülemaailmselt tuntud – ta  modernhaikusid on tõlgitud ka suurtesse lääne keeltesse. Kuulus Jaapani skulptor on ühe ta haiku kivvi raiunud. See kivi paikneb luuletaja kodulinnas Okayamas, Asahi jõe kõrgel kaldal. Vabamõõdulise haiku harrastajad lausa jumaldavad Kenshini. Haiku alal on Jaapanis äärmiselt raske tähelepanu pälvida, sest iga päev ilmub seal kaks uut haikukogu – seega avaldatakse aastas üle seitsmesaja haikuraamatu. Lisaks ilmub veel mõnikümmend haikuajakirja.

A. E.