Kõnetehnoloogide ja lingvistide koostöö

Kairi Tamuri

12. ja 13. septembril peeti Sangaste lossis Eesti Keele Instituudi ning keeleteaduse, filosoofia ja semiootika doktorikooli korraldatud sügisseminar „Kõnetehnoloogiast filoloogile”. Kuidas saaks keeleinimene kõnetehnoloogia arengule kaasa aidata? Teemast räägiti nii keeletehnoloogi kui ka keeleteadlase vaatenurgast.

Einar Meister kõneles teemal „Kas keeletehnoloogia vajab keeleteadust?”. Augustis korraldas ta rahvusvahelisel konverentsil kolleegide hulgas teemakohase kiirküsitluse. Enamik arvas, et keeleteadust on vaja, lingvistidel soovitati tundma õppida statistilisi meetodeid ja tööd korpustega. Aitaks ka see, kui lingvistid tunneksid paremini tehnoloogiat. Lya Meister tutvustas aktsendikorpust, mille abil uuritakse eesti hääliku- ja vältesüsteemi omandamist, palatalisatsiooni, helilisust, lauseintonatsiooni ning kõnerütmi. Laste ja noorte kõnekorpus pakub aga head materjali eri vanuses poiste ja tüdrukute põhitooni, kõnetempo ja vokaaliruumi arengu uurimiseks. Meelis Mihkla tõi kõnesünteesist rääkides ära kõnetehnoloogide ootused teksti lingvistilisele analüüsile: optimaalne fonoloogiline süsteem, hääldusnormi täpsustamine, infostruktuur ja fookus, fraasi- ja lauserõhu tuvastus ning loomuliku keele generaator kontseptkõne tarvis. Liisi Piits kõneles lingvisti panusest kõnesünteesi: korpuste ja nende loomiseks sobivate programmide loomine, kõnekorpuste salvestused, teksti analüüs ning parameetrite valimine. Mari-Liis Kalvik pidas ettekande prosoodiast ja infostruktuurist. Teist seminaripäeva alustas Pärtel Lippus eesti keele spontaanse kõne foneetilise korpuse tutvustusega. Kuidas ikkagi keeleteadust paremini teha? Keeletehnoloogias on statistilistel mudelitel väga suur osa. Paraku puudub keeleteadlastel korralik ettevalmistus – filoloogiaüliõpilastele ei õpetata kuigi palju statistikat. Lippus soovitas uurimistulemusi kinnitada alati statistilise katsega. Nii saavat ka ignorantsed rahastajad ja täppisteadlased aru, et keeleteadlasel on tõsi taga. Tanel Alumäe pidas ettekande lingvistilise informatsiooni kasutamisest kõnetuvastuses, kus on viimasel ajal tehtud suuri edusamme tänu keerulisematele masinõppealgoritmidele ja mudelitele (närvivõrgud). Tema sõnul on lingvistiliselt põhjendatud meetodid liiga keerulised, aeglased ja kallid ega anna võitu kvaliteedis. Hille Pajupuu rääkis kõneemotsiooni tuvastamisest: eesmärk on teha vahend, mis tuvastab emotsioone inimese kõnes. Rene Altrov tutvustas eesti emotsionaalse kõne korpust ning rääkis emotsioonide tajust ja empaatia mõjust emotsioonide identifitseerimisele. Seminari lõpetas Kairi Tamuri ettekanne emotsioonide akustikast ning emotsioonide akustilise mudeli loomisest. Mõnest provokatiivsest väljaütlemisest hoolimata jõuti tõdemuseni, et keeleteadlastel on keeletehnoloogia valdkonnas oma roll. Kõigi ettekannete slaidid leiab EKI doktorikooli kodulehelt http://portaal. eki.ee/tegevusvaldkonnad/246.html.