Liivi keel – Euroopa ohustatuim?

Christopher Moseley, Londoni ülikooli slaavi ja Ida-Euroopa uuringute instituut, Londoni ülikooli kolledž

Üle kahekümne viie aasta tagasi, kui mul tekkis huvi liivi keele vastu, elas veel üle viieteistkümne inimese, kes rääkisid liivi keelt emakeelena, kõik olid küll üle kuuekümne aasta vanad. Uut põlvkonda rääkijaid ei olnud peale kasvamas, sest liivlased olid kõik laiali aetud, peamiselt elas neid küll Lätis, aga ka mujal. Nõukogude Liidus polnud sellel keelel mingit võimalust ametlikku toetust saada, sest liivlased olid enne maailmasõda elanud ju strateegiliselt olulises piirkonnas. Selle poolest olid liivlased peaaegu ainulaadses olukorras Euroopas. Ometi olid liivlased ebasoodsas seisus juba 20. sajandi algupoolel Läti vabariigi aja lõpuaastatel ning toetus tuli nendele peamiselt väljastpoolt, mitte Läti riigilt, kui see üldse tuli. Veel paarkümmend aastat tagasi, kui uurisin liivi keelt ja käisin Lätis ja Eestis, siin Tartus, kirjalikke allikaid ja salvestisi otsimas, oli võimalik vanade liivlastega kohtuda ja nende emakeelt kuulda. Mäletan veel hästi, kui sõitsime koos professor Eduard Vääriga Riiga vana Oskar Stalte juurde, et vestelda tema elukäigust ja teha salvestisi keelenäideteks. Mind on ammust ajast huvitanud peale liivi keele ja Läänemere keeleala ka teised maailma ohustatud keeled ning nende probleemid üldse. Routledge’i kirjastuse maailma keelte atlase (Atlas of the World’s Languages) kaastoimetajana oli mul võimalus uurida keelegeograafiat ja tutvuda nii suurte kui ka väikeste keelte levikuga. Raamatu ilmumisajal 1994. aastal oli publiku ja toimetajate huvi väikeste keelte vastu eriti suur. Samal ajal sündis mõte rajada Ohustatud Keelte Sihtasutus (Foundation for Endangered Languages), mille liige olen algusest saadik.

2008. aastal sai minust UNESCO ohustatud keelte atlase peatoimetaja; see oli selle atlase kolmas trükk. UNESCO atlase mõte kasvas välja nii-öelda punase raamatu ideest, mille eesmärk oli tähelepanu pöörata sellele, et maailma bioloogiline mitmekesisus on hädaohus. Teadlastele oli selgeks saanud, et vähenes nii looduse kui ka kultuuri mitmekesisus. Organisatsioonina, mis pühendunud teaduse ja kultuuri küsimustele, oli loomulik, et UNESCO hakkab turvama ja kaitsma maailma liikide ja keelte mitmekesisust. See punane raamat hoiatab üleilmastumise tulemuste eest.

Esimene väljaanne ilmus 1996. aastal, peatoimetajaks Austraalia Rahvusliku Ülikooli professor Stephen Wurm. Kaartidel oli umbes kuussada keelt, mida peeti ohustatuks, ja see koosnes 53 leheküljest ja 12 kaardist. Teine väljaanne, mille toimetas samuti professor Wurm, ilmus otse enne tema surma. Mõlema väljaande tarvis pani ta kokku toimetajaskonna kogu maailma asjatundjatest. Iga asjatundja kirjutas peatüki oma piirkonna keelte olukorrast ja eripärastest ohtudest, mis nende saatust mõjutavad. Igal kaardil on eri värvi punktid, mis märgivad nende keelte asukohta ja nende ohustatuse astet. Teises trükis on keelte arv tõusnud juba kaheksasajani, raamatus on aga 90 lehekülge ja 14 kaarti. Siiski ei ole see atlas veel täielik, puudu on näiteks suur osa Indiast.

Tänu Norra riigi rahastusele avanes võimalus atlast märksa suurendada ja laiendada mitmel moel. Esimest korda ilmus see seekord kahes variandis: trükitud väljaandena ning digitaalse variandina, mida saab uurida UNESCO kodulehe kaudu (www.unesco.org/culture > Resources > Atlas of Languages in Danger). Digitaalne variant anti välja 2009. aasta veebruaris UNESCO peahoones Pariisis rahvusvahelise emakeelepäeva puhul. Trükitud variant ilmus aasta hiljem, 2010. aasta veebruaris. Uue digitaalse variandi tähtis eelis on see, et iga kasutaja saab teha ettepanekuid atlase parandamiseks.

Atlase sisukorras on praegu umbes kaks tuhat viissada keelt. Muidugi ei tähenda see seda, et ohustatud keelte arv on nii äkki kasvanud, vaid seda, et palju rohkem keeli on pälvinud asjatundjate tähelepanu ning atlas katab kogu maailma. Kuna igas kuus sureb keskmiselt üks keel, tuli loomulikult otsustada, mitu juba surnud keelt peab arvesse võtma. Viimasel ajal on surnud keelte hulk täienenud umbes 230 keelega kogu maailmast. „Viimasel ajal” tähendab tegelikult seda, et keele viimane emakeelsena sündinud rääkija on surnud või lakanud seda rääkimast viimase viiekümne aasta jooksul, siis kahe põlvkonna jooksul, niisiis, muide, UNESCO eluajal organisatsioonina.

Kaartide esitus on eelmise trükiga võrreldes muutunud. Enne olid kaardid lihtsalt ilma topograafiliste üksikasjadeta ühevärvilised kontuurkaardid, mille peal olid punktid, mis näitavad keelte asukohta. Linnade, jõgede jms asukohti ei näidatud. Praegu kasutatakse Google’i tehnoloogiat, kuid kummaski variandis ei ole liigselt topograafilisi üksikasju, et mitte viia kasutaja tähelepanu keelte asukohast kõrvale. Digitaalses variandis saab kaarte suurendada ja vähendada ning palju muud kohandada kasutaja vajaduste järgi. Niimoodi võib kasutaja kaardilt saada nii palju või nii vähe informatsiooni, kui tahab.

Kui vaatame atlase trükitud variandi tüüpilist lehekülge, näeme ainult seda, et keel on olemas ja märgitud mingi värviga, mis näitab iga keele ohustatuse astet. Liivi keele puhul näeme punast värvi, mis tähendab, et see on kriitiliselt ohustatud seisus. Arvutivariandis on näha ka iga keele kohta käivad andmed. Valime liivi keele: etnonüüm rāndakēļ; nimetus teistes keeltes: Livonian (en), live (fr), livón (es), livskii (ru); variandid: līvõ kēļ, lībiešu valoda; elujõu aste: kriitiliselt ohustatud seis; rääkijate arv: viimane liivi keelt emakeelena kõnelnud liivlane Viktor Berthold suri veebruaris 2009; liivi keelt õpetatakse ja tarvitatakse kui teist keelt; asukoht: Põhja-Kuramaa rannik, ajalooline Liivimaa; maa: Läti; koordinaadid 57,6˚ põhjalaiust, 22,3˚ idapikkust, ISO 639-3, kood: liv.

Sealt leiab ka allikaid ja muid lisaandmeid, kaasa arvatud kõik veebilehed, mis on seotud liivi keelega. Lõpuks on kasutajal võimalik saata oma kommentaar ettepaneku või paranduse vormis.

Nüüd peab seletama, mis on see ISO 639-3 kood. See on unikaalne kood, mis koosneb kolmest tähest ja on antud igale keelele maailmas, mis on tunnistatud omaette keeleks. Keeleks tunnistamine on siin tähtis kriteerium, sest üht keelt võib olla nimetatud mitmeti – isegi liivi keelel on mitu nimetust, nagu teame. On ka vastupidi: mitu keelt võivad olla sama nimetusega, näiteks on maailmas vähemalt kolm tonga keelt. Koodiga hoitakse kõik keeled eraldi. Neid koode ei loonud meie ise, vaid Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon (ISO). Need on seotud peamiselt maailma keelte loeteluga, mida annab välja Lingvistika Suveinstituut Ameerikas.

Selle projekti raames jaotati maailm neljateistkümneks osaks, igal osal on oma toimetaja, kes kirjutab peatüki selle osa keeltest ning paneb keelte kohta ka punktid kaartidele. Euroopa ja Põhja-Aasia toimetaja oli Tapani Salminen Helsingi ülikoolist, teda aitas professor Tjeerd de Graaf Groningeni ülikoolist. Iga toimetaja uuris iga ohustatud keele praegust seisundit ja pani kokku kõik andmed nende kohta. Toimetajad ei olnud sugugi alati koodidega nõus ning on tulnud ettepanekuid määratud koodist loobuda. Mõnede keelte jaoks on meie meelest ka uusi koode vaja.

Kolmandas trükis on jätkuvalt kasutusel seesama värvikoodisüsteem mis kahes eelmises. Kasutame viit värvi, millega näitame iga keele ohustatuse astet. Atlases pole esitatud neid keeli, mille puhul ohtu pole ja seis on turvaline: selles keeles räägivad kõik põlvkonnad ning keele edastamine põlvkondade vahel on järjepidev. On keeli, mille seis paistab küll turvaline, see on kasutusel kõigis olukordades, kuid mitmekeelsus on hakanud maad võtma. (Selliseid keeli on atlasse võetud ja need valge värviga märgitud, kui üleminek teisele keelele on selge.)

