Lõpulugu

Sirp

6. oktoobril suri Helsingis PAAVO HAAVIKKO (s 1931),soome suurimaid luuletajaid. Juba esimese luuleraamatu ilmudes (1951) hakati Haavikkot pidama soome modernismi juhtivaks kujuks. Tänapäeval võrreldakse tema mõju kodumaisele kirjandusele Thomas Stearns Elioti mõjuga inglise kirjandusele.

Paavo Haavikko avaldas ühtekokku üle 70 raamatu. Peale luule on ta kirjutanud näidendeid, aforisme, romaane, libretosid, kuuldemänge ja ajalookäsitlusi. Esialgsele lüürilisele väljendusele lisandusid Haavikko luules peagi poliitilised ja majanduslikud teemad, eriti alates raamatutest „Neliteist valitsejat” („Neljatoista hallitsijaa”, 1970, e.k 1976) ja „Luuletusi merereisilt üle lahe” („Runoja matkalta salmen ylitse”, 1973).

1982. aastal valmis Haavikkol Kalevala-teemaline teleseriaal „Rauaaeg” („Rauta-aika”), mille lavastas Kalle Holmberg. Selle keskmes on võitlus Sampo pärast, mis on Haavikko nägemuses metallraha vermimise vahend. Raha ja poliitilised intriigid on olulisel kohal ka Haavikko kõige eepilisemas luulesarjas „Kakskümmend ja üks” („Kaksikümmentä ja yksi”, 1974).

Aastal 1984 sai Haavikko looming rahvusvaheliselt tuntud Neustadti kirjanduspreemia ning 1996 pälvis ta esimese soome kirjanikuna Põhjamaade näitekirjanduse preemia. Soomes on Haavikkole määratud Eino Leino preemia (1963, ei võtnud vastu), Aleksis Kivi preemia (1966) ja mitmeid kordi riiklik kirjanduspreemia.

Aastatel 1967–1983 tegutses Paavo Haavikko kirjastuse Otava kirjandusliku juhina, toetades ja aidates paljusid tollaseid luuletajaid. 1975. aastal asutas ta väikekirjastuse Art House ning aastast 1985 juhtis ta ise selle tegevust. Haavikko oli tuntud ärimees, kellele kuulus aktsiaid Soome suurimates ettevõtetes (nt Fiskars, Stockmann, Wärtsilä ja Fortum). Osa rahast paigutas Haavikko omanimelisse fondi (Haavikko-säätiö), mis toetab looduskaitsega seotud projekte.

Haavikko luuleraamatuid on tõlgitud 12 keelde. Eesti keeles ilmusid esimesed tõlked soome luule valimikus „Kõne voolab voolavas maailmas” (1967) ning samal aastal tõlgiti ka romaan „Isiklikud asjad” („Yksityisiä asioita”, 1960).

*

Seal ta nüüd lamabki, ümmarguses hauas,

külili, põlved konksus,

mees,

aga tuhanded rinnad kumisevad ja helisevad

üleval, maa poole,

 

mees, kes polegi näinud midagi muud

kui ümarust, ümarusi,

vilju, maju, naisi,

rinnakujulisi katuseid, laiu kilbikumerusi,

üht joont, põõsamügaraid, naist

taevaranna taustal,

päikese ümarust, alati ümmargust kuud,

mis oma pimedat ümarust kasvatab.

 

Ja ometi pole ta näinud seda naist,

keerlevat, ümmargust, poleeritud.

Ja kuidas on keegi temast kunagi välja tulla saanud,

laps sündinud.

Ei ole ta täidlane, jäsemed pikad.

 

Nägemata jäi mehel

see ime,

kuulmata, madal ja kile, jõe kohal udu.

Ja see on mälestusluuletus, sellele mehele,

kes ümmarguses hauas, külili, põlved konksus.

Tema, ei-miski, ei-keegi.

 

*

See, kes ütleb, et mees läheb sinna, kuhu tubakaski, ei tea

või ei taha teada, kuidas lugu on, lugu on teisiti:

 

see, kes ütleb, et hiir hammustab, ei tea, laimab

või varjab oma alamõõdulisust, lugu on teisiti:

 

surnud on surnud, elavad elavad, ajalugu näitab,

korrakem veel üks kord,

 

ainult rahvad, kes on võitlusega säilitanud vabaduse,

on selle säilitanud ainult võitlusega.

 

 

OOTAMATU TOOST

 

Teie majesteet, keiser ja suurvürst, Aleksander,

Vürst, kelle voorus on poole maakera tugi,

 

kallake, Helsingi kodanlased, punase veini sisse suhkrut,

et vere maik poleks kibe,

 

sire, traditsiooni kohtleb kõige õiglasemalt see, kes seda

täiesti valesti mõistab,

siin ongi see muutunud traditsiooniks,

 

see jõudis siia Pohjanmaa kaudu, teie kõrgus, ütelge:

suomalainen, savolainen, pohjalainen, perkele.

 

Nüüd oskategi soome keelt. Mina olen rändamas

selle rahva keelde

ja las mina las mina joon ja las ma olen vakka,

 

las mina kardan ja las mina joon ja laulan oma laule,

ikka ülistab surnud mehe hääl selle maa nime, seda maad,

 

tema aabits on raiutud teeäärsesse kaljusse Kymi jõest

lääne pool,

ja seal seisab kirjas Tere tulemast, tere tulemast seisab seal, ja

 

kaljusse raiutud tere tulemast on mõttetus.

 

 

*

Moskva

ei ole raekoda.

Maailm

ei ole õuekohus.

Kaeba edasi!

ära lase

protsessil lõppeda.

 

 

 

 

 

 

 

*

Inimese parim omadus on tema lühiajalisus,

see, et ta ära kaob,

üleni, täielikult.

Juba maailma algusest saati on ta olnud surnud,

oma sünnist saati,

miks tal siis tuleb ärgata, et teha tegusid,

mis jäävad igavesti alles.

*

Ööbik ei suuda laulda. Ta ei suuda olla laulmata.

Kuu, õitsvad kirsipuud, konnad, täis kirjutatud paber.

Valitsus ei valitse, ei suuda lakata valitsemast.

Moon, tema tume koda helistab sõda, sõda.

Sõda iga tema musta seemne poole, igaühe, sõda.

See tähendab et sõda, alati sõda, isegi siis kui moon

pole maailmas enam edukas.

On mehi, vankreid, heinu, on laipu rohkem kui haudu.

 

 

*

Hääletan kevade poolt, sügis valitakse, talv moodustab valitsuse.

Ütle, kelle kampa sa kuulud, kelle laule sa laulad,

suus klaasi.

Olen sotsialismi, olen kapitalismi vastu, tema, nende

kuritegude vastu,

olen nende vastu, lasen end siduda, võtan nende tegemisest osa.

 

*

Ümmargune kuu, lahtiriietuv naine, püstine voolav vesi,

tuleb öö.

Kuu liigub õhukestest pilvedest rutem.

Kuu liigub õhukestest pilvedest rutem, kui külm

hakkab paljastama taevast.

Kuu liigub õhukestest pilvedest rutem,

naine

kõnnib läbi külma toa, viskab riided järgemööda maha,

minnes läbi toa, ja tuba on külm.

Tal on kiire tekkide alla jõuda.

Kuu liigub õhukestest pilvedest rutem.

 

Soome keelest tõlkinud Hasso Krull

***

Kuulen lõbusat lugu, see teeb mind kurvaks:

keegi ei mäleta mind kaua.

Saadan ära tühja kirja, seal tühjas lõhnab

puuvilja koor ja suits nii nagu männid,

kõigest lõhn.

Olen siin veetnud nädala, seitse päeva jõe kaldal,

jõgi tallab veskit, veskit tallab,

jõgi on lai, siin on võrendik, taevas on lähedal,

suits kandub üle maastiku kui linnuparve vari, ongi kõik,

 

ja nüüd on september käes:

siin on rohkem mände, rohkem ka pimedust.

 

*

Tuleb sügis, õunapirukad, mälestused, mille pääl on

kõrbenud karedat suhkrut,

sees hapukas õun.

Mõtlen kõigest, mis mul ostmata jäi,

mida müünud olen.

 

 

*

Vana mees on rääkimisest väsinud,

sest ta räägib alati endast.

Keegi vastab ikka ta kirjadele,

ütlemata midagi.

Mitte nagu Tšehhov.

Kes on unustanud oma nime.

Kui mees surnud on, läheb ta veel üks kord

auto juurde, naise juurde, tööle.

Mootor ei käivitu, naine ei ärka, on liiga vara.

Ta on surnud.

 

*

Siin julmas maailmas on asjatu paludagi,

et ei sünniks uuesti

 

*

Võid kindel olla, et see on tema ise,

mitte keegi teine,

mitte keegi muu,

keda esitleti sulle,

see on maailm ise,

ta ei ole mingi allegooriline olend,

kes toimetab ikka vanaviisi,

ja nii sa vist ei saanudki selgust, kui ta ütles oma nime,

sest ta kõneleb, segaselt, kiiresti ja

kõigist asjust korraga.

 

*

On palju tarku mehi, aga samas ei ühtki

hullu puud.

Kirjutamise järel raskeim

on lugemine.

 

Soome keelest tõlkinud Lauri Kitsnik