Ethel Brafmann 8. VII 1921 – 7. XI 2005

  Hiline sügis viis meie seast manalateele nimeka haljastus- ja pargiarhitekti Ethel Brafmanni. Auväärsele eale vaatamata mõtles ja töötas tunnustatud spetsialist kaasa parkide säilitus- ja hooldusprobleemide lahendamisel. Armastatud looduseni jõudis arhitekt Brafmann mitme omandatud eriala nagu muusika ja spordipedagoogika kaudu. Esimene suunas loodushelisid mõistma, teine aga looduse keskel tegutsema.

Ethel Brafmann sündis Tartus arsti ja muusikaõpetaja perekonnas. Alghariduse sai Tartus ja Pärnus, lõpetas Tartus muusikakooli 1947. aastal  ja ülikooli spordipedagoogina 1948. aastal. Teise kõrghariduse omandas Ethel Brafmann ERKIs, mille lõpetas 1954. aastal maastikuarhitektina. Sealtpeale jätkusid tööd uuel erialal Elamu- ja Kommunaalmajanduse ning Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumis. Omandatud kogemused tõid vastutavatele tööülesannetele lisaks loengud kõrgkoolides, tehnikumides ja seminaridel, kus maastikuarhitektuur kujunes erikursuseks.

Arhitekt Ethel Brafmann on koostanud üle 600 maastikukujundus- ja haljastusprojekti. Neist märkimisväärsemad on Paunküla maastikuplaneering (1965), Lahemaa rahvuspargi tsoneerimine (1971 kaasautorina), Pirita-Vaskjala puhkepiirkonna planeering (1975) ja Pärnumaa Rannametsa maastikukujunduse ja kaitseehitiste kava (1977). Paljudest tema pargiprojektidest nimetagem Tartu Toomemäge (1982), Valga linnaparki (1983), Keila-Joa maastikuparki (1983), Jäneda parki (1966), Palamuse parki (1971), Taali parki (1986), Toila-Oru maaparki (1972 – 75, 1990). See on vaid väike osa tehtud tööst, mis aga kõik on jäänud püsiva väärtusena Eesti loodusse.

Eesti maastikuarhitektuuri omapära on arhitekt Brafmann tutvustanud monograafias “Pargid Eestis” (Tln, 1980) ja õpikus “Maastikukujundus” (Tln, 1985). Arhitekt Ethel Brafmann oli Eesti Arhitektide Liidu liige aastast 1957.

Mälestame meie seast lahkunud austatud kolleegi suurima lugupidamisega.

Eesti Arhitektide Liit

Eesti Arhitektuurimuuseum