Lühidalt on värvide tähendus järgmine. Valge – haavatav seis: enamasti räägitakse seda keelt emakeelena vaid kodus. Kollane – ilmselgelt ohustatud seis: keelt ei räägita enam emakeelena kodus ega õpetata koolis, kõige nooremad rääkijad on vanemate põlvkond. Oranž – tõsiselt ohustatud seis: keeles räägib omavahel ainult vanavanemate põlvkond. Punane – kriitiliselt ohustatud seis: keelt pole kuulda enam igapäevases elus, seda mäletab ainult vanavanavanemate põlvkond. Must – keel on välja surnud: keegi ei kasuta ega mäleta seda keelt enam.

Euroopa kaardil on näha Euroopa kõik ohustatud keeled, nende hulgas ka liivi keel. Liivi keelele anti siiski punane punkt (R punktil tähendab ellu äratatud ’revitalized’ keelt), mitte must, sest on inimesi, kes seda keelt oskavad või vähemalt mäletavad. Nagu teame, liivi keel on Euroopas viimane keel, mille viimane emakeelena rääkija on hiljuti surnud. Aga mida võime öelda eelviimase sellise keele kohta. See on nimelt mänksi keel (Manx-Gälisch), mida räägitakse või räägiti Mani saarel, Iirimaa ja Šotimaa vahel. Ja nagu võib oodata, on keel ka gaeli variant, jääb iiri ja šoti gaeli vahele.

Kaks aastat tagasi, kui meie atlas välja anti, sündis kohe vaidlus, sest andsime nii Mani kui ka Cornwalli korni keelele (Kernewek) musta sümboli, mis tähendab, et keel on ära surnud. On teada, et viimane mänksi emakeele rääkija Ned Maddrell, vana kalur, suri 1974. aastal 97 aastat vanana. Veel kindlamini ära surnud olevat korni keel, sest on teada, et selle viimane emakeelena rääkija Dolly Pentreath suri juba 1777. aastal.

Kaardilt on näha, et gaeli keeled on üldse väga nõrgas seisundis. Aga viimasel ajal on kõmri keele taastamise näitel ning poliitilise devolutsiooni tulemusena kasvamas üha tugevamad rahvaliikumised, muu hulgas Mani saarel. Sealt tulid tõeliselt organiseeritud protestid UNESCO atlase vastu. Olime sunnitud möönma, et nähtavasti olime mänksi keele tähistanud valesti. Aktivistid väitsid, et ka selle keele puhul on jätkuvalt inimesi, kes seda keelt uhkelt viljelevad. Vaidluse tulemusena otsustasime, et on vaja kaht uut tähist taastatud (revived) ja ellu äratatud (revitalized) keelte jaoks – viimane käib nende keelte kohta, mis ei olnud päris välja surnud ning mis koguvad uut elujõudu.

Hiljuti oli mul võimalus näha oma silmaga ja kuulda oma kõrvaga, millises seisus mänksi keel praegu on. Sain kutse seal ära käia saare põhikohaga keeleametniku käest, kes vastutab kõige eest, mis saarel seostub keele taastamisega: täiskasvanute keeleklassid, teeviidad, sündmused, peamiselt iga-aastane Omafestival (Cooish Festival), mida peetakse oktoobris. Mind kutsuti ka sel aastal Ned Maddrelli mälestusloengut pidama, tõsi küll, avalikult andeks paluma, et olime mänksi keele valesti märgistanud.

Kõige vapustavama tunnistuse keele taastamise kohta sain aga järgmisel päeval, kui käisin emakeelses põhikoolis (Bunscoil Gaelgegh), kus on 69 õpilast, keda õpetatakse ainult mänksi keeles. Muud keelt ei kasutata. Õpetajad valdavad keelt sujuvalt, kuigi on seda õppinud alles täiskasvanuna. See on suurepärane näide, kui palju võib saavutada riigi taristu ja lastevanemate toetusega. See eeldab muidugi ka seda, et inimeste suhtumine keelde on väga positiivne. Nii on ka keele tulevik palju kindlam. Pean rõhutama, et Mani saar on osaliselt iseseisev, seal on oma parlament, mis korraldab ka hariduselu. Mani saare elanikke võiks paljuski võrrelda Liivi rahvaga, näiteks oli mõlemal juhul tegu kaluriühiskonnaga, mille keel kadus samal ajal – aga seekord panen siia punkti.

Artikli aluseks on 25.11.2011 rahvusvahelisel konverentsil „Liivlased. Maa. Rahvas. Ajalugu” peetud ettekanne

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht