Unistuste ja reaalsuse vahel

Jüri Valge

Jaanipäeva eel said Kärstnas kokku paarkümmend murdeentusiasti ning mõned keele- ja kultuuriametnikud, et võrrelda aktiivsete murdesõprade soove ning nende teostamise võimalusi. Järgnevas kohtumisest ajendatud mõtteid. Unelmad hõlmasid haridust, meediat, kultuuri, asjaajamist, ettevõtlust ja mainekujundust. Õnneks on paljugi soovitust õigusaktide ja arengukavade toel võimalusena juba olemas, mis tähendab sedagi, et nii info edasiandmist kui ka selle vastuvõttu tuleb parandada. Murdekõnelejad ja riik saaksid koos tõesti mõndagi ära teha: riigiprogrammid võiksid kõbusamad ja Uma Leht päevaleht olla, murdekirjandust, k.a õppematerjale tuleks rohkem välja anda ja osta ning keelepesi juurde teha. Sooviti sedagi, mis Eesti riigi- ja hariduskorralduse põhimõtetega vastuolus (murdekeelt murdealal kooli õppekeeleks). Ja seda, mille puhul on kohane tsiteerida Mihkel Mutti: „Elulaadi, kultuurielu, keele ja kombestiku hoidmine on teatavast piirist alates olulisel määral kodanike enda asi. Nad kas tahavad või ei taha”. Riik ei saa ettevõtja eest panna moosipurgile murdekeelset silti, sundida lapsevanemaid murdekursustele või keelata murdekasutuse häbenemist. Edu eelduseks on mõistete selgus ja täpsus: „õppemurdest” ei taha enamik haridusinimestest (ja ilmselt ka koolide hoolekogudest) kuuldagi, murdekeele õpetamist, nt murdekeelset tööõpetust pooldavad paljud.

Eesmärk on üks: säilitada võimalikult palju esivanemate keelepärandist meie lastele ja lastelastele ning hoida selle toel ka paikkondlikku identiteeti ja kodutunnet. Reaalsed eesmärgid viivad sihile, ebareaalsed takistavad selleni jõudmist.

Muutunud olude kujukaim näide on setud. Möödunud sajandi alguse kirjaoskamatud surfavad tänapäeval internetis ja maksavad kaardiga. Teine on nende sotsiaalne staatus: veel 50 aasta eest oli „setu” sõimusõna, tänapäeval käib ülemsootska presidendi vastuvõtul, baabad leelotavad Pariisis ja enamik kaaskodanikest on uhke setude kui eesti kultuuri esindajate üle.

Et saada, tuleb midagi vastu anda või millestki loobuda: kirjaoskuse ja seose tõttu eesti kultuuriga on setudel tulnud loobuda külakesksest eluviisist. Poeleib lõpetas leivaküpsetuse ning riigiviin ja miilits vähendasid hansategu. Kirjakeelset infovahetust saatis ja saadab korraldamata kujule tõusmata suulise murdekeele taandumine.

Riik ja ühiskond saavad toetada (ja toetavadki!) seda, mis teeb neid tervikuna rikkamaks. Kuni piirini, mille ületamine sunniks piirkondlikku üldisena kehtestama. Potitegemine ja leelotamine ei sunni, hansategemine (seadusega määratud tingimustel) minu meelest ka mitte, aga näiteks uue ametliku suhtlus- või õppekeele kehtestamine küll.

Hoida saab rahvariideid ja käsitööoskust, kulinaariat, kombeid, leelot ja nendega seotud keelematerjali, eelkõige sõnavara, sh algupäraseid kohanimesid – mitte kampaania korras, vaid korrektselt külasildile kirjakeelsele nimele murdelise lisamisega.

Ükski murre ei vasta üle-eestilise kasutamise tingimustele, ühelgi murdealal ei suudeta riigi toeta hoida oma murret ka kohalike vajaduste tasemel (ei jätku raha ega teadmisi, rääkimata inimestest). Ungari professor Pusztay on riskinud pakkuda keele eluvõime piiriks 100 000 rääkijat (oma keelt loodab aga säilitada ka mõnekümneline saami keelepesa). Rahvaloendus osutab elanike arvu vähenemisele kõikidel põhilistel murdealadel, haridusministeeriumi 2009. aasta küsitluse järgi (vastused 31 Lõuna-Eesti kooli 1360 õpilaselt) soovis praegusesse elukohta jääda 6% ja ajaloolisse kodupiirkonda 1% vastanuist.

Ametliku suhtlus- ja töökeelena ei ole murdekeeltel tulevikku, need lahjenevad järjest, kuni lõpuks jäävad järele vaid mõned iseloomulikumad jooned. Üks nädalatund koolis ei taga ühegi murde säilimist. Võru, setu, mulgi jm murdes täisharidus polnud võimalik sada aastat tagasi (tollal eesti kirjakeelnegi mitte!) ning on veelgi vähem võimalik praegu, kui kirjakeelset oskussõnavara on sajandi jooksul juurde loodud. Kust ja kelle raha eest võetakse inimesed, kes teeksid murdekeelsed terminid ning kirjutaksid neid kasutades õpikud, mida loeks mõnikümmend õpilast? Kes, kus ja kuidas koolitaks õpetajad? Mida ütleks maksumaksja oma riigile, kui ettevalmistused on tehtud, aga murdekeelset õpet keegi ei soovigi (väga tõenäoliselt nii läheks – mõeldagu inglise keele ja välismaal õppimise populaarsusele!)? Ajalugu, ka keeleajalugu ei saa seisma panna ega tagasi pöörata.

