Ühest müüdipurustamisest

HENDRIK ARRO, vanemteadur, tehnikakandidaat, Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühenduse esimees

Müütide purustamine on Eestis viimasel ajal moeasjaks saanud. Nagu Lauri Vahtre arvab, on ?müütide purustamise? moodiminek tingitud rahva ajaloolise mälu kadumahakkamisest, mis päris igasugust jama tõe pähe siiski avaldada ei lasknud. Kuid kas ainult? Kogu ajaloolise situatsiooni mõistmiseks ja tegutsejate arvustamiseks ei piisa alati ainult paberites tuhnimisest. Et sündinut mõista ja õigesti hinnata peab sügavalt tunnetama ka selle ajastu hõngu ja rahva meeleolu, mis viis mehed algul metsa ja siis edasi venelaste vastu sõtta. Ei ole kahtlust, et just üldiselt välja kujunenud rahva arvamus oli see, mis mõjutas nii mõndagi otsust. Sellest, mida tähendab mehe ja rahva väärikus ja mida selle nimel on siin maailmas tehtud, ei ole müüdipurustajatel aga ilmselt aimugi.

Ei maksa unustada, et sõjas on mõlemal sõdival poolel alati oma tõde. Ka kaotajal võib küllaltki palju õigust olla, ehkki seda võitjate poolt harva tunnustatakse. Nii oli lugu ka II maailmasõjas, kus NSV Liit oli valdava osa eestlaste jaoks vaenlane number 1. Sellise vaenlase positsiooni oli Nõukogude Liit saavutanud oma terrorireþiimiga Eestis 1940.-1941. aastal. Nõukogude terrorireþiim oli ka põhjus, miks mälestusest ennesõjaaegsest vabast Eestist oli enamuse eestlaste jaoks kujunenud müüt ideaalsest riigist, mida ei arvustatud. Selle tulemuseks oli aga see, et eestlased, eriti nooremad, kes olid kasvanud Vabadussõja ja rahvusliku uhkuse vaimus, olid valdavalt ilma pikemata nõus Nõukogude Liidu vastu võitlema. Osa mehi, kes Saksa sõjaväes sõdida ei tahtnud, tegid seda Soomes, kuid siis, kui Eesti olukord muutus 1944. aasta suvel väga raskeks, tuli suur osa neist Eestisse tagasi, et isegi sellises lootusetus olukorras püüda teha, mis teha annab.

Kõikide nende meeste jaoks oli see Eesti II vabadussõda, mida olude sunnil peeti II maailmasõja raames, ja see sõda algas stiihiliselt juba metsavendlusega 1941. aasta suvel. Oleks ülim totrus väita, et eesti metsavennad võitlesid Suur-Saksamaa või Uue Euroopa eest. Eesti sõdurite võitluse eesmärgiks oli Eesti riikliku iseseisvuse taastamine. Sedasama eesmärki järgisid oma tegevuses ka tolleaegsed Eesti põhiseaduslikud riigivõimuorganid. On ajalooline kurbloolisus, et selles võitluses osutus eestlastele ainsaks arvestatavaks liitlaseks Saksamaa, kes ise oli Eestis okupant ja Eesti iseseisvusest midagi teada ei tahtnud. Teisi liitlasi sõjas Nõukogude Liidu vastu eestlastel lihtsalt ei olnud. Kuid sakslaste lõppvõitu ei usutud ja loodeti, et kordub 1918. aasta. Edasi aga loodeti, et Eesti iseseisvuse taastamine osutub võimalikuks lääneriikide abiga. Tagantjäreletarkusega võib neid naiivseid lootusi nüüd muidugi arvustada, sest lääneriigid müüsid Jaltas Ida-Euroopa Nõukogude Liidule maha, kuid see, et Eesti riigimehed ja rahvas oleksid tolleaegsetes oludes pidanud suutma kogu sündmuste käiku ja Nürnbergi protsessi ette näha, oleks ilmselt liialt palju nõutud.

Eesti taasiseseisvumisega tekkis paljudel Saksa sõjaväes teeninud meestel lootus, et tõde nende võitluse kohta seatakse jalule. Võimule tulnud Eesti valitsevad ringkonnad, seda enam, mida aeg edasi läks, eelistasid aga mitte ajaloolist, vaid Venemaa ja lääneriikide tõde, mille kohaselt mitte mingit II vabadussõda ei olnud ja eestlased sõdisid lihtsalt Suur-Saksamaa eest. Mittetunnustamisega kaasnes Eesti valitsusringkondade distantseerumine nendest meestest, kes kunagi läksid Eesti vabaduse eest võitlema. Eriti on selles suhtes silma paistnud J. Partsi valitsus, kelle arvates tuleks õige Eesti ajalugu nähtavasti Brüsselis kirjutada lasta.

Ilmselt valitsuse seisukohtadest julgustatuna on mõnede meie politoloogide ja ajaloolaste arvates saabunud nüüd aeg otsustavaks müütide purustamiseks ja uute tõdede juurutamiseks. Eriti agar on selles suhtes olnud ennast politoloogiaprofessoriks tituleeriv Rein Ruutsoo. Temale on ilma pikemata selge, et müüt eestlaste võitluse õigsusest oma kodumaa eest tuleb purustada. Sinimägede heroiseerimine on suitsukate Eesti riigijuhtide 1940. aasta reetmistele ja tegematajätmistele (millistele, seda ta paraku ei räägi). Sõja ajal tegutsenud Eesti põhiseaduslikud riigivõimuorganid kujutasid endast aga lihtsalt reeturite kampa. Punaarmee täitis Eestit vallutades oma liitlaskohust, eestlased aga ei oleks tohtinud venelaste vastu sõdida, sest oma sõdimisega kaotas Eesti sümpaatia ka läänes.

Soome vabadusvõitlust, ehkki see toimus koos sakslastega, on lääneriikides aktsepteeritud. Et eestlaste vabadusvõitlust aktsepteeritud ei ole, on suures osas meie riigitegelaste tegemata töö. Sirge seljaga selle selgitamise asemel, mis tegelikult ikka toimus, on alandlikult kõrvad lonti lastud ja kõigega, mis kellelgi pähe on tulnud eestlaste kohta öelda, nõus oldud. Moraalset argust ja printsiibitust on oma rahva ees aga püütud riigimeheliku käitumisega õigustada. Ilmselt teenib ka müüdipurustamine samu eesmärke. Et meie riigitegelastel oleks mõnus elada ja Euroopa Liidu hüvesid nautida, tuleb eestlastel nende ajaloolises mälus püsinud teadmine, et nad võitlesid vaba Eesti eest, kui tarbetu müüt lihtsalt unustada. Et sellega heidetakse prügikasti ka kümnete tuhandete eesti meeste eneseohverdus ja seatakse kahtluse alla eestlaste õigus oma vabadust kaitsta, ei ole tähtis.