In memoriam Tiit-Rein Viitso 4. III 1938 – 2. XII 2022

Jõulukuu teisel päeval lahkus meie hulgast keeleteadlane Tiit-Rein Viitso, pühendunud läänemeresoome keelte ajaloo ja fonoloogia uurija, Tartu ülikooli läänemeresoome keelte professor, Liivi Sõprade Seltsi esimees.

Tiit-Rein Viitso sündis 1938. aastal Tallinnas. 1956. aastal lõpetas ta Tartu V keskkooli ja läks õppima eesti filoloogiat Tartu ülikooli. Pärast selle lõpetamist 1961. aastal oli TA Keele ja Kirjanduse Instituudis aspirant, aastatel 1973–1993 aga samas tööl vanemteaduri, hiljem juhtivteadurina. Seal töötamise aega on ta meenutanud suure tänutundega, kuna sai rahuliku südamega käia talle eriti südamelähedase liivi keelega seoses välitöödel ilma suuremate probleemideta. T.-R. Viitso aastakümneid kestnud kogumistöö silmapaistvaim tulemus on tema koostatud 2012. aastal ilmunud „Liivi-eesti-läti sõnaraamat“.

Teadustöös keskendus Tiit-Rein Viitso ennekõike eesti keelele ja selle lähedastele sugulaskeeltele. Häälikusüsteemide uurijana huvitas teda läänemeresoome keelte ajalooline kujunemine. Kandidaaditöö äänisvepsa murdest kaitses ta 1966. aastal, 1983. aastal kaitstud doktoritöös uuris aga võrdlevalt läänemeresoome keelte häälikusüsteeme. Oluline on ka tema töö eesti keele morfoloogilise struktuuri kirjeldamisel. 2011. aastal Sirbile antud intervjuus on ta sugulaskeelte uurimise olulisuse kokku võtnud nii: „Lähisugulaskeelte andmed lubavad teha olulisi oletusi ja järeldusi eesti murrete tausta ja eesti ning kogu läänemeresoome keeleruumi täitumise suuna ja järjekorra kohta. Ja ainult sugulaskeelte uurimine lubab selgitada seda, mille poolest eesti keel on tõepoolest ainulaadne meie keelkonnas, Euroopas ja võib-olla ka kogu maailmas.“ Tegeleda jõudis ta ka kaugemate sugulaskeelte ning mitmete Siberi ja Põhja-Ameerika põliskeeltega.

Tartu ülikooli õppejõuna (1991–1993 eesti keele õppetoolis erakorraline professor, 1993–2003 läänemeresoome keelte professor, hiljem emeriitprofessor) andis ta suure panuse läänemeresoome keelte uurijate väljakoolitamisse. Juhendajana oli Viitso rahulik ja kannatlik, aga üliõpilastele ei andnud ta vastuseid kergekäeliselt, vaid püüdis omal kavalal moel panna õpilase pingutama, oma küsimuste üle juurdlema ning neile ise vastust otsima.

Uurimis- ja õpetamistöö kõrval täitis Viitso mitmeid teadus-administratiivseid ülesandeid: muu hulgas oli ta Emakeele Seltsi esimees (1993–1997) ning ajakirja Linguistica Uralica pikaaegne peatoimetaja ja toimetuskolleegiumi liige. Viimased 24 aastat oli ta rahvusvahelise Liivi Sõprade Seltsi esimees (oli ka üks selle asutajaliikmeid). 1998. aastal asutatud selts võttis tema juhtimisel ülesandeks liivi keele ja kultuuri toetamise, edendamise ja tutvustamise. Järgmisel aastal saanuks ta uhkuse ja rahuldustundega tähistada seltsi 25. tegevusaastat.

Tiit-Rein Viitso tööd tunnustati Valgetähe V klassi ordeniga, Tartu ülikooli suure medaliga, Eesti Teaduste Akadeemia Paul Ariste medaliga. 2011. aastal pälvis ta F. J. Wiedemanni keeleauhinna. Liivi keele kui Läti põliskeele uurimise ja õpetamisega on tema tööd väärtustatud ka Lätis: 2006. aastal valiti ta Läti Ülikooli audoktoriks ning 2012. aastal sai ta Läti Vabariigi tunnustusristi (Atzinības krusts) IV klassi ordeni.

Tiit-Rein Viitso taolised inimesed on eriti suure tähtsusega väikestele rahvakildudele. Võib tõsikindlalt öelda, et ta oli üks parimaid liivi keele oskajaid maailmas. Suur osa neist, kes nimetavad end tänapäeval liivi keele oskajaks, on olnud tema õpilased. Nende seas on ka palju liivi juurtega inimesi. Viitso on nentinud, et tähtsaid keeli on maailmas palju, aga eriliselt huvitavaid keeli vähe. Liivi keel oli talle huvitav ja huvi liivi keele vastu on ta äratanud ka oma akadeemiliste järeltulijate hulgas, kes nüüd sama rada käivad ja tema tööd jätkavad.

Tiit-Rein Viitso oli südamlik ja soe kolleeg, keda jääme meenutama entsüklopeediliste teadmiste varalaekana ning tabava huumoriga sportliku inimesena.

Tartu Ülikooli eesti ja üldkeele­teaduse instituut

Eesti Keele Instituut

Fenno-Ugria Asutus

Liivi Sõprade Selts