Miski ei takista aga siduda koduloo-, kodaniku- ja eesti keele õpetust piirkonnatemaatikaga riikliku õppekava raames. Küllap leiab võimalusi ka teistes ainetes. Kui ühe kooli tundide arv ei anna täiskoormust välja, saab ju kasutada pärimusõpetajat mitme kooli koostöös. Samuti pärimusharidusega piirkondlikku huvijuhti, kes oskab tantsida rahvatantse, rääkida murdes ja laulda laule, kududa kangast ja valmistada traditsioonilisi toite.

Jaapanis austab kogu rahvas vanade kunstide tundjaid. Miks ei võiks Eestiski olla piirkondlikke keele- või pärimustarku, keda murdealal tunnustatakse, kes on omandanud (veel!) õige murdehäälduse oma vanaemalt, harivad end kodumurde ja -kultuuri alal tippu ning annavad teadmised ja ameti üle järglasele (kas või oma lapsele) ja saavad selle eest riigiprogrammi kaudu eluks ajaks tagatud korralikku palka? Toeks oleks muidugi kõige veel olemas traditsioonilise talletamine nii helis, pildis kui ka ERMi hoidlais.

Edasi viib koostöö. On tülikas ja kurb, kui muidu edukas arutelu takerdub, sest ei suudeta kokku leppida, kas selle objekt on keel või murre. Setu kongress on kuulutanud setu murraku keeleks ja see on kindlasti setude õigus. Oma keelest räägivad ka võrukesed, mulgid, sõrulased ja teised ning viimasel rahvaloendusel ka üks Haanja mees.

Enda väljapoole eesti keelt asetamisega kaotavad murded põhiseadusliku tagatise (riigi ülesanne on säilitada eesti keelt, k.a selle erikujusid, aga mitte teisi keeli) ja keeleseaduse kaitse nende kasutamiseks ajaloolise leviala ametlikes kui ka mitteametlikes tekstides. Eesti keele murdeisse sündinuist teise emakeele kasutajaiks ümber liigitatud kaotaksid seose suure osaga eesti kultuurist. Vaevalt enamikule aktiivseist murdeinimestestki meeldiks, et suurem osa seni omaks peetud sõnalisest pärandist osutuks kirjutatuks, räägituks või laulduks emakeelest erinevas, eesti keeles.

Võita oleks kõigil vähe. „Peko” ja Hilana Taarka jääksid küll setude ainuomandusse, aga filmi ja muusikali poleks ainult setude rahaga kunagi tehtud; võrukestele jääks Adson ja Rahmani Jan (aga Kreutzwald osutuks Võrus võõrkeelse eepose kirjutanud muulaseks!) ning mulkidele Adamson. Vahest avaneks keelele korraks mõne Euroopa fondi rahakott, mis murdele suletuks jääb (säästuajal pole see eriti tõenäoline), ning riik annaks mõne töökoha juurde (kahtlane seegi, sest murdeid soosiv avalik arvamus võib ühiste huvide ohustatust haistes nende vastu pöörata). Mainitagu siinjuures, et Võru instituut annab keeleks tunnistamata võru murdes välja rohkem raamatuid, kui ilmub ametlike keelte staatuses olevates idapoolsete hõimurahvaste keeltes kokku.

Riik ei võidaks midagi, sest tegeliku olukorra muutumatuse tõttu poleks teda võimalik isegi kiita. Ei võidaks ka murdekasutajate enamik, sest neil pole praegugi aimu, millise nime all nende keelepruuk seadusesse on kirjutatud. Kõik mõeldavad õigused murdeid kasutada on pealegi ka nüüd olemas.

Küll tekiks riigil probleeme: väheneksid võimalused säilitada eesti keelt ainsa riigikeelena nii sisepoliitilise kui ka rahvusvahelise surve tõttu. Raske on ennustada, mida psühholoogiliselt tähendaks eesti keele emakeelena rääkijate arvu tunduv vähenemine, kui kõik murdeinimesed ennast ühiskatuse alt välja arvaksid.

Võro, seto, mulgi keele jätmine suulisse, mitteametlikku pruuki ning murde=eesti keele piirkondliku erikuju kasutamine ametlikult võiks olla ühine kokkulepe.

On loomulik, et murrete eestvõitlejad seisavad oma murrete eest – samamoodi nagu eesti keelega tegelejail on kohustus seista kogu eesti keele eest (selle alla kuuluvad ka eesti keele piirkondlikud erikujud). Lõppkokkuvõttes otsustavad nii keelte kui ka selle kõikide kujude (ka kirjakeele) saatuse neid kasutavad inimesed. Riigil ja murdealajuhtidel pole muud võimalust kui nende nimel ausalt ja avameelselt koostööd teha. Kärstna kohtumine oli üks samm selles töös.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht