Keelehooldekeskus lapsekingades – või neist väljas

Aili Künstler

„Eesti keele arengukava 2011–2017” järgi on demokraatliku riigi üks tagatisi kirjakeele, eriti haldus- ja avaliku teabe keele ühtsus, üldarusaadavus, asja- ja ajakohasus. Üldkeelekorraldajate hulgas on Emakeele Seltsi keeletoimkonna, EKI keelekorraldusosakonna ja kõrgkoolide õppejõudude kõrval Tartu keelehooldekeskuse asjaks jäetud ennekõike haldus- ja ajakirjanduskeele edendamine. Keskus on nüüd viis aastat tegutsenud. Kui kaua sina selle eesotsas oled olnud? Kui öeldakse „keskus”, mõeldakse „Egle Pullerits”. Kas nii ongi, et keskus, see oled sina? Egle Pullerits: Kolm aastat, oktoobrist 2009. Eks ta ole natuke minu nägu läinud. Võib ka selle lause nalja pärast teisipidi panna: öeldakse „(Egle) Pullerits“, mõeldakse „keelehooldekeskus”. Keelehooldekeskusel on kuulus kasuõde ka, „Keelesäuts”. Ehk see segab seda samastamist natuke. Niisiis olen mina muudki kui keelehooldekeskus ja vastupidi, keelehooldekeskus pole ainult mina: on ju ka keelehooldekeskuse nõukogu, kelle koosolekul arutatust sai tõuke kokkuvõttevõistlus „Tuum”, on koolitajad, on väljaannete autorid jt. Kas pole haldus- ja ajakirjanduskeel mitte teineteisest üksjagu kaugel seisvad asjad, et need ühe katuse alla paigutada? Kas sellise komplekti on põhjustanud ositi ka uuest keeleseadusest välja jäetud ajakirjanduskeele õigekirja eiramise ohjeldamise meetmed? Ma leian, et need kaks on teineteisele väga lähedal – mitte küll alati registrilt või stiililt, aga mõju poolest. Tegu on avaliku keelekasutusega ning avaliku keelekasutuse kõige ilmsemate mõjutajatega: ühiskonnas kaasa rääkiv-mõtlev inimene puutub kokku meediatekstidega, iga kodanik peab suhtlema ametnikega, täitma vorme ning puutub seega kokku ametliku/ametniku keelekasutusega. Halduskeele ja ajakirjanduskeele komplekt pole kindlasti mitte keeleseaduse eelnõu sõnastusküsimusest tekkinud, suund ajakirjanduskeelele oli varasem. Mõtted ajakirjanduskeelt seirata ja keelekasutusele tähelepanu pöörata olid keelehooldekeskusel ja selle nõukogul juba 2009. aasta algul. Keeleseaduse eelnõu oli kuum mäletatavasti 2009. aasta suvel.

Eesti põhiseaduse 45. § kõlab nii: „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. … Tsensuuri ei ole.” Kas poleks siiski mõttekas keeleseadusega tagada kodaniku õigus ajakirjanduse ka ju teatud mõttes avaliku teabe valdkonda kuuluvat informatsioonilise iseloomuga osa õigekirjalisena tarbida? Või piisab keskuse abikäest?
Seadusse võib kirjutada paljutki. Ma pole (keele) poliitik, aga olen aru saanud, et seaduse eelnõu sõnastust muudeti selle tõttu, et seadusest pole suurt kasu, kui mõnda seal seisvat nõuet ei täideta ja puuduvad hoovad, millega rikkujaid õiguse nööri pidi käima panna.
Keelehooldekeskus saab aidata ajakirjanduskeele head tava juurutada, pöörata tähelepanu stiili(ühtsus)nõuetele ja tekstiliigi keelenormile. Keskuse abikäest üksi ei piisa, vaja on väljaande, toimetuse enda huvi ja pidevat tööd. Keel ei saa kunagi valmis, samamoodi ei saa valmis väljaande, portaali vm keel. Näiteks sõnavalik, sõnakasutus või stiilikihistuste tasand muutub ajaga palju. Iga meediaväljaande toimetuse asi on ühelt poolt standardkeele normingutega kursis olla, sellega arvestada – just selsamal põhjusel, et meediakeel on avalik keelekasutus –, teiselt poolt peab see toimetus olema küllalt rahvalähedane, arusaadav, kaasatõmbav ega saa igas žanris viljeleda „puhast” kirjakeelt (jutumärgid selle pärast, et puhas kirjakeel on tinglik konstrukt, mitte ühe inimese idiolekt, vaid kirjakeeleühiskonna kokkulepe). Selleks viimaseks ongi vaja mängureeglid väljaande sees kindlaks määrata. Keelekorraldaja või -hooldaja ei saa tulla ja teha seda väljastpoolt.

Asi on siiski jõudnud sinnamaale, et väidetavalt just ajakirjanduses ja veebikeskkonnas kirjakeele normingute eiramise tõttu ei tule teha neis mööndusi enam mitte ainult kooliõpilastele, vaid juba ka ülikooli eesti keele õpetajana lõpetajatele. Kas keskus on teadvustanud selle, milline vastutus langeb talle kui ajakirjanduskeele hooldajale kogu ühiskonna keelelise sidususe tagamisel? Kas ajakirjanikud ise on seda mõistnud? Huvitab selgus ja üldarusaadavus neid üldse?
Lühike vastus: jah, keskus minu isikus (keskus ise on ebaisik, nii et pean jälle ise temaks kehastuma) on seda endale teadvustanud. Nii nagu kool ei saa panna tarkust kulbiga pähe, ei saa keelehooldekeskus seda teha täiskasvanud, haritud inimestega. Eks emakeeleõpetus, täpsemini täiskasvanuõpe, peab toime tulema nn pehme jõuga: selgitades, veendes. Selgitada ei saa, kui ei kuulata, kui ei taheta kuulata; veenda ei saa vestlemata.
Ajakirjanikud on nagu ikka, läbilõige ühiskonnast. Mulle ja sulle oleks lihtsam ja mugavam, kui see läbilõige oleks horisontaalne (saaksime vaimse koorekihi), aga eks ta ole ikka vertikaalne. Ma ei oska teha üldistusi kõigi ajakirjanike kohta, on ju meil tippe ja sisendusjõulisi autoreid, kellega on lausa lust koos töötada, ja on ka neid, kellele võib rääkida, nad isegi ehk noogutavad, aga külge midagi ei hakka, ühe osutatud vea asemele kasvab kohe mõni teine, sest millestki jääb puudu. Haardest, üldistusvõimest või millestki muust. Niisiis, meil pole (ega tule) homogeenset massi ajakirjanikke, kõik viimseni andekad, keeletundlikud, tundetaiplikud, keda huvitab ja kellele läheb korda, kes jaksavad olla tundlikud loojad, kellele läheb korda lugeja ja tema tahtmine tekstist ka aru saada.
Kui nüüd mõelda ajakirjanike keelehooldekoolitustele, siis osalenud on ju selle läbilõike ülemine ots, kes on teadvustanud vajaduse ennast täiendada, nemad on motiveeritud kuulama, arutlema, edenema. Minu meelest nad saavad aru argumendist, et tekst peab olema selge ja arusaadav, sest mida keerukam on tekst, seda raskem on seda lugeda (uuringutega ju tõestatud) ja järelikult on mõttekas püüda selgema teksti poole. Jääb vaid loota, et see nii ka on.

Tundub, et keeleseaduse määratlus „järgida ajakirjanduse head tava” on ajakirjanikele tihtipeale arusaamatu sõnakõlks – praegu on ju tavaks hoopis gaas põhjas veeklaasis tormi keerutada ja veidrate ning eesti keele seisukohalt vigaste keelevahenditega tähelepanu püüda.
… ja kuhjata teksti kõik mõeldavad metafoorid, mis kusagilt külge on jäänud. Ma siiski ei läheks üldistamise libedale teele. On neid, kes kummardavad klõpsulugerit ja kriitikale vastavad „Kiire oli” (aga veebis ega järgmistes lugudes oma viga ka ei paranda); on neid, kes ajavad oma asja, olles sealjuures teadlikud, kes, kus ja milleks nad on, ja tõestavad sellega aja jooksul oma väärtust. Kurb on siis, kui keeletoimetajat ei ole, teda on vähe või teda ei kuulata. See teeb ka keeruliseks, et mitte öelda võimatuks toimetust ajakirjanduskeele hea tava järgimisel aidata.

Nii haldus- kui ajakirjanduskeelt painab kantseliit. Kohati tundub, et ametnikud on selle pärast vägagi mures, õiguskantslergi toonitas keelekeskuse sünnipäeval üles astudes seda, et seadused peavad olema selges keeles ja üldarusaadavad. Need ajakirjanikud aga, kel stiilitaju paistab kohati täiesti kadunud olevat, ei kohku tagasi oma slängilike tekstide kantseliidiga vürtsitamisest ega eneseõigustamisest, viidates sellele, et just ametnike allikainfo sel kujul nendeni on jõudnudki. Kus siis kantseliiti õigupoolest rohkem ette tuleb, kas ajakirjanduses või ametnike hulgas?
Kantseliit on tõesti nagu kaheksajalg või deemon, tal on haarmed igal pool. Ajakirjanduses on, jah, kõike muud huvitavat ka: argikeelsust, nii asjakohast kui ka häirivat, slängi, võõrapäraseid lausemalle – mis keeles eestlane mõtleb, eriti oma erialal teadust vm tööd tehes, oleks huvitav uurimistöö teema. Halduskeele tekst on esmapilgul vahest keerukam, kuid sisaldab peaaegu sama segu, v.a muu släng. Nii võiks arvata, et kantseliiti ehk ametnikuslängi on seal siis rohkem. Palun väga, jälle üks uurimisteema!
Pigem ma arvan, et häirib see kantseliit rohkem ajakirjandustekstis, sest see pole seal siiski nii ootuspärane kui ametitekstides. Kus seda suhtarvuna rohkem või vähem on, tuleks uurida.

Keelehooldekeskus korraldab täiendusõpet pidevalt. Kes on usinamad ennast registreerima, kas ajakirjanikud või ametnikud?
Ametnikud, aga nendega oleme koolitusi teinud juba viis aastat, ajakirjanikega märksa lühemat aega. Kui 2009. aastal keelehooldekeskuses ajakirjanduskeelega tegelema hakati, tuli mõnda aega mõelda, kuidas oleks parem ajakirjanikule läheneda, missuguseid üritusi korraldada jne. Ka kohaliku omavalitsuse ja riigiametnike täienduskoolituse sisu ja vormi leidmine võttis oma aja, küll ajakirjanduskeele pool järele jõuab.

Keskuse üks tegevussuundi on keeletoimetajate harimine, sinu algatusel on loodud keeletoimetajate liit. Mis eesmärgil on see tehtud? Arvan siiski, et niikaua kui ajakirjanikud (ka artiklite autorid) omaenda keele hooldamist oma ülesandeks ei pea ja ennast keelehooldajatele (sh keeletoimetajatele) vastandavad, ei saa ka ajakirjanduse keeleline seisund paraneda. Näiteks ajakirjanike liidu keeletoimkonda ei pea ajakirjanikud üldse mikski, mõni, kes niigi keeleteadlik, eksib sinna vahel harva.
Eesti Keeletoimetajate Liidu ainualgataja ma ei ole, kuigi sellise organisatsiooni vajalikkus oli mul meeles mitu aastat mõlkunud. Liidu üks ülesanne on teadvustada, väärtustada ja edendada keeletoimetaja elukutset ehk sellisest vastandamisest üle saada, seda vähendada. Soovijad saavad nüüd liituda: http://www. keeletoimetajateliit.ee/liikmed/astuge-liikmeks/. Liidu ja keelehooldekeskuse ühisosa on keeletoimetaja eriala edendamine. Keskuse üks ülesandeid on korraldada (peamiselt Tartu) ülikooli keeletoimetaja eriala üliõpilaste erialapraktikat. Praktikakohtadega tegeleb ka loodud liit. Kokkupuutepunkte on küllalt.

Mis on keelekeskusel viie aasta saagist erilise uhkusega ette näidata? Millised on lähemad plaanid?
Olen uhke keelehooldekeskuse väljaannete, eriti numbrite 5, 6 ja 7 üle. Meeldiv on tõdeda, et ametnike täienduskoolitus on nii hästi vastu võetud, et pärast esimest koolitust koostöö asutustega jätkub, et lektoreid osatakse kohe nimeliselt nõuda. Hea on vaadata tagasi tervele viimasele aastale, sest keelehooldekeskusega seotud algatused „Keelesäuts” ja „Tuum” on nii hästi vastu võetud. See näitab, et keelehooldekeskus ei ole üksnes tubli mudilane, kes teeb siit-siiani-harjutusi ja „täidab eelarvet”, vaid annab ka lisaväärtust.
Äsja ilmus Katrin Kerni „Nõuandeid toimetajale”, kavas on Einar Kraudi hääldusnõuanded, teha kokkuvõtteid ja järgmise aasta plaane nagu igal talvel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht