Eestikeelne, haritud diasporaa – turvalise tuleviku võti

Diasporaale tundub kultuur ja keel ja identiteet alati tähtsam, kuni selleni välja, et emamaa kombed ja keel ja muutunud maailm sääl paistavad profaansena, labasena. Ja seda ei saa enam hinnata kui toda „originaalset”, südamest tulevat, päris kultuuri. Selle hoiakuga on Eesti kord juba läbi väliseesti kogukonna kokku puutunud – ei ole mõned „sääl” veel  tänini omaks võtnud, et see, mis räpase nõukogude kardina taga toimus ja pakitses, too omakeelne ja -meelne, oli ka eesti kultuur. Et eesti keel selles arenes ja muutus ja elas, mitte ei leidnud oma „klassikalist”, tardunud kuju. Paljudele talletus Eesti ja eesti keel miski uduse tagerrotüübina, millega kõrvutades vastne digifoto on võõras, läikiv, klants, ei kõnele  kuulaja-vaatajaga enam sama keelt. Lugesin just uudist, et ESTO 2009 passe polegi peaaegu ostetud ...

Kas pole enam minejaid või pole neil põhjust minna või on see üritus ajale jalgu jäänud ning estokad peaksid tegelikult end Eesti suurematelt pidudelt ja festivalidelt leidma? Muidugi – maailmas on ka teistsuguseid näiteid, õnnestunud keelelist  ja kultuurilist ekspansiooni. Kui mõjuvõimsad on USA mõnes piirkonnas latiinod, hiinlased, venelasedki. Kui keeruline on oma „sääl, kus on mu müts ja püksiperse, sääl on ka mu kodumaa”-suhtumisest lahti raputada tänase Euroopa türklasi või kas või proletaarsemat osa alles hiljuti Eesti alale asustatud venelastest. Muidugi, oma osa on mängida  ka evolutsioonil: väiksed keeled on võõra mõjuruumis sageli suutnud osavasti muganduda, säilitades oma identiteedi ning kasutades mõjusid pigem praktiliselt, nt võttes osaliselt üle uue majandusvaldkonna või elulaadi sõnavara, kasutades võõrkeele süntaktilisi jm konstruktsioone, kui need ei häiri mõistmist või koguni lihtsustavad keele enda vahendeid.  Kahjuks on väga palju ka vastupidiseid, assimileerumise näiteid. Assimileerumine võib olla mõneti vabatahtlik, kultuuriomane – kuigi, jah, tänapäeva antropoloogias nimetatakse kultuurikontaktiks ka sõda ja vägistamisi, nii et sageli on raske mõne rahvakillu keelevahetust põhjendada.

Näiteks tänase Venemaa soome-ugri rahvastel on küll soodumus oma väiksuse ja keelevahendite suhtelise arhailisuse tõttu assimileeruda. Samas ei saa väita, nagu poleks neid selles tublisti ja riiklikult „aidatud”. Eesti keel on igal võimalikul maal ju vaid saareke ja sotsialiseerumine, majanduslikule järjele jõudmine, inimväärikuse taastamine enda silmis, olgu siis vabatahtliku või sunnitud pagulasena, toimub enamasti  võõras keeleruumis. Olgu see siis kunagi Rootsis, mille mentaalset, painavat pagulas- ja keeleüksildust kirjeldab Ristikivi oma päevikuis, või tänapäeva Brüsselis-Luxembourg’is, kus isad-emad päeval prisket, ent vaimule koormavat leivapalukest teenivad ning lapsed samal ajal ses keelte paabelis omasuguste üksiklastega seltsivad ja ehitavad oma identiteeti  tos multikultuuripühamus. Liikide segunemisest. Vahel võib liikide ränne ja segunemine, uude ökosüsteemi jõudmine, sääl muganemine, olla ka hää asi.

Võib juhtuda, et liik lisab oma tillukese panuse süsteemi käimashoidmisse ega tõuka kedagi oma loomulikult kohalt toitumisahelas. Võib juhtuda, aga enamasti see nii pole. Enamasti toob võõrliik  kaasa tohutu hävingu. Teame hästi jäneseid Austraalias, rumaluses ja ahnuses tiikidesse ja järvekestesse asustatud võõrkalu, kes peagi puhta töö teevad … Eks keeltega ja kultuuriga ole natuke samamoodi: kultuurkond on nagu ökosüsteem. Mõne väiksema ja päältnäha tühise lüli kadumine alul vaesestaks, ent ajapikku suretaks või vähemasti moonutaks  tundmatuseni kogu toimiva ökosüsteemi. Mõni võib ses väites kahtlustada metafüüsilist püüdlust ühildada ühildamatuid teooriaid, ent lähemal vaatlusel selgub, et tulisemad pinged ja suuremad haiguskolded on maailmas ikka sääl, kus jõhkralt on muudetud kultuuride/keelte senist tasakaalu. Lühidalt öeldes seisneb mu väide selles, et Venemaale, aga ka Soomele on nii-öelda tasakaalu ja eluvõime säilimise mõttes pikemas perspektiivis kasulik eesti keele ja kultuuri eksisteerimine siin maanukas, looduslike tõkete vahel, pea oma saarel. Kuidas selles plaanis vaadelda eestlaste tänast emigratsiooni, mis on osaliselt sotsiaalne?

Näiteks Euroopa Liidu peakorterite lähistel või  hoopiski ülelahe Soomes, kus oma priske osa on kanda sinna paremini kanda kinnitanud töölistel ja erialaproffidel? Tean, et brittide juures ja ülelahe Iirimaal kohtab tänastesse immigrantidesse ka halvustavat suhtumist ning tulemuseks on kas kiire (vähemasti tööalane) assimileerumine või siis oma rahvusgruppi ja lähikondsetesse lukustumine.  Usutavasti pole eestlaste eesmärk kultuuriliselt ja keeleliselt koloniseerida mis tahes muud riiki või linna maailmas – pole me hakkama saanud Ida-Virumaagi tagasivõtmisega. Seega on tegu ikkagi juhuslike õnneotsijate või oma ala professionaalidega, kes paremale järjele püüavad jõuda või katsuvad end teostada suurema väljakutse esitanud keskkonnas. Viimasel  puhul on ilmselt tegemist juba ka perekonnainimestega, kelle leibkonda kuuluvad ka lapsed. Eesti lapsed võõral maal. Kuidas sellesse nüüd suhtuda?

Meie kogemus on esialgu vähene, õbluke. Me teame, et osa neist naaseb. Mõned kindlasti ka mitte, ütleme, kui lapsed on juba teismelised, noored, ja sääl ühiskonnas oma koha leidnud,  haridussüsteemis ülespoole liikumas, assimileerumas. Kas me peame neid noori nägema nagu kunagist väliseesti diasporaad – kui salvestusketast, kust kunagi saame alla laadida oma katkenud kultuuri juurte koopia või, noh, ütleme, seda vähemasti välismaal kenasti laos hoidma, eemal siit tuulemaast? Või näeme me siin hoopiski ressurssi, tuleviku Eesti ülesehitamise potentsiaalset materjali? Millise panuse võivad anda meile teises kultuuriruumis teise kvaliteediga kõrghariduse omandanud „oma inimesed”! Mitte neid tagasi meelitada oleks selge raiskamine. Ent tooks meelituseks peame tagama, et neil oleks, kuhu tulla ja millega.

Mõlemad on meie teha: nii see, et tulevane Eesti oleks hää paik loovale  mõtlemisele, mitte ainult nürile töö- ja raharabamisele, kui ka too, et me näitame oma väliskogukonnale – me hoolime, see on meile tähtis, mis te sääl teete. Ja me toetame igati, et selle kõige kõrvalt ei kärbuks ja hääbuks ei teie ega te laste eesti keel. Siin on palju, mida Eesti saab ise ära teha, ja paljutki, milles peame tuginema teiste riikide seadustele.  Brüsselis on näiteks Euroopa koolis emakeeletundide arv fikseeritud. Eesti lapsi ja noori on sääl üle kuuekümne, ligi kolm protsenti kogu kooli õpilaskonnast. Ja need on väga innukad, haritud, intelligentsete inimeste lapsed. Enamiku õppeaineist omandavad nad muudes keeltes (inglise, saksa, vahest keegi ka prantsuse keeles, see käib rühmade kaupa),  emakeelt ja kirjandust omas keeles. Mida meie saame ära teha? Kui riik miskipärast ei saa ega jaksa õlga alla panna, järsku teevad sammukese sinnapoole kirjastajad-kapitalistid, kes veel oma jalgadel püsivad? Mis vaev oleks neile eestikeelseid raamatuid ja audioraamatuid saata? Lootuses need akadeemiliselt kindlasti tähelepanuväärsed noored kunagi siia tagasi  meelitada, piisaks alul ju paarist väiksest žestistki. Me ei saa muuta emakeeletundide ega õpetajate arvu, aga me saame mõjutada vahendeid, n-ö materiaalset keskkonda, materjali, mis lastel käe-jala juures vedeleb. Mõelge selle pääle! Kas pole uhke kitsal ajal teadlikult investeerida tuleviku paremasse maailma? Jah, see oleks muidugi esimene, tilluke  samm, aga siiski.

Teine sama valus teema on Soome eesti kool, mida ikka veel pole. Soomes resideerib/elab mõnikümmend tuhat eestlast, päris palju lapsi. Suur jagu neist Helsingis ja selle ümbruses. Tõsi, neil on oma klassid, aga pole oma kooli. Tõsi on ka see, et Soome seadused näevad ette, et Soomes tegutsev kool peab kasutama nende  õppekava, ent ma tean, et selles on tehtud erandeid. Soome eesti kool ja säälne (nt kooliga samades ruumides tegutsev) Eesti Maja peaksid tingimata olema. Erinevalt meediakuvandist ei ela ega tööta Soomes sugugi vaid nokamütsidega küprokipoisid, kes palgapäevast kaugemale vaadata ei oska. Sinna on aastate jooksul läinud mitmed oma ala – olgu siis mingi  täppistöö või arstiamet vms – väga kõvad tegijad, kel lapsed kasvamas, muidugi, osalt ka segaperedes. Suhted Soomega on tahte küsimus ning ei ajakirjandus ega riigimehed tohiks lasta end pimestada hullukese mainega diversantidest, kes naudivad peaaegu et staariseisust. Tähtis on, et eesti kogukond ja eesti keel oleksid Soomes elujõulised, see on samuti  sammuke tuleviku poole.

Tuleviku, mille tingimuseks on kahe lähedase rahva väga tugev ühtne kultuuriline, majanduslik, ehk ka sõjaline liit. Ning selle aluseks on intelligentse, haritud, oma ja võõrast keelt ja kultuurikoodi valdava diasporaa kohalviibimine mõlemal lahekaldal. Seda tuleb käsitleda sama olulise küsimusena kui energiajulgeolekut  või osalemist NATO operatsioonides. Veel parem, kui tervikpildina. Just tervikpildist ja tulevikuvisioonist on meil, eestikeelsel maarahval, siin maanukas täna puudus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht