Pärnu Uue Kunsti Muuseum

Reet Varblane

Uue kunstimuuseumi ehitamise plaan on jabur, kui vana toimib edukalt. Mark Soosaar, mis leping on Pärnu uue kunsti muuseumil Pärnu linnavalitsusega?

Share this...
Share on Facebook
Facebook

Linnaga on meil 15aastane nullrendi leping. See sõlmiti 1992. aasta 1. oktoobril ja kehtib 2007. aasta 1. oktoobrini. Mulle tundus see kohutavalt pikk aeg: olin kindel, et ma olen Chaplini keskuse juures ainult ühe aasta, sest nii huvitavat projekti vedama leidub kindlasti keegi ning ka linn aitab kaasa. Kahjuks on aga nii juhtunud, et Pärnu raekotta on asunud järjest sellised inimesed, keda huvitab ainult kinnisvara.  Neil on sootuks teine mõttelaad olnud.

Kuid praegu pole muuseumihoone enam see, mis see oli viisteist aastat tagasi: olete kapitaalremonti teinud ning juurdeehituski on olemas.

Esimesed kaks aastat läks sellele, et üldse ellu jääda, maja kuidagi hallata. Kui suutsime maja haldamisega hakkama saada ja renditulugi hakkas tulema, siis otsustas aktsiaselts Chaplini nõukogu mitte ühetegi senti  dividende jagada, vaid investeerida kogu raha muuseumi tegevusse. Esimesed suuremad investeeringud läksid uste vahetamisse, kõikide korruste tualettide remontimisse. 1994. aastal oli meil õnneks nii palju renditulu, et saime suure saali põranda korda teha.

Kas Pärnu linn toetas neid remonditöid?

Pärnu linnavalitsus on meid siiani toetanud sellega, et ei ole renti küsinud. Kui kogu maja oleks välja renditud, siis jääks igal aastal üle paarsada tuhat rendiraha. Kuna uue kunsti muuseum ja antropoloogiliste filmide festival ei ole võimelised kommertsrenti maksma, siis on nende tegevus rendisummadest kinni makstud.

Muuseum ja veel vähem filmifestival ei ole ju kommertsettevõtted. See on normaalne, et need toimivad dotatsiooni abil. Pärnu uue kunsti muuseum (ja antropoloogiliste filmide festivalil) on ju mitmeti väärtuslik kõigepealt on sel sümboolne väärtus, mida ei saa rahas mõõta, ja siis materiaalne väärtus. Kui nüüd lähtuda rahast, kuidas juurdeehitus tuli?

Juurdeehitus õnnestus meil pärast pikaajalist projekteerimist. Esimese tegid koos Leonhard Lapin ja Maie Penjam. Hoone oli lõunaküljest kinni ehitatud, nägi välja nagu kindlus. Pärna tänav ja rannalinna miljöö jäid varjatuks. Fassaadi poolt oli see väga ilus:  seal oli Lapini luidet meenutav laineline katus. Tema tehtud on ju ka muuseumi logo. Projekti peale tehti riigihange, selle põhjal oleks ainult esimene etapp läinud maksma ligi 10 miljonit krooni. Isegi tööjoonised olid valmis. Aga see poleks olnud jõukohane. Siis palusime Maie Penjamit, kes on ka algse hoone autor, et ta projekteeriks lõunapoolse külje lihtsamalt. Tollal olid linnapea Einar Kelder ja linnaarhitekt Martti Preem. Mõlemad olid projektiga nõus. Nii saigi see 2002. aastal ehitatud. Tollal arvasin, et on võimalik ehitada 10 000 krooni ruutmeeter. Kuid kunstimuuseumi juures on väga olulised kliimaseadmed, valgustus. Üksnes valgustusseadmed maksid pool miljonit krooni. Need on ostetud varuga, et neid jätkuks ka teiseks etapiks. Ka ventilatsiooni- ja turvaseadmed on sellise varuga ehitatud, et teine etapp tuleb odavam.

Palju see kõik maksma läks?

Koos projektidega 4,7 miljonit krooni. Järgmine etapp maksab umbes 15 miljonit krooni. See tähendab praeguse fuajee, mis on ära vajunud, varisemisohtlik, lammutamist.  Fuajee asemele oleme planeerinud veel 180ruutmeetrise näitusesaali: tekiks muuseumiring, nii et kui vaataja kõnnib saalist saali, siis jääb ta kunstimaailma. Selle kohale 120ruutmeetrine lastekunstisaal, maja ette tuleb suur fuajee, kus on Internet, raamatukogu, kohvik ja garderoob.

Kust saadi esimese etapi raha?

1,1 miljonit saadi riigieelarvest ja 3,6 miljonit linna eelarvest. Teine etapp on nüüdseks nii valmis, et eile andis Maie Penjam lõpliku projekti üle. Seda on riik rahastanud 0, 5 miljoni krooniga. Selleks aastaks on linnaeelarvesse kirjutatud samuti 0, 5 miljonit krooni, et saaksime teha ettevalmistustööd ja loodetavasti lammutada ka fuajee. Teise etapi puhul oleks omafinantseering ehk  Pärnu linnalt ja ka Eesti riigieelarvest 2 miljonit ja Euroopa Liidult  12 miljonit krooni. Seal oleme eelvooru läbinud. On igati loogiline, et selle raha ka saame. Kuid nüüd on linnavalitsus teinud vastupidise otsuse.

Miks ikkagi tahetakse maja müüki panna? Kuidas seda on põhjendatud?

Leitakse, et maja olukord on järjest halvenenud. Käisin geodeesiaosakonna juhataja juures, kes ütles, et linnavalitsus pole selle hoone olukorra vastu huvi tundnud. Geodeetilisi mõõtmisi on tehtud 1995. aastast: maja vajub ühe sentimeetri aastas, vajumine on stabiliseerunud. Kuid kõikjal Eestis ju maa liigub. Selle hoone õnnetus oli, et ta oli ehitatud ühes tükis. Kui selle fuajee rekonstrueerime, siis ka päästame selle hoone.  Uue muuseumi ehitamisplaan on täiesti jabur. Kui volikogu peaks 16. II algatama kunstimuuseumi hoone ehitamise jõe äärde praeguste metallgaraažide asemele, siis nende võõrandamist pole muide alustatud. See võib ka aastaid kesta. Pärnusse võiks küll tulevikus ehitada kunstimuuseumi, mis oleks Kumust kümme korda väiksem, kuid väiksemat pole mõtet ehitada. Teise etapi järel on praeguse uue kunsti muuseumi ekspositsioonipind 1000 ruutmeetrit. Selline pind eeldab, et sama palju on raamatukogu, kohviku, administratsiooni ruumide, hoidlate, näituste ettevalmistamisruumi all. 2000 ruutmeetrit on miinimum, mis tähendab 25 korda 2000, see on 50 miljonit. Pluss igal aastal 5 – 6 miljonit tegevuskulusid. See pole reaalne.

Küsinud ja üles kirjutanud

Reet Varblane

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht