Paul Suur, male ja Kalev

Valeri Maksimov

 

Igimagnet Paul Keres tõmbab malesuurusi Tallinna ka 30 aastat pärast oma surma.

“Ega te mul ära eksida lase?” Maailmameister asetab kohvri hotellitoa põrandale ja ootab ärevavõitu silmadega vastust. Ta pole varem Eestis käinud. Spordiselts Kalev kutsus ta Paul Kerese mälestusturniirile esimest korda.

Rahustan. Tal on aega paarkümmend minutit. Jõuab vahetada riided ja laskuda allkorruse fuajeesse, sealt kutsutakse ta bussi peale, mis viib linnapea vastuvõtule.

“Kas ootate mind all?” küsib maailmameister minult kui Kalevi asjamehelt, lootus hääles. Autos nii kuraasikalt jutukas usbekk on jäänud ootamatult sõnakehvaks. Lohutan: “Mind ei ole, aga Karpov on ja tuleb sama bussi peale.” Teadmine Karpovi juuresolust mõjub 26aastasele uustulnukale julgustavalt. Maailmameistriks* sai usbekk 2004. aastal nii suure ootamatusena, et siiamaani küsitakse: “Kasõmdžanov? Rustam…”

Anatoli Karpov troonis maailmameistrina 1975 – 85. Vähem teatakse, et ta on valitud maailma aasta esimaletajaks üheksa korda või et ta jõudis esimesena saja turniirivõiduni. Mullu lõpetas Karpov Kerese turniiri alles neljanda-viiendana. Esikoha viis tookord ja ka aasta varem Hispaaniasse Lätist pärit venelane Aleksei Širov.

 

Korüfeede kontsentratsioon

 

Karpov saabub tänavusele 7.-8 jaanuari turniirile kaks päeva enne turniiri algust.  Esimene asi, mida ta hotelli jõudes küsib, on malendid. Ta saab need tunni jooksul. Kalevi saadik üritab naljatada: “Kas treeningulaager jäi lühikeseks?” Venemaa duumasaadiku nõunik Karpov ohkab: “Mis laager… Ma ei mängi arvutiga ka enam.” Eksmaailmameistrile ei meeldi Internetis  maletada. Pealegi ei suutvat inimene enam malearvutit võita, jäävat  aeglaseks. Karpov ei pea end enam maletajaks, kes võistelda armastab.  Kuni seekordse turniiri viimase vooruni. Kui selgub, et ta jagab esikohta, möönab suurmeister: “Imelik, vorm on üllatavalt hea. Võiks varsti veel kusagil proovida.”

Tund enne pressikonverentsi jõuab kohale Vassili Ivantšuk, Euroopa  kahekordne meister aastast 2004, nii kiir- kui tavamales. Ka Kerese turniiri on ta kaks korda võitnud. Elo koefitsiendi järgi maailma kaheksas maletaja. Mis tähendab seda, et ta suudab võita keda tahes.

Ivantšuki esimene mure on süüa saada. Teiseks raha vahetada. Pärast  seda pole tal midagi pressikonverentsi ja linnavõimudega kohtumise vastu. Malendeid ei küsi. Pressikonverentsil räägib kenasti Keresest ja tema mälestusturniirist. “Kus on Karpov?” küsib pressikonverentsi juhtiv Raul Rebane, sest kell on kukkunud. Korraldajad laiutavad käsi: peaks iga hetk tulema. Karpov hilineb. Pinge langeb viie minuti pärast, kui Karpov reipalt sisse marsib. Viktor Kortšnoi, tema ammune malerivaal ja antipood ideoloogiarindel, võtab koha sisse peaaegu Karpovi kõrvaltoolil. Kakskümmend aastat pärast suuri sõdimisi ruudulisel areenil ja selle kõrval on nad rahumeelsed. Ometi keeldub Kortšnoi Karpoviga Urmas Oti saatesse “Happy Hour” minemast. Selleks võib olla ka täiesti isiklik põhjus. Näiteks see, et 74aastane Kortšnoi ei kuule enam hästi.

Tallinnas on ühtäkki, ilma suurema meediakärata, hulgaliselt maailma malekuulsusi. Päev hiljem algab Toompeal rahvusvaheline kollokvium, mille korraldajad eesotsas Ülo Tuulikuga on pühendanud Kerese 90. sünniaastapäevale. Boriss Spasski, Mark Taimanov, Fridrik Olafsson, Juri Averbahh, Wolfgang Unzicker, Gennadi Sossonko ja väga paljud teised. Viimast peab Tuulik maailma parimaks maleajakirjanikuks.

Kollokviumil kõneldust saaks kokku panna raamatu. Huvi on tohutu, rahvas ei mahu Teaduste Akadeemia saali ära. Kõik räägivad hiljem suurepärasest kõnest, mille pidas Ene Ergma, ja muidugi alati vaimukas Spasski. Keegi väidab, et nii kõrgelt kvalifitseeritud koosseisu ei näe me Tallinnas enam kunagi.

Sama kuum on Kalevi saal, mis peab ära mahutama 164 mängijat, kellest 31 on suurmeistrid ja 13 rahvusvahelised meistrid. Pidu köeb kiibitsejate tänaval: suurmeistritega ühes saalis saavad maletada ka järguta mehed, nais- ja lapsmängijad. Kohtunikud näevad toimuva ohjamisega vaeva, nii et põsed lõkendavad. Saal hingab ja higistab raskelt, kuid rahul on isegi kaotajad.

“Ärge viige seda turniiri suuremasse saali, Kalevi saalil on eriline aura.” Seda ütleb ei keegi muu kui Vassili Ivantšuk.

 

 

Tasuta lõunad on olemas

Järgmisel päeval uurib Kasõmdžanov mu käest, mis võis olla kahes valges ümbrikus, mis talle eelmisel õhtul ulatati. Eks ikka kutsed, pakun. Peaministriga lõunale, presidendiga õhtusöögile. Noormees vakatab – lõuna Ansipiga on ta juba maha maganud.

Mõne minuti pärast küsib: “Kas ilma kutseta presidendi vastuvõtule pääsen?” Annan lootust, ikkagi maailmameister: “Kui Karpovi lähedale hoiate, siis vist pääsete. Karpov võib tunnistada, et olete õige mees. Kutsed kaotasite ära?” Ilmameistri silmad maanduvad: “Restorani unustasin. Laua peale jäid.” “Toome ära,” ergutan suurmõtlejat. Kasõmdžanov kapituleerub: “Ma ei mäleta, millises restoranis käisin.”

Ma ei usalda enam maailmameistrit. Pool tundi enne turniiri avamist lähen talle hotelli järele ja pärast uuesti. Alles siis jätan ta omapead, mängupaik ju hotellist viie minuti kaugusel… Finaali esimesele partiile jõuab ta neli minutit enne kella käivitamist. “Tubli, Rustam,” kiidan teda vaheajal.

Karpovi järele ma ei läinud ja eksmaailmameister jättiski avatseremooniale tulemata. Ei mäleta, kuhu tulla – aastaga meelest läinud? Ei usu. Ütleme, et ta valmistus hotellitoas turniiriks.

Karpov on vägagi võistlusvalmis. Ta alustab turniiri hästi, ei väsi ka lõpuks ja võtab tagatipuks Arne Mikult vastu Estonia poolt välja pandud eriauhinna ilupartii eest. 7 punkti 9-st partiist, rohkem ei kogu keegi, samapalju mängivad välja Ivantšuk ja Kasõmdžanov. Kõik kolm saavad  tšeki 25 000 Eesti krooni väljalunastamiseks ja lubavad järgmisel aastal uuesti raha koguma tulla.

Aleksei Širov ei saa sentigi, sest on mänginud vedelat – pool punkti üheksast… Isiklik rekord? Riho Liiva, ainuke eestlane kuulsaima eestlase mälestusturniiri finaalis, jätab eelturniiril selja taha kogunisti 14 suurmeistrit, finaalis veel kaks ning lõpetab kaheksandana, punkte poole vähem kui triumviraadil.

Esimeses publikureas istunud malehuviline Aleksander Tammert vanem saab peakohtunik Lembit Vahesaarelt punase kaardi (telefon pani karjuma), Kalevi ja korralduskomitee tegevjuhi Reio Ojavere näole venib üle hulga aja naeratus.

*Rustam Kasõmdžanov on FIDE süsteemi maailmameister.