Tallinn ja Barcelona võtavad täna mõõtu

Mart Rannut

Spordisõpru tuleb kurvastada: mõõduvõtmine ei toimu mitte jalg- ega korvpallis, vaid saab teoks ... keelepoliitikas. Tegemist on võrdleva seirega mitmete keelekorraldusmõõtmete ja valdkondade kaupa. Mõõduvõtu on korraldanud Tallinna ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituut ning Ramon Llulli Instituut Katalooniast. Põhjus suursündmuseks on ümmargune 20 aastat Eesti taasiseseisvumisaegse keeleseaduse  vastuvõtmisest. See pani mõranema (umb-)venekeelse upsakuse, tõstis eesti keele Eestis kõige olulisemaks suhtlusvahendiks, kasvatas eri inimesi ja vaateid koondava sümbolina üksmeelt ja tugevdas eestimeelsust.

Üllatuseks kõikidele sai meie keeleseadusest üldtunnustatud mall, mis kohendatuna leidis koha teiste „vennasvabariikide” seadustikus, tekitades sarnaseid protsesse ja lagundades Nõukogude Liitu. Kuigi see keeleseadus oli tolleaegseid  olusid ja võimusuhteid arvestades nn üleminekuseadus, olid selle sätted eesti keele jätkusuutliku arengu kohalt ülimalt olulised, nagu õigus eestikeelsele suhtlemisele ja asjaajamisele, mis tõi kaasa eesti keele oskuse nõude. Just sellele ja ka teistele inimõiguslikele standarditele toetudes on eesti keel saavutanud teiste keelte hulgas väärika ja turvatud positsiooni. Eesti keelt teiste keeltega võrreldes saame  teada, mis meil on hästi ja kus veel parandamisruumi leidub. Keelekeskkond muutub esmalt metropolides, laienedes aegamööda kogu maale.

Tänases tööpajas ongi vaatluse all keeleolukord ja -muutused suurlinnades. Tallinna mõõdetakse Barcelona keelenähtuste kaudu, seetõttu paar sõna keeltest Barcelonas. Põliskeeleks on sealsetel aladel katalaani keel, mis on lähedane hispaania (kastiilia)  keelele, nende sarnasus on võrreldav eesti ja soome keele omaga. Katalaani keel on suurim (põlis-) vähemuskeel Euroopas, eri allikate alusel võib selle keele kõnelejaid olla Kataloonias ning selle lähialadel, Baleaari saartel ja teisel pool piiri Andorras, Lõuna-Prantsusmaal ning Itaalias Sardiinias kokku üheksa miljoni ümber. Muide, katalaani keel on Andorra riigikeel ning sel on eriõigused Euroopa Liiduga suhtluses. 

Võrrelda tasub siis, kui on nii sarnast kui ka erinevat. Tallinna ja Barcelona keelekeskkonnas ning nende mõjutamises leidub mõlemat. Ühist on aja- ja keeleloos. Kui Eesti sattus XVIII sajandi alguses Vene tsaari alla, siis samal ajal kaotas Hispaania Pärilussõja käigus iseseisvuse katalaanikeelne Aragoni kuningriik (tänapäeva Kataloonia aladel), mis oli senini iseseisev olnud. Võimu võttis üle Kastiilia kroon Madridis ning võimu keeleks sai hispaania  (kastiilia) keel. Samas on majanduses säilinud Barcelona võim ning selle kaudu ka tugev keeleline identiteet. Seda on püütud küll aeg-ajalt alla suruda, viimati Franco diktatuuri ajal. Keeleline vabadus jõudis pärale koos demokraatiaga alles pärast Franco surma 1975. aastal. Selle käigus kuulutati katalaani keel Kataloonias koos hispaania (kastiilia) keelega kaasametlikeks keelteks ja võeti vastu keelelise normaliseerimise seadus (1983, aastast  1998 uus keelepoliitika seadus). Kehtestati keeleoskusnõuded ning lisatasud keeleoskuse eest töökohtades. Tänapäeva autonoomse piirkonna Kataloonia pealinn Barcelona on ulatuslikult kakskeelne: katalaanikeelne põliselanikkond on hispaaniakeelsest mõne protsendi võrra suurem. Tegelikult on katalaanikeelsed valdavalt kakskeelsed, mujalt sisserännanud kipuvad ainult hispaania keeles suhtlema: küll kohalikud  aru saavad! Selline kohalike keeleline vastutulek ning varmas keelevahetamine on kujunenud probleemiks: isegi katalaani keelt oskavate ja kasutavate inimestega üritatakse suhelda hispaania keeles, kui hoomatakse tema võõrpäritolu (üks mu tuttav katalaani keele spetsialistist soomlane on sellega pidevalt hädas).

Uueks ulatuslikuks rühmaks on peamiselt Põhja-Aafrika päritolu uusimmigrandid, kes elavad oma getodes ning keda huvitab hispaania  ja katalaani keel niivõrd, kuivõrd seda läheb neil tarvis sotsiaaltoetuste taotlemiseks ning lihtsate töökohtade pidamiseks. Katalaanikeelsete alade majanduslik domineerimine võimaldab ka katalaanikeelset meediat mitte ainult säilitada, vaid sel lausa võimutseda: mitmed populaarsed telesarjad on jõudnud kodudesse enne katalaanikeelsena, kaasates ka hispaaniakeelset vaatajaskonda ja tõstes kohaliku keele staatust. Ka katalaanikeelne  kirjameedia on kenasti pildil. Erinevalt eesti keelest tekitab katalaani keele kvaliteet muret. Probleemiks on kehv katalaani kirja- (keele-)oskus vanemate põlvkondade puhul, kes koolis ainult hispaaniakeelset haridust saanud.

Kui vahepeal Franco ajal katalaanikeelset haridust anda ei lubatud, siis nüüd on hakatud seda aktiivselt arendama. Kanada eeskujul käivitati keelekümblus, eesmärgiks katalaani  kui emakeele säilimine katalaanide seas (Eestis on eesmärgiks just muukeelsete lõimimine). Vahetundide ajal kipub koolisugu aga hispaania keelt kasutama. Katalaanid ei ole Hispaanias oma olukorras üksi, koos baskidega kavandatakse keelepoliitikat ning korraldatakse keeli. Eesti keeleasjatundjad on katalaani keele korraldust jälginud ning paljutki kõrva taha pannud.

Paljutki on veel õppida: lähiajal minnakse kogemusi  omandama alushariduse keeleõppepoliitikas. Tegelikult on Barcelonas viljeldava keelekorralduse teoreetiline tase maailma tipp, kuid erinevalt Eestist, kus Tallinna ülikool on samuti rahvusvaheliselt tunnustatud teaduskeskus ses vallas, on Kataloonia võimumeestel ka reaalne, mitte lihtsalt loosunglik huvi oma keele arendamise vastu. Kasutan siinkohal võimalust soovida meie haridusministrile ja rahvastikuministrile jõudu keeletööga alustamiseks pärast  kaht valitsemisaastat.