Filmimaailma ahvatlused

Andri Ksenofontov

On tuntud tõsiasi, et kultuurinähtuse mõistmine sõltub mõistja taustast. Erijuhtum on see, kui taust on mõistja enda poolt teadlikult kultiveeritud. See kehtib arvustajate puhul. Nende põli on kui köielkõndijal, kes võib vääratada ühele või teisele poole. Ühel pool on kutseoskuslik uurimine, milles laguneb teose terviklikkus ja taju värskus; teisel pool on tundeline elamus, millel ei pruugi midagi ühist olla tõe või autori mõttega. Sest oma kultuuritaju arendades lihvib arvustaja niihästi analüütilist mõisteaparaati kui ka krutib üles emotsionaalset tundlikkust. Vahe on ainult selles, et kui köielkõndija vääratab, saab ta haiget. Kui arvustaja vääratab, siis ilmub tema jala alla, mis õhku astub, uue diskursuse köis, stardiköie metaköis. Tema jutul võib olla väärtus, aga see jutt ei pruugi enam käia selle asja kohta, millest ta juttu alustas. Mida pikemat aega arvustaja oma ametit peab, seda raskem on tal suhestada end teosega täiesti vahetult kui millegi seninägematuga, nii-öelda puhta lehena. Ta on juba ette täidetud ootuste ja ahvatlustega. Üldse soovimata vastu vaielda Tristan Priimäe arvustuse „Null hea käitumise eest” seisukohtadele David Cronebergi filmi „Eastern promises” (tõlgitud „Lubadused idast”) kohta 1. veebruaril Sirbis, sest Priimägi on need põhjendanud, tahan lisada mõned alternatiivsed seisukohad.

„Lubadused idast” ei ole selle pealkirja õnnestunud tõlge. Tõepoolest, filmis ei olnud ühtegi lubadust, mille saatja aadress oleks asunud kusagil idas. Briti televisioonis reklaamitakse juba 1960. aastatest maiust Fry’s Turkish Delight, roosakat kleepjat lukummi šokolaadis. Reklaamis ulatab siidi mähitud araabia naine kõrberatsanikule karbi „full of eastern promise”, mida oleks kõige paslikum tõlkida „tulvil idamaist ahvatlust”. Selle inglise popkultuuri käibelause järgi oleks filmi õige pealkiri „Idamaised ahvatlused”, mis hõlmavad ka Venemaaga seotud ahvatlusi, sealhulgas neid, millega osa venelasi teisi läände meelitavad. 

Nii et juba pealkirjas on vihje peenele alltekstile, mida otsib Tristan Priimägi. Film näitab Londoni immigrante ka mujalt idast kui Venemaalt, kõik nad püüavad teoks teha oma lääne unistust või lihtsalt ära elada, nagu olud lubavad. Mis näiteks mulle Cronenbergi filmis „Vägivalla ajalugu” ei meeldinud, oli hea, kurja ja nendevahelise kõikumise liiga ühene teejuht. See ei mõjunud kuigi peenekirjalisena, pigem tegelastele peale surutud skeemina – nood käisid selle järgi kui tõrksad turistid. Mitte seda, et filmi kohustuslikeks voorusteks peaksid olema tõepärasus või usutavus, ent „Vägivalla ajalugu” tundus Cronenbergi high concept pingutatud filmikatsetusena. Wiki seletab seda mõistet järgmiselt: „High concept filmi süžee on auditooriumile kergesti mõistetav ning seda on sageli võimalik kirjeldada ühe või kahe lausega, mille võtab lühidalt kokku filmi pealkiri. High concept filmid esitavad suhteliselt lihtsaid tegelasi ning peavad jäigalt kinni filmižanri tõekspidamistest. Stilistiliselt kipuvad high concept filmid olema kõrgtehnoloogilise töötlusega, elavad ja lihvitud. Need filmid toetuvad ka sellistele müügi väljakuulutamise väärtustele nagu filmitähed, et vaatajates ootusi tekitada, ning kasutavad palju reklaami, teevad turu-uuringuid ja proovilinastamisi, et tagada suurim võimalik populaarsus.”

Üks klassikaline ja õnnestunud high concept näide on filmi „Die hard” kolm esimest osa. Särav on ka „Kariibi mere piraatide” triloogia, mida Wiki artiklis mainitakse.

„Eastern promises” ei ole high concept’i film. Tegelased on elulised, neile läheb korda see, mida nad teevad, ja nad teevad seda, mis neile korda läheb. Nad ei jaga teineteisele ega vaatajaile sihilikke vihjeid selle kohta, mida nad tegelikult mõtlevad või mida nad edaspidi ette võtta kavatsevad. Nad küll üritavad teistele midagi öelda, teisi mõjutada, või hoopis reedavad end. Või teisi. Kohati unustad ära, et filmil on stsenarist ja lavastaja. See haarab niivõrd endasse, nagu hea romaan. Ma eelistan hästi tehtud tavalist krimi-, ulme-, seiklus- ja muud filmi hästi turustatud filmiuuendusele. Ja kas üks kriminull ongi nii tavaline, kui jääb mulje, nagu oleksid vaadanud dokumentaali klingonite elust?

Veel paar sõna aktsendist. Ma saan aru, et võõras aktsent eestlase kõrva riivab. Sest võõrad tavaliselt ei räägi eesti keelt ja kui räägivadki, siis vakatavad õrnakõrvalise maarahva kriitiliste pilkude all. Tuletaksin meelde, kuidas rääkisid eesti keelt vene kroonust äsja tulnud poisid. Nii räägivad vene keelt ka Inglismaale elama läinud venelased. Olen nõus, et vahel on tõesti tobe kuulda, kuidas ameerika näitlejad vene keelt pursivad, eriti kui nad läände sattunud turiste teesklevad. Samas, suurte keelte kõnelejad ei ole võõrhäälduse suhtes pepsid. „Eastern promises” aktsent oli täiesti vastuvõetav mitte ainult ameeriklase Viggo Mortenseni, vaid ka sakslase Armin Mueller-Stahli, poolaka Jerzy Skolimowski ja prantslase Vincent Casseli esituses. Londonis läbisõidul venelasi mängisid ehtsad venelased. Veel kord, tõetruudus ei pea olema teose kohustuslik voorus. Kujutades paljukeelseid tegelasi, on filmilavastaja dilemma ees, kas eelistada näitleja hääleautentsust või tegelase foneetilist autentsust. Mitte arvustaja ei ole filmi esimene tõlgendaja, vaid lavastaja. Kõik tõlgendused on lubatud, kui need on põhjendatud.