Andole, rektorile ja inimesele

Lylian Meister

PRIIT SIMSON Meie kõrvalt lahkunud Ando Keskküla elu ei olnud tavaline. Tundlik, andekas ja tark inimene, õnnistatud erilise vaistu ja täiesti originaalse maailmatajuga, asus ta Eesti Kunstiakadeemia etteotsa 1994. aastal. Arvan, tahtmata vähendada kunstniku ja professori muid saavutusi, et rektori amet oli Andole siiski kõige kirglikum elutöö osa. Ülikooli juhtides leidis ta oma visionäärsetele ideedele just õige mastaabi, projekteerides ümber (vangi)maju, Tallinna linna, visuaalset kultuuri. Lisaks oli rektori ametis tema kätte usaldatud sadade andekate inimeste noorus, aeg, mida Ando arvates pidi õigesti kasutama ega võinud lörtsida. Üliõpilaste noorust ja annet ei tohtinud mingil juhul raisata valede asjade peale või aegunud tõdede õppimiseks. Seetõttu võttis Ando endale teadlikult vahel liiga suure riski ja vastutuse. Alustas raamatukogust: usaldas projekteerimise üliõpilastele, kamandas raamatud avariiulitele, pani aluse videoteegile ning DVD-kogule. Võttis laenu. Hilisemate skandaalide käigus selgus ajakirjanduselegi tõsiasi, et pool rektori krediitkaardiarvetest on tehtud mitmete maailmajagude raamatupoodidest akadeemiale kaasaegset kunstikirjandust ostes. Vaevalt tuleb mainida, et Ando laiaõlgse mehena raamatud isiklikult üliõpilaste jaoks kohale kandis. Raamatukogu oli lahkunud rektori arvates ülikooli süda ja igaühe võimalus vaimselt või erialaselt piiratud tsoonist väljuda, esimene lahinguvõit toona veel suuresti killustunud akadeemias. Edasi muudkui tulid ja tulid uuendused. Olude ja rahapuuduse kiuste muutus mõne aastaga kogu ülikooli mõtteviis. Arvan, et see oli paljudele kolleegidele väsitav, ometi suutis Ando inimesi veenda ja liigutada. Ainult raudse loogika, teadmiste ja analüüsiga poleks see kunstiakadeemias võimalik olnud. Ando tahte relvaks olid tema sisemine sarm ja sära, usk oma üritusse ja looduselt kingiks saadud täiesti eriline vaist. Nii rajati ja sisustati kunstiakadeemia elektroonilise meedia keskus, fotograafia eriala, ülekooliliselt kasutusel fotostuudiod, asutati disaini arenduskeskus, loodi urbanistika õppetool, õpetajate koolituskeskus, rahvakunsti õppetool ja tagatipuks veel terve restaureerimise teaduskond. Ando valitsemisaega jääb venekeelsete noorte integreerimine Eesti kunstiruumi rakenduskunsti kolledžis ja käeulatamine Pärnu Academia Non Gratale, mõlemad jõulised algatused, millest kahjuks riigi toetuse puudumise tõttu  loobuda tuli. Kõik tollased tegevused olid ikka ja alati ajast ees ja ülikooli enda rahastada. Loomulikult oleks „korralik rektor” võinud aastaid uuendustega oodata ja, müts näpus, ministeeriumi vahet käia. Tuleb aga mõista, et ülikoolile tähendab vaikne ootamine ja viisakas kirjavahetus terve põlvkonna noorte inimeste käekäiku, õigupoolest käekäimatust.

Ando kui rektori jaoks olid ülikoolis ühtviisi tähtsad nii inimesed kui abstraktsed ideed. Akadeemia pidi töötama kaasaegse kunstihariduse mudelina, olema õppekavadelt võrreldav maailma juhtivate kunstikõrgkoolidega, sidus ühiskonnaga ja visuaalkultuuris kaasa rääkima. Eelkõige oli akadeemia üliõpilaste jaoks, nende tarvis leidus rektoril alati aega ja ühtegi tähtsamat otsust ei tehtud ilma üliõpilasvalitsuse toetuseta. Arvan, et see polnud poliitika. Ando lihtsalt kontrollis oma ideede energiat ärksate noorte inimeste peal, nähes just neis veel vormumata avangardi ja tuleviku tundlikku indikaatorit.

Sealjuures pidas ta ülimalt oluliseks, et ülikoolis õpetaks Eesti kunstnikkonna eliit, et professoreid koheldaks armastuse ja arusaamisega ka siis, kui ideede tasandil ristatakse mõõgad. Ando ergutas ametisse mitmed tänase akadeemia väljapaistvaimad õppejõud. Avatud mõtteviisiga inimesena pidas ta prioriteediks välisõppejõudude kaasamist ja provintsistumisest hoidumist. Peab märkima, et Ando rektori ajal ühines ülikool enamiku rahvusvaheliste organisatsioonidega, millega tehakse koostööd tänagi. Ja mitte ainult. Kunstiakadeemia saavutas ka silmapaistvalt hea rahvusvahelise maine.

Uskudes kunsti tulevikku, algatas Ando Keskküla 2001. aastal rahvuskultuuri fondi juurde Eesti Kunstiakadeemia fondi, eesmärgiga tõsta kunsti- ja arhitektuurialase ülikooli tüüpi kõrghariduse kvaliteeti. Esimese sissemaksena annetas Ando Keskküla sinna oma kultuurkapitalilt saadud aastapreemia. Nüüd rahastab fond juba mitu aastat arendusprojekte ning õppejõudude ja üliõpilaste enesetäiendamisele suunatud taotlusi.

Mul on kahju, et Ando ei saanud ega suutnud oma tegevust rektorina avalikkuse ees kaitsta. Arvan siiani, et see, mida riigikontroll kinnisvarabuumi laineharjal raportit koostades nimetas kunstiakadeemia tehingutest saamata rahaks, on tõestamata spekulatsioon tegelikult saadud raha ümber, mis akadeemial reaalselt areneda võimaldas. Kahjuks ei huvitanud endise rektori arvamus negatiivses meediakäras enam kedagi.

Andole jäid pärast tema kõrget jõulist lendu murtud tiivad ja kitsas trajektoor, üksik ringiratast sissekäidud rada kodumaja lähedal Mustamäe männimetsas. Lõpuks ei olnudki tal enam sealt lahkumiseks jõudu…, aga võib-olla ka põhjust.

Mind jääb lohutama teadmine, et Ando Keskküla ei armastanud vanadust. Selles ei olnud lihtsalt tema jaoks piisavalt maailma muutmise jõudu. Maailma aga peab ju kogu aeg muutma, katsetama ja tunnetama. Rektorina uskus Ando siiralt oma tegemiste õigsusse ja kunstiakadeemia tulevikku.  Maailm läks talle korda ja eelkõige ongi see Ando varajase surma põhjus: tal ei olnud ükskõik.

Lylian Meister oli kustiakadeemia prorektor aastatel 1998–2005.