Torontos Siberi eestlasi tutvustamas
Siberis oli ja on nüüdki igal külal oma kohalik keelepruuk: põhjaeestlased üldjuhul lõunaeestlaste keelt ei mõista ja muidugi ka vastupidi. Viimase 20 aasta jooksul on minu tööreisid viinud ikka ja jälle ida poole, Siberi eestlaste küladesse. Sel sügisel aga oli põhjust lennata Torontosse, eestlaste suurimasse keskusse Kanadas, ja seda just Siberi eestlaste tõttu. Koostöös Tartu College’i eesti õppetöö keskusega (Piret Noorhani eestvõttel) ning Eesti ja Kanada kultuurifondi toel avanes mul erakordne võimalus tutvustada Torontos elavatele rahvuskaaslastele Siberi eestlasi.
Ettevõtmine oli üksjagu unikaalne, sest ega lääne- ja idadiasporaa eestlased üksteisest kuigivõrd tea. Venemaal elavad eestlased said taas väliseestlasteks paarkümmend aastat tagasi Eesti Vabariigi taastamisega ning esialgu oli see neile endilegi harjumatu. Rootsis, Ameerikas, Austraalias jm läänes ei suhelnud paljud inimesed nõukogude aastatel oma sugulastel Eestis külas käinud kaasmaalastegagi, pidades neid kommunistide käsilasteks, rääkimata siis Venemaal elavaist eestlasist. Eestlased Torontos olid näiteks seni pidanud Siberi eestlasteks 1941. ja 1949. aastal küüditatuid, väljarändamisest Siberisse polnud enamik neist kuulnudki. Siberi eestlased ise liigitavad Teise maailmasõja päevist või küüditamise tagajärjel Siberi küladesse jäänud eestlased kindlalt Eestimaa eestlaste hulka. Siberi eestlase nimetuse pälvivad vaid Siberis sündinud ning põlvkondade vältel seal elanud.
Niisiis võtsime nõuks maailmalinnas Torontos elavatele rahvuskaaslastele (seal elab neid üle 10 000) tutvustada Siberi eestlasi (2002. a loeti Siberis 11 400 eestlast) emotsioonide kaudu, pakkuda üheaegselt nii teadmisi kui kultuurielamusi. Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Kunstiakadeemia ühisnäitus „Siberi eestlased” (koostanud Anu Korb ja Kadri Viires) sai üles Tartu College’i 41. hooaja avamiseks, Eesti Maja Kristallsaalis näitasime Andres Korjuse dokumentaalfilmi „Võera maade sees” (Exitfilm, 2005, filmiti Eesti Rahvaluule Arhiivi Siberi ekspeditsioonidel), Tartu College’i saalis said huvilised jälgida kohaliku lugemisteatri Ilutuli etendust, mis põhines minu koostatud ja toimetatud raamatul „Siberi eestlaste elud ja lood” (Eesti Kirjandusmuuseum, 2010, lavastuse käsikiri Piret Noorhani). Pidasin Siberi eestlaste teemal ka mitu ettekannet.
Toronto ja Siberi eestlaste ühisosa moodustavad eesti juured, elamine emamaast tuhandete kilomeetrite kaugusel paljurahvuselises ja -kultuurilises ümbruses, mõlemal tuleb arvestada prevaleeriva suurkeele mõjudega. Ühisjooni võime leida ka ajaloost: XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul jõudis Eesti talupoegi, eesmärgiks oma maa ja vabam elu, nii Siberisse kui Kanadasse Alberta provintsi. Siber oli tol ajal massilise väljarännu sihtkoht, teele asuti enamasti omakandi rahvaga üheskoos ning võõrsil jäädi lähestikku elama. Nii säilisid paikkonna keel ja kombed. Kui asunikud said vähegi jalad alla, asutati suuremates eestlaste keskustes omakeelseid koole, seltse ning majandusühistuid. Veelgi varem elas eestlasi Siberis luteriusuliste rahvaste segaasundustes: sõjapõgenikena, tsaarivalitsuse ajal väljasaadetutena jm. Siberi eestlaskond kasvas jõudsalt kuni Esimese maailmasõja lõpuni ning hakkas seejärel järjest kahanema: Eestisse tagasirände, külast linnadesse lahkumise, repressioonide tõttu. 1930. aastatel suleti eesti koolid, veelgi varem keelustati usuelu ja eesti seltside tegevus. Paljud väiksed külad kadusid, suuremad muutusid paljurahvuseliseks, kus vene keele mõju aina kasvas. Tänapäeval võib leida eestlasi ka Siberi linnadest. Põhiosa linnaeestlastest on sündinud piirkonna eesti külades, sinna on nõukogude aastatel mindud ka Eestist: õppima, tööle, perekondlikel põhjustel. Nüüdseks on eestlaste ränne Siberi suunal lõppenud.
Kanadasse jõudis umbes sajand tagasi eestlasi suhteliselt vähe. Nad seadsid end sisse taludes üksteisest eemal, omakeelse koolihariduseni tol ajal ei jõutud. Suuremal arvul saabus eestlasi Kanadasse alles Teise maailmasõja järgsete, peamiselt Rootsist ja Saksamaalt järelpõgenemiste tõttu. Kanadas jätkati esimesel võimalusel eestikeelse hariduse andmist. Eestlased Kanadas (pea pool neist on koondunud Toronto piirkonda) on täiendust saanud ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist.
Kultuuriüritustest tulvil Torontos, kus eestlastel on nii Tartu College kui Eesti Maja, eesti kogudused, tegutseb rida kultuuriklubisid ja -seltse ning saab jätkuvalt osaleda Eesti Täienduskoolis, tunti eriti huvi Siberi eestlaste seltsielu ning eesti koolide vastu. Paraku on Siberi eestlaste ainuke ametlikult registreeritud selts 1992. aastal asutatud Krasnojarski Eesti Selts, eesti keelt õpetatakse vaid ühes Siberi külas – Ülem-Suetuki põhikoolis, lisaks saavad Krasnojarski eestlased osaleda seltsi raames toimuvail keelekursustel. Põhiosa praegu Siberis elavaist eestlastest pole nõukogude valitsuse assimileerimispoliitika tõttu eestikeelset kooliharidust saanud. Keeleõppeks avanesid võimalused Eesti Vabariigi taastamise järel, kuid paljude vananeva elanikkonnaga Siberi eesti kogukondade jaoks oli siis juba hilja. Ometi on külaeestlaste eesti keel pikaaegsest nõukogude repressioonipoliitikast hoolimata hästi vastu pidanud, säilinud on ka piirkondlikud erijooned. Omapärane keelesituatsioon on Siberi vanimas, umbes 200 aastat tagasi luteriusuliste asundusena rajatud Rõžkovos, kus eestlased ja soomlased on saanud ühisnimetuse virulased ning kasutavad omavahelises suhtluses nelja keelt: eesti, soome, läti ja vene. Varem soomlaste asundusena tuntud Ülem-Suetukis (asutatud u 1850) aga läksid soomlased, kes jäid pikapeale külas vähemusse ning abiellusid eestlastega, eesti keelele üle. Kuigi paljudesse Siberi küladesse on tulnud juurde võõrast rahvast, elavad lõuna- ja põhjaeestlased siiani eri külades. Põhjaeestlased kutsuvad lõunaeestlasi üldnimetusega setu, lõunaeestlaste keelepruugis aga tähendab setu venelast, ka ukrainlast, valgevenelast jt. Kui võrumurdelisest külast abiellus keegi põhjaeestlaste külla, narriti teda niikaua, kuni ta oli sunnitud küla kõnepruugi omandama, ning võis juhtuda ka vastupidi – vähemus pidi alluma enamuse survele. Näiteks Siberi setode suurimas külas Haidas (vn Haidak) läksid setodega kõrvuti elanud võrukesed üle seto keelele, kuid peavad end erinevalt setodest luterlasteks.
Siberi linnades on eesti keele kasutamiseks vähe võimalusi. Ka Siberi ainuke eesti selts seisab silmitsi keeleprobleemiga. Nimelt elab Krasnojarski krais umbes neli tuhat eestlast, neist neljandik Krasnojarskis. Krai piires on nii põhja- kui lõunaeesti keelekasutusega külad, ka seto külad. Igal külal oli ja on nüüdki oma kohalik keelepruuk ning keeleerinevused on märgatavad. Põhjaeestlased üldjuhul lõunaeestlaste keelt ei mõista ja muidugi ka vastupidi. Eestlaste etniline rühm setod aga kuuluvad ajalooliselt vene mõjusfääri, on olnud õigeusu kiriku liikmed ning erinevad teistest ka kultuurilt. Kuna seltsi kauaaegne esimees Veera Nikolajeva on pärit võrukeelsest Räpina külast, on seltsi koondunud eeskätt lõunaeesti päritolu inimesed. Paljud neist ametlikku eesti kirjakeelt ei oska, vaid kasutavad oma kodupaiga murret. Nõukogude aastatel Eestist Siberisse elama asunud, kes räägivad kirjakeelt, ning põhjaeesti taustaga külades üles kasvanud leiavad, et eesti seltsi mõte on võimaluses emakeeles suhelda. Aga kõigile ühtviisi mõistetavat eesti keelt neil pole. Ehk oleks väljapääsuks intensiivsem keeleõpe? Või tuleb seltsitegevuses minna ikkagi üle kõigile arusaadavale vene keelele?
Toronto eestlaste seas on emakeele-oskajaid üksjagu, sünnipaiga murdejooned kellegi kõnes võivad küll reeta inimese päritolupaiga, kuid pole suhtlemisel takistuseks. Nooremale põlvkonnale on sealgi omasem ametlik riigikeel – inglise keel. Kaasavõetud näituse ja filmi puhul arvestasin, et kõik potentsiaalsed huvilised ei pruugi eesti keelt osata. Niisiis olid eestikeelsel filmil ingliskeelsed subtiitrid ning näitusetekstid olid paralleelselt kahes keeles, nii eesti kui inglise, osa külastajaist kasutaski mõlemat. Keerulisem oli lugemisteatri Ilutuli etendusega. Põhiosa Siberi eestlaste mälestustest olin kogunud intervjuudena, nende kõnes on aga ohtralt vene laene. Parema loetavuse huvides olin tekste toimetanud kirjakeelepärasemaks, kuid püüdsin säilitada Siberi eestlaste keelekasutuse iseloomulikumaid jooni. Nüüd aga pidid lugudesse sisse elama inimesed, kel puudus Siberiga, mõnel ka vene keelega, igasugune kokkupuude. Etlejad said oma osadega suurepäraselt hakkama, etendus ühtaegu lummas ja puudutas publikut.
Ja nii, emotsioonide kaudu said paljud Toronto eestlased tuttavamaks Siberi eestlastega. Eestlased idas ja läänes – ehk me polegi nii erinevad!