MEINHARD LAKS 14. VII 1922 – 4. III 2008
4. märtsil läks toonela maile Emakeele Seltsi auliige, Eesti Keele Kaitse Ühingu asutajaliige ja emakeelepäeva mõtte algataja Meinhard Laks. Põline virulane, elupõline õpetaja, üks Viru vägevatest. Terve tema elutee, v.a lühike õpiaeg Tallinnas, kulges Virumaal. Ta sündis 14. juulil 1922. aastal Sonda vallas Uljaste külas väikeses Liivoja talus, omandas alghariduse Sonda koolis, keskhariduse Rakvere reaalkoolis ja 2. gümnaasiumis ning õpetajakutse Rakvere Õpetajate Seminaris ja Tallinna Õpetajate Instituudis. Tema ainus töökoht 45 aasta jooksul oli Sonda kool ning tema eluring sulgus Rakveres 4. märtsil 2008. Oma tööaastate jooksul jõudis Meinhard Laks olla nii aineõpetaja, õppealajuhataja kui direktor. Ta õpetas emakeelt ja kirjandust – armastatud eriala omandas ta töö kõrvalt Tallinna Pedagoogilises Instituudis –, loodusõpetust, matemaatikat, poiste käsitööd ja kehalist kasvatust, joonistamist ning fakultatiivainetena looduskaitse aluseid ja suhtlemisõpetust. Ta oli vana hea maa sool: kiindunud nii oma ametisse kui õpilastesse, püüelnud selle poole, et kool ei oleks suletud ring, vaid valgusemaja kõigile – õpilastele, õpetajatele, lastevanematele, kogu ümbruskonnale. Sonda valgusemaja, uus koolihoone, valmis Meinhard Laksi direktoriaastatel. Ta oli selle üle uhke oma elu lõpupäevini, sest uus maja pakkus hoopis uusi võimalusi. Tuntuks said sealsed metoodika- ja looduskaitsepäevad ning paljud kodu-uurimisüritused. Sonda koolis korraldati õpetajate esimene keelepäev ja seal on nüüd kümme aastat peetud Virumaa õpilaste luulepäevi.
Meinhard Laks oli mitmekülgselt andekas, paljude huvidega ja teokas inimene. Ta oli innustunud emakeeleõpetaja ja -kaitsja, koduloolane ja kodukandi traditsioonide looja, suur loodusesõber ja rännumees, luule-, kunsti- ja muusikaharrastaja. Tema luulevihikute pealkirjad peegeldavad ühtlasi nende sisu: „Ootaja väraval” (1977), „Kimp koduküla lihtsaid lilli. 525 aastat Uljaste küla esmamainimisest „Taani hindamisraamatus”” (1993), „Aastaringid. 160 eepilist haikut” (2001), „Väike valimik värsse emakeelepäevaks 2004” (2004). Tema luulet on viisistanud Tiina Kiilaspea, Ülo Vinter ja ka ta ise. Luulevihikutes leidub tema sulejoonistusi ja linoollõikeid.
Meinhard Laks oli varasest noorusest saadik veendunud patrioot. Teda oli kodumaa-armastuse vaimus kasvatatud kodus ja koolis ning talle oli loomulik, et inimene töötab oma kodumaa heaks, hoiab oma kodu, väärtustab oma keelt ja kultuuri. Tema arvates oli oluline teha mis tahes jõupingutusi, et hoida eesti keelt ja kultuuri, sest suurte rahvaste keelte ja kultuuride vahel olek on väikesele rahvale nii füüsiliselt kui vaimselt väga raske. Tema kui idavirulane teadis seda eriti hästi.
Juba päris küpses eas asus Sonda pensionärist emakeeleõpetaja levitama Eesti üldsuse hulgas “Üleskutset ülemaalise eesti emakeele ja rahvuskultuuri päeva sisseseadmise toetamiseks”. Ta lootis, et niisugune päev aitaks meie rahva püsiväärtusi pidevalt hoida ühiskonna tähelepanu keskmes. Sobivaimaks päevaks pidas ta 14. märtsi, Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeva. Viis pikka aastat tutvustas ta väsimatult oma ideed nii rahvale kui otsustajatele, koges tõsiseid vastulööke, kuid jõudis ihaldatud eesmärgini: 11. veebruaril 1999. aastal seadustas riigikogu VIII koosseisu IX istungjärk 14. märtsi kui emakeelepäeva, riikliku tähtpäeva.
President Lennart Meri autasustas Meinhard Laksi Valgetähe medaliga. Ta ise pidas suurimaks tasuks seda, et tema mure eesti keele pärast kristalliseerus suureks ideeks, mis ruttu levis üle Eesti ja sai rahva osaks.
Suur töömees Meinhard Laks lahkus 4. märtsil, urn tema põrmuga saadetakse Sonda koolimajast Viru-Nigula kalmistule 13. juulil kell 11.
Emakeele Selts