Kas eestluse alustalad on mädad?

Aili Künstler

  Rahvusest, see on eestlusest, räägitakse teatavasti siis, kui asjalood selles osas halvad. See, et Välis-Eesti Ühing otsustas oma 10. tegevusaastat tähistada 29. I Tallinna raekojas nimelt pealkirja all ?Eestluse alustalad?, pole ilmselt juhus.

Praegu on teravalt päevakorral nii piirileping Venemaaga, Euroopa Liidu põhiseaduslik leping kui haridusreform. Eestlasel tuleks mõelda, kes ta on ja kuhu edasi ? ja milleks. Ettevõtmise kaaskorraldaja oli Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsioon, kelle presidendina Arvo Valton valusalt nentis, et eestlane peab ennast Venemaa soome-ugri rahvastest paremaks, kultuuritoojaks. Nõukogude ajal ehk küll, kui Paul Ariste, kelle 100. sünniaastapäeva 3. II tähistatakse, misjonitööd silmas pidada. Seetõttu kogeb iga eestlane sealkandis senini siirast tänumeelt. Valtoni nimetatud alustalade seas seisis rahvuslik eneseteadvus kolmandal kohal. Rahvad, kel midagi anda, on tugevad, kes ainult saada ja võtta tahavad, on nõrgad. Just soome-ugri rahvastega seoses on meil võimalus jälle anda, sest abi nad vajavad. 90ndate alguse rahvuslik tõus koos N Liidu aegse liiduvabariigi staatusega on Putini kubermangude kavaga taas astme võrra tagasi nihutatud. Sageli aitavad omakultuuri suretamisele kaasa rahvuse enda esindajad ? pole see võõras eestlastelegi, lisas ettekandja.

Põhjuseks küllap ositi rahvusliku ohutunde (teise alustala) minetamine. Sama on juhtunud ka Eestis, kus 80ndatel kasvas ohutunne rahvust liitvaks teguriks. Ja esimesel kohal on loomulikult kõige alusena ainelise eluolu normaalne seis. Teisel ja kolmandal püsib rahvus, s.o identiteet. Eestis oli 1920.-30. aastate rahvusliku identiteedi tõus ilmne. Praegu on seda raske märgata. Eesti otsib vaese sugulasena kohta küll Euroopa Liidus, Põhjamaade hulgas, Isegi Balti regioon on kõne all. Kõige vähem pööratakse aga tähelepanu soome-ugri rahvastele, kellega keelesuguluse kõrval on äsja TA presidendiks saanud Richard Villems möönnud ka geneetilist sidet ? ei maksa siiski unustada, et veri on paksem kui vesi, mis tuleb ilmsiks siis, kui tõesti häda käes. Pealegi, toonitas kõneleja, on mõnelgi Venemaa soomesugu rahval oma ajalugu taga, maridel tugevad vürstkonnad, komidel oma kiri juba XIV sajandil jne.

Mida siis on tehtud? Assotsiatsiooni raames on tõlgitud vastastikku kirjandust, oluline on see ka nende eneseteadvuse tõstmiseks, n-ö sotsiaalne pai. Nad loodavad meie peale. Valtoni arvates oleks Euroopa poole koogutamise asemel hoopis tänuväärsem töö just sugulasrahvaste suunal. Meie saadikud Euroopa Parlamendis peaksid täiel häälel rääkima nende rahvaste tagakiusamisest. EP soome-ugri rahvaste saadikute, see on Eesti, Soome ja Ungari grupp on alustanud sellesuunalist tegevust. Fenno-Ugria Sihtasutus tegutseb pidevalt, nüüd on Eesti rahaga tõlgitud udmurdi keelde entsüklopeedia; see on olemas küll teistelgi rahvastel, kuid vaid venekeelsena. Toetust on neile väga vaja, sest nn kakskeelse hariduse tulemusel ei osata enam hästi emakeeles lugedagi.

Viimane tõdemus oli kurb, kuid veelgi kurvem Mati Hindi sõnul Ameerika ühel konverentsil osalenud rahvusvahelist keeleteadlaste seltskonda jahmatanud teade Eestist: küsitluste kohaselt on 23% eesti lapsevanematest lapse karjääri huvides nõus vahetama lapse koolikeele inglise keele vastu. On viidatud üledramatiseerimisele. Ent võtkem ette viimasel 10 aastal eesti lastele pandud nimed või perekonnanimede saksakeelseks tagasivahetamise loendid. Küllalt kõnekas materjal ja mitte laest võetud, mida küsitluse puhul ju kahtlustada võib. Muide, Paul Bergist sai Paul Ariste juba 1927. aastal, ammu enne riiklikku nimede eestistamise kampaaniat. Kõneleja juhtis tähelepanu välisministeeriumi soositud eesti noorte kalkunikitkumise innule (Iirimaale 5000 noort) ja ennast eesti eliidi hulka arvava härra Habakuke soovi kehtestada Aafrika, Kaug-Ida vms odavale orjatööjõule iga-aastane 10 000 kvoot.

Mati Hint meenutas oma tollal esimest otseselt venevastast kirjutist nõukogude ajakirjanduses. 1987. aastal ilmunud artiklis ?Demokraatia ja keel? esitas ta kolm küsimust, mida tuleb esitada ja millele oleks mõttekas vastata ka tänasel päeval. 1. Missugune on keele õiguslik staatus ühiskonnas? ? Teatavasti on kaks riigikogu liiget pannud ette riigikeeleks kuulutada ka inglise keel. 2. Milleks kasutatakse keelt, kas tõe või moonutuste edasiandmiseks? 3. Milline on meie vabadus keele grammatilise struktuuri osas? Viimane oli toona kõige vähem probleemne, siiski meie eneste teha asi. Nüüd seevastu on vabadused kõneleja arvates üle mõistlike äärte vohanud. Laiutava labasuse kaalub teinekord üles keeleline ülehooldus, mis väiklane, pedantne ja võõravaenulik: irisetakse lastehaigusena mööduvate üksikasjade kallal, tähenduslike kihtide nihestamine ei paista aga kedagi häirivat. Keelemees on siiski veendunud, et 1960. ? 1985. aastani kestnud ülehooldatud  keelesituatsioon ei tule enam kunagi tagasi. Seevastu põhilises, s.o milleks keelt kasutatakse, pole mingit läbimurret ja valitseb külma sõja aegne must-valge maailmapilt.

Millest sõltub see, kas rahvuslik eneseteadvus püsib, ero­dee­rub või erodeeritakse? Rahvuse eliidi hoiakust, leiab Hint. Eesti majanduslik, poliitiline, kultuuriline ja moraalne eliit aga ei kattu ning vabariigi aastapäeva vastuvõtule kutsutute loend on nagu omaaegne tööpunalipuordeni kavaleride nimekiri, kuhu nomenklatuuri hulka sattus alati ka mõni korralik inimene. Selle pingviinide paraadi kõik osalised ei kuulu kaugeltki moraalse eliidi hulka (võtame linnapea, kes kunstimuuseumivaenulik, või Lennart Mere seisukohavõtu metanoolikatastroofi puhul ? midagi katastroofilist pole juhtunud ?, mille tõttu jäeti massimõrv sisuliselt karistamata). Poliitiline ja majanduslik eliit kasutab eesti riiki ja rahvast vaid eneseteostuse püünena. Kui võimalused ammenduvad, tõmmatakse kohe kriips peale eestikeelsele koolile ja kultuurile: maakoolid tuleb äriks teha, õppekavad sisse osta. Ent ühe rahvuse enesehinnang, mentaliteet, eluviis, vaade oma kultuurile, keelele sõltub suuresti sellest, kuidas käitub eliit. Nii et uue põlvkonna eliit peaks lähtuma omakasupüüdmatuse alustelt, et rahvusel oleks tulevikku.

1989. aastal taasasutatud Riia eesti kooli direktor Urve Aivare kirjeldas kooli olukorda uues asukohas (Atgazenes iela 26), 1934. aastal ehitatud koolihoones. See vajab siiski kapitaalremonti, mille toetamise küsimuses otsustas Välis-Eesti Ühing konverentsi nimel Eesti valitsuse poole pöörduda. Ja näe imet, õhtul raadio lahti teinud, kuulsin ma härra Partsi kinnitust, et Riias tulnud jutuks ka eesti kool, mille seisukorda Läti valitsus peaks parandama ? mida ka teha lubatud… Direktor aga nägi oma kooli eesmärgina naaberrahvaste suhtluse arengut, tulevasi Eesti-Läti koostöö tegijaid, sest koolis käivat ka lätlaste lapsi, kelle vanemad peavad vajalikuks naabermaa keele oskamist. Kas pole see mitte vähemalt sama palju meie huvides?

Välisministeeriumi nõunik A. Artur E. Laast tuletas koosolijaile meelde, et väljaspool Eestit elab praegu iga 9. eestlane, mis tänapäeval tähendab iga üheksanda, seejärel kümnenda jne eestlase assimileerumist vabalt valitud keskkonda. Lõpetuseks visandas Välis-Eesti Ühingu juhataja Leili Utno tänapäevase eestluse põhitoed: ON Eesti riik, eesti keel on riigikeel, on eestikeelne kõrgharidus.

Ent ? miks räägime siis eestlusest?

 

 

P. S. ?Mis on eestlus?? on sageli oma reedeses raadio vestlussaates ?Räägivad? loomeinimestelt küsinud ka Ignar Fjuk. Seni küll millegipärast vaid väliseestlaste käest.