Küsib/Vastab

Aili Künstler: Õpetajate Lehe 85. ilmumisaastapäeva puhul valis toimetus esmakordselt laureaadi, kelleks osutusite keeleteemalise arvamusveeru „Keelekaste“ autorina teie. Tõepoolest, mis tahes õpetamine ei tule kõne alla keeleta ning on teretulnud, et just selles lehes on keelekirjutised tähelepanu pälvinud. Ühes veerus kirjutate nimede õigekirjast ja nende samal kujul kasutamise puudujääkidest: „Kõige koledam on, et mõned toodud näited pärinevad tekstidest, millest pidanuks justkui olema üle käinud neli (sic!) kontrollivat instantsi: autor, tõlkija, sisutoimetaja ja keeletoimetaja-korrektor (kui keeletoimetaja ja korrektor on eraldi inimesed, siis viis). Nimede õigsuse eest tekstis vastutavad nad kõik võrdselt.“ Kui teksti kallal on ametis nimetatud viis inimest, siis saavad vastutada ikka vaid esimesed kolm, viimased kaks võivad hea tahte märgina sekkuda või tähelepanu juhtida. Kui teksti korrastab vaid üks inimene keeletoimetaja isikus, siis muidugi vastutab tema.

Praegu valmistatakse ette keeletoimetaja kutsestandardit. Kas teie meelest peaks seal kirjas olema, et viieliikmelise töömeeskonna korral vastutab tekstis esinevate isikunimede õigsuse eest keeletoimetaja-korrektor?

Priit Põhjala, semiootik ning raamatu­­toimetaja ja -kirjastaja:

Ideaalis jõuab keeletoimetaja-korrektori töölauale muidugi tekst, kus leiduvate isikunimede õigsust on juba kontrollitud, olgu kontrollijaks teksti autor, tõlkija või sisutoimetaja (või kõik kolm). Tegelikkus on pahatihti teistsugune. Autorite ja tõlkijate tase on väga ebaühtlane ning paljud neist libisevad nimedest üle liiga kergekäeliselt. Ja sisutoimetajaid tekstidel enamasti ju ei olegi. Nõnda seisabki keeletoimetaja sageli silmitsi tekstiga, kus lisaks muudele puudujääkidele esinevad vigased nimed, olgu tegemist trüki-, tõlkimis- või muude vigadega. Näiteks võib nimel olla natuke keerulisem kirjapilt, mille kiirustades trükkimisel tekivad apsakad. Mäletan aimeteksti, kus üks ja sama arheoloogiaprofessor oli kord Woolley, siis Wolley ja ka Wooley. Ühe romaani peategelasest oli tõlkes saanud justkui kolm isikut: Clyde, Glyde ja Glide. Eredamalt on meeles ka spordiuudis, kus oli juttu tennisist Federerist, Freddererist ja Fredererist. Ei eksita muidugi ainult võõr-, vaid ka eesti nimedega (Veiko ja Veikko Täär, Lenna Kuurma ja Kuurmaa jne).

Tõlketeksti puhul unustatakse ühtepuhku ära, et teinekord on ka nimi tõlkimist vajav keelend. Kõige sagedamini ilmuvad eestikeelsesse teksti inglispärased nimekujud, näiteks John Paul II (Johannes Paulus II), Hercules või Heracles (Herakles) jne. Hiljuti sattusin subtiitritele, kus pärisnimi oli tõlgitud ülepea omaduseks, nii et Hippokratese vandest (Hippocratic Oath) oli saanud „silmakirjalik vanne“ (hypocritical oath).

Nimede puhul tuleb silmas pidada veel hulka keelelisi nüansse, mille märkamiseks sisutoimetajal ja tihtipeale ka tõlkijal puudub vajalik ettevalmistus – kas või hääldus ja sellest johtuv käänamine võõrnimede puhul ning vene, ukraina jm nimede korrektne transkriptsioon. Ei teata sedagi, millistest käsiraamatutest nimesid puudutavatele küsimustele vastuseid otsida.

Kui keeletoimetaja-korrektor viimase kontrolliva ja parandava instantsina nimekirjutusse ei sekku ja lugejani jõuab vigaste nimedega tekst, langeb osa vastutusest muidugi ka keeletoimetajale. Ma leian, et isikunimede õigsuse kontrollimine on keeletoimetaja elementaarne ülesanne ja see peaks kajastuma ka keele­toimetaja kutsestandardis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht