Virtuaalreaalsus pole reaalsus

GERHARD LOCK

Kuna tehnoloogilised vahendid jõuavad peatselt ka Eesti koolidesse, on kerkinud esile nendega seotud oskuskeele arendamise vajadus.1 Asjatundjad saavad segakeeles omavahel hakkama, kuid koolihariduses ei tohi piirduda toortõlgete või sisutühjade moesõnadega. Tehistõelisus on seejuures üks tehnoloogilisi uuendusi, mille ümber kohati tuliseks vaidluseks läheb. Küsitakse, kas ei halvenda see laste päris elus hakkamasaamist ning kuhu jõuame elutu tehnoloogia juhatusel inimestena.

Pealegi, kas praegu kasutusel virtuaalreaalsus on üldse keeleliselt ja sisuliselt mõttekas termin? Minu arvates ei ole virtuaalsusel reaalsusega mingit pistmist: virtuaalreaalsuse puhul (nt Teise Elu keskkond ja arvutimängud) on seni piirdutud vaid nägemise, mingil määral ka heli ning ruumitaju ja liikumisega, mistõttu ei kannata see mitte mingil juhul reaalsusega võrdlust välja. Tehnoloogiast tingitud meeltesegadus (orienteerumise ja arusaamise raskused, emotsioonide, haistmise jms puudumine – tõeline kogemus jääb ikkagi saamata) ei haju ka harjumisega. Kahtlemata on kirurgias või lennunduses virtuaalreaalsuse või liitreaalsuse või kaugjuhtimise tehnoloogia teretulnud, kuid eeldab reaalsuse mõistmist (virtuaalsusega seotu on pelk vahend). Ka kunstis ja (multi)meedias peab igal juhul ise tehnoloogiat valdama (tundma selle võimalusi ja piiranguid) ja valitsema, kaotamata sidet tõelisuse ehk vaimsuse, hinge ja elulisusega. Virtuaalreaalsusse minekuks on seniajani vaja prille, peakatet, kindaid, andureid jms, mida inimesel elus tarvis pole, samuti on piiratud millegi mõjutamine (ka siis, kui süsteem on iseõppiv) ning keskkond on emotsioonivaba ja hingetu.

Minu väidet toestab aga ennekõike asjaolu, et kõik tehnoloogiad, eriti nn virtuaalreaalsus, põhinevad mudelitel.2 Füüsiliste, kontseptuaalsete või matemaatiliste mudelite eesmärk on selgitada reaalsete objektide või süsteemide toimimist. Mudel ei saa kunagi olla tõelisus ise, sest see lihtsustab või moonutab kujutatavaid nähtusi.

Kuidas peaks reaalsust ja virtuaalsust keeleliselt ja filosoofiliselt mõistma? Kas me üldse teame, mis on nn reaalsus (vt nt Platoni koopaanaloogia)?

Tallinna ülikooli V teaduskeele konverentsi virtuaalreaalsuse terminivara töötoas pakkus Silvi Nemvalts virtuaalreaalsuse töökindlaks vasteks eesti keelde sõna virti, millega on lihtne moodustada liitsõnu: virtiprillid, -õpe, -treening, -teraapia, -disain, -lahkamine, -kirurgia jne.

Erakogu

ÕSis (2013), VSLis (2015) ja EKSSis (2009) selgitatakse sõna reaalsus üsnagi lühidalt tõelisuse ja tegelikkuse kaudu. EKSSis on selle vastandina toodud ideaalid, fantaasia ja utoopia. Saksakeelne die Wirklichkeit (’tegelikkus‘, Dudeni sõnaraamat) katab kogu ala, mis on meie maailmas nähtusena antud, tajutav, kogetav (wirken ’mõjuma‘, nimisõnana see, mis mõjub). Inglise keeles (Oxford Dictionaries) selgitatakse sõna reaalsus asjade seisuna (vastandiks ideaalsus või arvamus neist asjust); samuti silmade avanemise kaudu, kui seistakse silmitsi mõne ebameeldivusega; lisaks omistatakse sellele olemasolu ja aine (materjali, sisu) seisundi staatus ja (taju) kvaliteet. Filosoofiliselt nähakse selles absoluutset, iseseisvat või objektiivset olemasolu, mis on sõltumatu inimese otsustest või kokkulepetest. Etümoloogiline alus tuleb ladina keelest: realitas ja realis ’on seotud asjadega‘, mis viitab sõnale res ehk asi.

Reaalsus on harilikult seotud faktidega ’tõsiasi, tegelikkus, tegu, tõik‘, inglise keeles selgitatakse fakti kui asja, mis on tuntud või tõestatud kui tõene, ladinakeelne alus on factum ja facere ’tehtud, tegema‘. Nii et reaalsus on siiski inimese enda mõtete ja tegevuse tõttu loodud asjade maailm ehk materiaalsus. Vaimsed dimensioonid erinevad sellest selgelt ja lääne inimene peab alles (uuesti) neid mõistma hakkama. Siiski, mõte ei ole veel asi ise. Loodus on reaalne – ja mitte vaid mõtte kaudu.3

Sõna virtuaalsus märgib saksa keeles sisemist jõudu või võimalikkust, ÕSis määratletud nii: võimalik, kuid toimumata; näiv-, teostatud teisiti, kui näib, VSLis osutatakse ladinakeelsetele virtualis ’võimalik‘ ning virtus ’jõud‘, ’vägi‘ või ’voorus‘, seega: võimalikkusena käsitatav, põhimõtteliselt võimalik, arvutiga tekitatav, kujutluslik, näiv-. Seega on virtuaalsus seotud tegeliku reaalsusega ja võimaldab seda juhtida.

Sõna virtuaalreaalsus selgitavad ÕS (2013) ja VSL (2015) tehistõelisuse, libatõelisuse, matkitud reaalsusena; tegu on arvutiga tekitatava interaktiivse, tegelikkust realistlikult jäljendava või kujutlusliku multimeediumkeskkonnaga. Kuna aga liitreaalsuses on reaalne keskkond kombineeritud virtuaalsega, tekitab sõna virtuaalreaalsus segadust. Kui liitreaalsus petab vastuvõtja ära, väites end olevat päris reaalsus (nt CGI-tehnoloogia), on virtuaalsuse ja reaalsuse piirid ohtlikult hägustunud.

Alustasin virtuaalreaalsuseks kokku liidetud mõistete vastandlikkusest, kuid jõudsin nende sarnasuseni: kumbki ei ole see, millena ta näib, mõlemad on asjade maailm (digitaalne ja analoogne) ja baseeruvad mudelitel (loomisel ja kognitiivsel tajul). On siiski oluline vahe: reaalsus saab eksisteerida ilma virtuaalsuseta, kuid virtuaalsust ilma n-ö reaalsuseta luua ei saa. Kindlasti ei ole aga virtuaalsus seotud tõelisusega tõe vaimses tähenduses.

Virtuaalreaalsuse terminile eelistan virtuaalkeskkonda või virtuaalmaailma (maailmu võib olla mitmesuguseid) lisaselgitusega, milline on selle esilekutsumiseks rakendatud digitaalsete mudelite konkreetne eesmärk.

Gerhard Lock on muusikateadlane ja helilooja, Tallinna ülikooli BFMi lektor.

1 1. ja 2. XII 2017 peetud V teaduskeele konverentsil sai osaleda ka õpperobootika ja nn tehistõelisuse eesti­keelse terminivara arutamise praktilises töötoas.

2 Minu sama konverentsi töötoa teema oli „Mudeldamise printsiibid, mõisted ja terminid“; vt Gerhard Lock, Models and scientific modelling in music context. – Problems in Music Pedagogy 2017, nr 16 (2), lk 25−45. http://pmp.du.lv/wp-content/uploads/2016/08/PMP_2017_Vol-16-2.pdf

3 Siinkohal viitan india õpetlase Jidda Krishnamurti (1895–1986) ja USA füüsikadoktori David Bohmi (1917–1992) vestlusele reaalsuse, tegelikkuse, tõe, illusiooni, mõtte ja teadvuse/teadlikkuse seoste üle.

Jidda Krishnamurti, Truth and Actuality. Krishnamurti Foundation, The Indcom Press. Hampshire 1977, lk 15–17. http://www.jkrishnamurti.com/krishnamurti-teachings/listen-audio/truth–actuality–and-the-limits-of-thought-part-1-of-12.php

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht