Kristjan Raua majamuuseum

 

Eesti Vabariigi kultuuriministri ja Eesti Kunstimuuseumi direktsiooni otsusega lõpetab 31. III Kristjan Raua majamuuseum oma tegevuse. Praegune muuseumi personal on saanud juba teate töövahekorra lõpetamise kohta, uks keeratakse lukku, võti antakse üle Kristjan Raua 83aastasele tütrele ja edaspidi on juba tema mure, mis selle majaga edasi teha. Kas EKMi juhtkond laseb Kristjan Raua tütre Helge Pihelga muuseumile kingitud 300 isa tööd, muuseumi jaoks valmistatud stendid ja vitriinid viia muuseumi hoidlatesse või jäävad need senisesse asukohta valve ja signalisatsioonita majja? Kas peavad Kristjan Raua järglased hakkama nüüd parandama 25 aastat remontimata maja läbi tilkuvat katust ja vihmaveerenne? Tasuma maja kütte- ja valvekulusid? Kunstimuuseumi direktsiooni arvamus on, et neil Kristjan Raua majamuuseumi suhtes enam kohustusi ei ole, tütrele on öeldud, et ükskord on tema isa maja juba riigi kulul remonditud!

Tõde on aga selline, et Kristjan Raua projekteeritud ja enda perekonna tarvis ehitatud tagasihoidlik eramu natsionaliseeriti 1953. aastal ja tütar elas siis seal viimati. Kristjan Raua majamuuseumi rajamise idee tekkis Kristjan Raua 100. sünniaastapäeva tähistamisega 1965. aastal. Tol ajal tühjendati maja üürnikest  ja tehti tookordsele kultuuriministeeriumile eraldatud summadega maja ka muuseumi tarvis korda. Tütar, Helge Pihelgas kinkis 300 Kristjan Raua teost (nende praegust väärtust tuleks tähistada kuue nulliga lõppeva summaga) ja sadakond dokumenti, diplomit, ürikut jne, peale selle majja kuulunud mööbliesemed, Kristjan Raua maalitarbed jne. Muuseum avati 1984. aastal ja jäi töötama Eesti Kunstimuuseumi eellase, Eesti Riikliku Kunstimuuseumi filiaalina. Taastatud Eesti Vabariigi erastamise ja tagastamise käigus anti tütrele tagasi ka kõnealune maja ning majaalune krunt. Kuid nii maja kui krunt jäid edasi tasuta muuseumi kasutusse, ainult selle erandiga, et 1998. aastast on maamaksu tasunud Helge Pihelga.

Igal rahval on oma suurmehed ja -vaimud, rahva enesetunnetuse alus, põhi, rahva tüvirakud, millele järgmisel põlvkonnad ehitavad oma kultuuri. Kristjan Raud on meie kultuuri üks selline tüvirakk, meie kunsti suurkuju. Kirjameeste hulgast võib tema loomingu tähtsust ja suurust võrrelda Anton Hansen Tammsaare omaga. Tema looming – eesrindlik oma kaasajas, sügavalt rahvuslik, hingestatud ja vaimne – ei jää kröömikestki maha meie vennasrahva soomlaste hinnatud ja armastatud kunstikorüfee Akseli Gallen-Kallela loomingust, kelle mälestuse on  soomlased suurejooneliselt jäädvustanud ja seda ka oma auasjaks pidanud. 

Kuid Kristjan Raua tegevusel on ka veel teine tahk. See aasta on kuulutatud Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamise aastaks, järgmisel aastal tähistab oma 100.  tegevusaastat Eesti Rahva Muuseum, 2009. aasta on seetõttu kuulutatud  muuseumiaastaks. Oma riigi kõige suuremaks eesmärgiks ja õigustuseks loeme eesti rahvusliku  kultuuri olemasolu ja arenguvõimalust. Kuid kas oleme mõelnud sellele, et Kristjan Raud oli äsja loodud Eesti Vabariigi haridusministeeriumi esimene kunsti ja muinsuste osakonna juhataja ning riigi muuseumide korraldaja. Mõni aeg hiljem määrati ta haridusministeeriumi muinsusvalitsuse juhatajaks. Kristjan Raud oli nii Eesti Rahva Muuseumi kui ka 1919. aastal ellu kutsutud kunstimuuseumi idee üks algatajaid ja aktiivseid elluviijaid. Kristjan Raud lõi organisatsioonilised alused üle-eestilisele kunsti- ja muinsuskaitse süsteemile, andis välja  esimesed kunstikaitse seadused: muinsusjäänuste kaitseseaduse ja kunstiteoste ning kallihinnaliste asjade väljaveo keelu määruse. Ta korraldas etnograafiliste, arheoloogiliste ja kultuuriajalooliste objektide ja kogude valitsemise kõrval ka  kunstiteoste üleriigilise registreerimise organiseerimist, sealhulgas arhitektuuriliste väärtuste arvelevõtmist; rariteetide, sealhulgas stiilsete esemete  ja kunsti koondamist muuseumidesse. Raud oli üks eesti etnograafilise kunsti ja vanavara kogumise entusiaste. Korduvalt organiseeris ta vanavara päästmise aktsioone muuseumi kogude täiendamiseks. Kristjan Raual tuli tegelda ka sõjapäevil ära viidud arhiivimaterjali tagasitoomise ja korraldamisega, arhiivi põhimääruse esialgse väljatöötamisega.

Kõige selle kõrval võttis Kristjan Raud aktiivselt osa jooksvast kunstielust, näituste korraldamisest, kirjastusprobleemide lahendamisest. Eraldi töölõigu moodustas riigi rahatähtede, vapi ja markidega seotud arut­eludes osalemine. Ka tema enda loodud põhjakotka motiiviga kavandid oleksid tänase kunstilise mõõdupuu järgi vabalt võinud olla väljavalitute hulgas.

Niisiis, Eesti Vabariigi 90., varsti saabuva Eesti Rahva Muuseumi 100. aastapäeva  ja muuseumiaasta üheks ürituseks saab Kristjan Raua majamuuseumi likvideerimine. Võidakse öelda: maja asub kõrvalises kohas, külastajaid on vähe, raha pole, omandisuhted on segased. On väärtusi, mis ei kuulu vaidlustamisele.  EKMi juhtkonnal pole seni olnud tahet tõsisemalt läbi mõelda, mida sellises olukorras teha annaks, pole isegi niipalju olnud tähelepanu, et ära teha maja lagunemist peatavad kõige hädapärasemad korrastustööd. Kristjan Raua muuseum ei ole ainult muuseum. See on lugupidamisavaldus, mälestusmärk ühele meie rahvuslikule suurkujule. Kristjan Raua maja ja kunstniku ateljee on näide, kuivõrd tagasihoidlikes tingimustes lõi suur meister oma loomingu.

Eesti riik  peab tagama, et meil ei oleks ainult sadu miljoneid maksvad esindusmuuseumid, vaid oleks nähtavad ka juured, millele tugineb meie kultuur.  Eesti riigis leidub kindlasti  juriste, kes suudaksid lahenduse leida ka kõige keerulisemates omandisuhetes. Senini on jäänud puudu heast tahtest ja probleemi sügavuti mõistmisest.

 

Jaan Elken, Eesti Kunstnike Liit

Ülar Mark, Eesti Arhitektide Liit

Priit Põldme, Eesti Sisearhitektide Liit

Rein Oja, Eesti Teatriliit

Erika Laansalu, Eesti Kinoliit

Gert Raudsep, Eesti Näitlejate Liit

Olav Ehala, Eesti Heliloojate Liit

Marje Lohuaru, Eesti Interpreetide Liit