Hasso Krulli küsimused

Linnart M?

Viimases Sirbis ilmunud Hasso Krulli artikkel „Tiibet ja eesti ideoloogia loojang” otse kubiseb küsimärkidest. Küsija suu peale ei lööda. Isegi kui küsimused on pehmelt öeldes veidrad, tuleks aga vastata siiski. Vähemalt mõnele. „Mis seos on Eestil ja Tiibetil?” küsib Krull ja leiab, et need on väga vastandlikud maad, mida ei seo mitte miski. Ei hakka siin palju viitama tema teadmiste puudujääkidele, mille kohaselt näiteks tiibetlased elavat oma alal vaid paar tuhat aastat, vaid lähen kohe kõige olulisema seose juurde, milleks on 1991. aasta algul rajatud Esindamata Rahvaste Organisatsioon (ERO). See asutati Eesti Kongressi ja Tiibeti pagulasvalitsuse koostöös. Selle seose üheks väljenduseks olid dalai-laama visiidid Eestisse, mis panid aluse enamiku eestlaste poolehoidvale suhtumisele tiibetlastesse. See on vastuseks Krulli järgmisele küsimusele: „Miks läheb siis Tiibetis toimuv eestlastele nii palju korda?”. Kuigi ERO sekretariaat asub Haagis, on palju olulist toimunud Eestis. Et ka 26. märtsil toimunud ürituse organiseerijate seas oli EROga seotud inimesi, siis ei tohiks selle tegevuse lühikirjeldusest siingi mööda minna. ERO asutaval assambleel pandi kirja uue organisatsiooni põhiprintsiibid, mis kokkuvõtlikult taanduvad sellele, et anda kõigile EROsse kuuluvatele rahvastele võimalus oma olukorda laiemalt tutvustada ja koostöös ka lahendusvõimalusi otsida. Kuigi valitsusvälise organisatsioonina ei ole ERO võimalused suured, on korraldatud konverentse ja seminare ning ekspertide tutvumisreise üle maailma. Samuti demonstratsioone. Eestis on neid enim tehtud Tšetšeenia toetuseks. ERO kahel Eestis toimunud peaassambleel ja mitmekümnel konverentsil on kõne all olnud paljude maade, muuhulgas ka Kurdistani ja Rwanda olukord. Muide, üks kurd esines rahvusraamatukogus vähem kui kaks aastat tagasi. Hasso Krulli pole nendel avalikel üritustel silmatud, nüüd aga imestab ta, miks sealsetest sündmustest meil ei räägita. Teda pole nähtud ka viimastel aastatel tihti toimunud EROga tihedalt seotud Rahvaste Õiguste Instituudi soome-ugri-alastel seminaridel, aga ikka paneb teda imestama „Tiibeti väljavalimine”. Kõikidest nendest üritustest on meie ajakirjanduses nii enne kui ka pärast juttu tehtud, Krull aga on neid ignoreerinud, praegu aga küsib korduvalt: „Mis sellest?”

Ja nüüd jõuab ta asja juurde, mida peab piinlikuks. Selle juurde, et Tiibeti demonstratsioonil tauniti marksismi-leninismi. Hiina kommunism olevat sellest ju „küllaltki kaugele läinud”. Pealegi, tema sõnul „mujal maailmas võidakse küll tappa ja põletada, peksta ja piinata, kurnata ja küüditada, aga see pole enam meie asi, kui seal ei saa rääkida kommunismist”.

Kordan veel kord, et Hasso Krulli ei ole nähtud üritustel, kus on räägitud vägivallast muus maailmas ja ei ole räägitud kommunismist. Küsin, miks ta teeb siis ühe demonstratsiooni põhjal, millel vahest osales, ebaadekvaatseid üldistavaid järeldusi? Ei oota vastust, sest arvan seda teadvat: küllap on marksismis ja kõiges sellest väljakasvanus talle midagi lähedast, kui mitte omast.

Kuigi kardan, et võin talle veidi vaimuvalu valmistada, ei saa Tiibeti saatuse puhul kommunismist, õigemini marksismist-leninismist, mööda minna. Sest enne kommunistide võimuletulekut hiinlased ei tunginud Tiibetile kallale, kommunistid aga hakkasid kohe pärast võimuhaaramist Tiibetit okupeerima, tiibetlasi tapma ja tiibeti sajandeid vana kultuuri hävitama. Praegugi on see ideoloogia Hiina Rahvavabariigi alustalaks. Tean seda väga hästi tänu Hiina Rahvavabariigi saatkonnale, kes saatis mulle hiljuti tagasihoidlikus kujunduses punaste kaante vahele köidetud Hiina kompartei XVII kongressi dokumendid. Muidugi ka muude allikate põhjal.

Nii mõnegi arvates on marksism iseenesest hea õpetus. Tegelikult on juba Marxi teostes totalitarismi jooned väga selgelt välja joonistatud, need on aga tema järglaste teostuses inimkonnale väga palju maksma läinud. Vähemalt sada miljonit inimelu, millest vähemalt kuuskümmend miljonit on langenud Hiina kommunistide eksperimentide ohvriks.

Massiline orjatöö on marksismi tegeliku teostuse põhiline vahend. Ilma selleta ei oleks võimalik olnud üheparteiriiki üles ehitada. Gulagi laagrid Nõukogude Liidus ja Laogai laagrid Hiina RVs on inimkonna ajaloos kõige jubedamad sunnitööpaigad. Ma ei tea, kas Hasso Krull nõustub sellega, kuid ta räägib orjatööst praeguse Hiina RV vabrikutes, pidades seda globaalse kapitalismi viljaks. Oh ei, see orjatöö on eelkõige tänini eksisteeriva laogai süsteemi tulemuseks ja täienduseks: rikastuda sooviv parteinomenklatuur lihtsalt tahab iga hinna eest ka maailmaturul kanda kinnitada ja seal kasumeid lõigata. Hea aga, et Krull sellele vähemalt viitab. Mõne mõistus ei küüni sinnagi.

Kuid 26. märtsi demonstratsiooni üheks eesmärgiks oli ka tähelepanu juhtimine hiina iidsetele vaimsetele õpetustele konfutsianismile ja taoismile ning tiibeti budismist mõnevõrra erinevale hiina budismile, mis kõik on kommunistide võimu all kannatanud. Esitasin seal küsimuse, miks toetub kommunistlik süsteem imporditud marksismile ja mitte oma suurepärastele humanistlikele õpetustele. Soovitan ka selle üle mõelda. Eriti aga endale selgeks teha, et ühel üritusel ei ole võimalik kõike teha. Kes soovib teha demonstratsiooni indiaanlaste heaks, tehku! Kes Austraalia aborigeenide heaks, tehku! Kes palestiinlaste heaks, tehku! Nagu vanarahvas on öelnud: kus viga näed laita, seal tule ja aita!

PS! Need read panin kirja 5. aprillil. Näitasin oma kirjutist paarile sõbrale ja sain kriitika osaliseks: meie meeleavaldusel ei olnud kõne all üksnes tiibetlaste kannatused, vaid räägiti ka Darfuri ja Birma rahvaste kehvast olukorrast. Tõepoolest räägiti! Ka ei olevat sellel nähtud Hasso Krulli. Tõepoolest, ka mina ei näinud!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht