Lüüdi on Aunuse karjala sanskrit

Miikul Pahomov: „Kõiki keeli tuleb kohelda võrdselt, sest iga keel on kultuurilooliselt tähtis. Kultuurilugu pole spordivõistlus.“

HERMAN HAKALA, Lüüdi Selts

Lüüdid (enesenimetus lüüdilaižed) elavad põlisrahvana Karjala vabariigi Kondopoga, Prääsä ja Aunuse rajoonis ning lüüdi keele areaal ei ulata Karjala vabariigi piiridest välja. Lüüdi keelemees ja kirjanik Miikul Pahomov kaitses Helsingi ülikooli humanitaarteaduskonnas 11. II 2017 doktoriväitekirja „Lüüdi küsimus: rahvas või hõim, keel või murre?“.* Lüüdi küsimus on üles kerkinud seetõttu, et uurijad pole jõudnud üksmeelele, kas lüüdi on iseseisev läänemeresoome keel või karjala või vepsa murre. Pahomov on oma väitekirjas käsitlenud üksikasjalikult lüüdi keelt, võrrelnud seda äänis-, kesk- ja lõunavepsa ning Aunuse, lõuna- ja põhjakarjala murdega, ning lüüdilaste ajalugu ja enesemääratlust. Varem pole neil teemadel eriuurimusi tehtud, viimane lüüdi murdeid käsitlev monograafia ilmus aga 1975. aastal.

Millised on su uurimuse väited ja uurimistulemused?

Miikul Pahomov: Lüüdide ajalugu on seotud viikingiaja IX kuni XIII sajandi Laadoga kaguranniku kääpakultuuriga. Volhovi ja Sviri jõega piirnevalt alalt levis see Aunuse maakitsuse lääneossa. Seal sattus lüüdi keel karjala keele tugeva mõju alla, mille tagajärjel tekkis Aunuse karjala ehk livviko. Keeleuurimises tuleb lüüdi positsioon ümber hinnata, kuna lüüdi murrete praegune käsitlus tugineb peamiselt 1940. aastate uurimustele, kui teaduses ei olnud veel keelesotsioloogilist suunda ega piisavalt andmeid idapoolsete läänemeresoome keelte kohta. Lüüdit ei tohi klassifitseerida mingi teise keele variandiks (või murdeks), kuna selle murretel on selgelt oma struktuur. Lüüdi murretest ja Aunuse karjalast on raske leida ühiseid iseloomulikke jooni, mida ei esineks kusagil vepsa murretes. Vepsa ei sobi siiski lüüdi ja Aunuse murde substraatkeeleks. Lüüdi murretes leidub vepsaga võrreldes rohkem samasusi muinaskeelega, millest arvatakse olevat kujunenud lüüdi ja Aunuse karjala.

Lõunakarjala murded on kas Au­nuse- või lüüdipoolsed. Lüüdi ala põhja­osas kõneldud Suikujärvi, Tunkua, Onta­järvi, Paatene, Mäntyselkä ning idapoolse Porajärvi murded moodustavad teise rühma, kus võib täheldada arvukalt jooni, mis ulatuvad Sise-Venemaa (Tver, Tihvin ja Valdai) karjala keele murretesse ning on seletatavad lüüdiga. Pilti toetavad ka põhjakarjalasse ulatuvad lüüdipärasused. Aunuse murdes ja lõunakarjalas esineb lüüdi substraat, mida ei saa uurida ilma lüüdit arvesse võtmata. Lüüdi murded ei vasta segamurrete kriteeriumidele ning lüüdit tuleb vaadelda iseseisva lääne­meresoome keelena.

Milline on lüüdi keele ja lüüdilaste olukord praegu?

Lüüdi keele kõnelejaid pole praegu rohkem kui 300 ja see kuulub kõige ohustatumate läänemeresoome keelte hulka. Tänapäeva lüüdi murrete puhul võib täheldada keelesurma mitut taset. Keele hääbumise taga on osalt loomulikud põhjused, näiteks demograafilised muutused ja Petroskoi linna lähedus. Keelepoliitika vajakajäämiste tõttu on lüüdilaste keel jäänud ka Karjala vabariigis kõneldavate läänemeresoome keelte taaselustamise plaanist välja. Lüüdi keele alane tegevus on endiselt omaalgatuslik.

Räägi oma taustast ja kogemustest lüüdi emakeelega inimesena.

Olen sündinud 14. veebruaril 1967. aastal Petroskois Kuujärvi (ld Küjärv, vn Mihhailovskoje) lüüdilaste peres. Lüüdi keelt olen enamalt jaolt rääkinud kodus ja maal, kuna minu emakeel erineb selgesti teistest Petroskois kasutusel läänemeresoome keeltest. Mu ema, karjala kirjanduse uurimise alusepanija Maia Pahomova kannustas mind doktoritöö kirjutamisel ja tema helgele mälestusele olen oma uurimuse ka pühendanud. Lüüdi keele säilimine ja areng on minu elu eesmärk. Aastal 1989 avaldasin emakeeles oma esimesed luuletused, nüüdseks on mul ilmunud kolm luulekogu. Olen avaldanud üle kümne lüüditeemalise raamatu, kaasa arvatud aabitsa. Lüüdilaste raskest olukorrast olen kõnelnud kolmel soome-ugri rahvaste maailmakongressil ning asutasin meie keele päästmiseks 1998. aastal Lüüdi Seltsi (sm Lyydiläinen seura, ld Lüüdilaine siebr).

Kust on pärit su väitekirja ainestik?

Olen kasutanud Kuujärvil ja teistes lüüdi külades aastail 1988–2015 tehtud ülestähendusi ja lindistusi, samuti oma koostatud trükiväljaandeid ja teisi valmis materjale. Eriti olulised on Soome-Ugri Seltsi avaldatud keelenäidete kogumik „Kuujärvi lüüdi tekstid“ („Kuujärven lyydiläistekstejä“, 2011), Lüüdi Seltsi ja Võru Instituudi ühistööna Võrus avaldatud lüüdi folklooriteos „Kondan Kalndan“ (2012) ja praegu alles pooleli „Lüüdi võrgusõnastik“ („Lyydin verkkosanakirja“). Lisasin ka oma ülestähendusi teistest murretest. Idapoolsete läänemeresoome keeltega puutusin kokku aastatel 1987–1991 Petroskois Karjala teaduskeskuse keele, kirjanduse ja ajaloo instituudi nooremteadurina. Pärast seda olen olnud uurija ja õpetaja Helsingi ülikooli soome-ugri keelte õppetoolis. Esimene uurimisreis 1986. aastal koos Petroskoi keeleuurijatega viis mu Viena Karjalasse. Olen oma elust läänemeresoome keelte uurimisele pühendanud üle 30 aasta.

Miks on lüüdi keele taoliste väikekeelte uurimine tähtis?

Keeli ei tasu jagada suurteks ja väikesteks. Kõiki keeli tuleb kohelda võrdselt, sest iga keel on kultuurilooliselt tähtis. Kultuurilugu pole spordivõistlus. Keeles heiastub seda kõneleva rahva maailmavaade. Lüüdi on üks selliseid unustatud soome-ugri keeli, mille uurimine võib välja tuua uusi seisukohti. Nii on selgunud, et Aunuse ja osalt päriskarjala põhjaks pole olnud vepsa, nagu seni on arvatud, vaid varalüüdi. Pealegi, kui lüüdi keele sarnased kõige ohustatumad keeled jäetakse oma hädadega üksi, on asjatu loota mõistmist keelesugulastelt ja tuge nn suurte keelte kõnelejatelt.

Mida arvad lüüdi keele tulevikust?

Lüüdi põhjaga on märkimisväärne osa karjala murretest – lüüdi on omamoodi Aunuse kannase sanskrit. Kuna lüüdi on väga väärtuslik Karjala kultuuriloole, loodan, et inimesed toetavad selle säilimist ja taastamist. Minu meelest võivad lüüdi keele seisundi tunnustamine, sellega seonduv rahvusvaheline koostöö ja selle elujõu toetamine veel kaasa aidata lüüdilaste ellujäämisele. Olen kohanud paljusid lüüdi noori, kes soovivad säilitada oma lüüdi päritolu.

Soome keelest tõlkinud Jaan Õispuu

* „Lyydiläiskysymys: Kansa vai heimo, kieli vai murre?“, https://helda.helsinki.fi/handle/10138/173932, oponent oli Ida-Soome ülikooli karjala keele professor Vesa Koivisto, istungit juhatas väitekirja juhendanud Helsingi ülikooli läänemeresoome keelte professor Riho Grünthal, eelretsensendid olid Koivisto ja filosoofiadoktor Jaan Õispuu (Tallinn). Helsingi ülikool ja Lüüdi Selts on uurimuse avaldanud ka raamatuna.