Raamatututvustus

 

VÄRSKE RÕHK  mai 2007, nr 10

Pole midagi öelda, Värske Rõhk läheb aina paremaks, s.t tundub nagu ajakiri muiste. Lisaks nooremate eesti autorite algupärasele loomingule (luulele ja proosale) saavad oma osa ka kõikvõimalikud žanrid, mida kirjandusajakirjas võimalik ja mõttekas praktiseerida. Näiteks teretulnud intervjuu Paavo Piigiga, kelle debüüt “Kummuli linnad” väärinuks ehk enamgi vastukaja, kui sellele osaks sai. Või Diana Leesalu konkreetne, lausa kategooriline miniessee ilukirjandusliku ropendamise teemal. Oi, kallis Diana, seda oli hea lugeda – ka Sirbi raamatututvustuse osakonna töötajaid on kas uuristava tilga, rahe või laviini vormis korduvalt tabanud vaat et süüdistavadki küsimused lugejatega kohtumisel: miks peab ilukirjanduslikus teoses ropendama? On vastatud nii ja naa, siit ja sealt, aga nüüd – palun, lugege uuest Värske Rõhu numbrist, mida meie noor ja andekas Diana Leesalu asjast arvab. Lisaks sellele on rõõmuga märgatav, kuidas noorte arvustajate pilk haarab ka numbrist numbrisse üha avaramalt… Peatoimetaja Lauri Eesmaa.

 

 

Heino Kiik

NO SIIS… 1963–1966

See on Heino Kiige 59. raamat. Võimas. Hunnitu. Mees pole kirjutanud ainult ilukirjandust vaid ka mälestusi ja tundub, et mitmekordseid mälestusi (ühed on päeviku vormis). Väga võimalik, et ka siinne tutvustus saab kunagi ära mainitud mõnes Kiige mälestusteraamatus (pealkirjaks näiteks “Puust meeste aeg: aasta 2007”) – andku vanajumal talle selleks rammu! Raamatus “No siis…” jõuab noor Kiik muu hulgas ka kutsuvalt veikleva kirjandusmaailma kohaliku keskme lävele, näeb kirjanike liidu kongressil vana Tuglast, pikalt kõnelevat Kuusbergi ja teisi. Kui kõik kirjanikud niivõrd hoolsalt ja põhjalikult oma mälu paberile paneksid nagu vanameister Heino Kiik, moodustaksid poole Tallinna territooriumist kirjastuste laohooned. Kunstnik Jüri Arrak. Korrektuuri lugenud Kristina Schmidt. Ilmamaa, 2007. 320 lk.

 

 

Ari Lanto

ITTA ARMUNUD

Hoolimata tõsiasjast, et suurem osa kirjanikke ei avalda Heino Kiige metoodilisusega oma mälestusi, on raamatulaod, trükikojad ja raamatupoed pungil täis raamatuid. Ime siis, et kõige ilmuvaga ei jõua enam ka gurmaan kursis olla (Eesti Kirjanike Liidu esimees ütleks siinkohal umbes nii: “kartulisalatit sööb ju ikka vaid kas ühe või kaks taldrikut, isegi siis kui see on vanaema retsepti järgi valmistet, eestimaise hapukoore- majoneesiga ja puha”). Ari Lanto debüütteose kohta ilmub juba järgmises Sirbis Ülo Mattheuse arvustus. Praegu võib vaid öelda seda, et tegu pole soome autoriga – kõnealust teost ostes toetate te eesti algupärast ilukirjandust. Poodi! Toimetanud Kai Nurmik. Kujundanud Sirje Ratso. Eesti Keele Sihtasutus, 2007. 232 lk.

 

 

José Saramago

PIMEDUS

Kunagi kõrgus praegu Eesti Raamatu nime kandev kirjastus peaaegu ainuvalitsejana Nõukogude Eesti kirjastusmaastikul. Perioodiliste väljaannetega toimetas veel Perioodika, kuid tegu oli ainukirjastuse reeglit kinnitava erandiga. Praeguseks on tekkinud kirjastusi sama palju kui aastas ilmub uusi eesti ilukirjanduse algupärandeid. Eesti Kirjanike Liidu esimees ütleks sellise olukorra peale umbes nii: “Kukeseeni armastame ikka kõige rohkem, aga see ei tähenda, et kukeseened oleksid ainukesed maitsvad objektid meie metsades. Mittesöödavatest ärgem parem rääkigem.” “Nobeli laureaadi” sari aga näitab siiani Eesti Raamatu tugevust ja vajalikkust. Tõsi, eks tajutav osa neist Nobeli kirjanduspreemia saanutest kuulu ehk kirjanike hulka, kelle tähtsus püsima või tähendus kestma jääb. Kuid näiteks Camus, Hamsun, Mauriac, Mann, Lagerlöf, Pasternak, García Márquez, Faulkner, Goetzee, Golding aitavad omalt poolt kindlasti moodustada nobelistide raskekahurväge – kõikide nimetatute looming on ka kõnealuses sarjas e(e)s(t)indatud. Nüüd siis portugallane Saramago. Sirbi raamatututvustuse osakonna töötajad pole jõudnud veel selle raamatu sisuga tutvuda, kuid see on  kindlasti kavas, kuna meie osakonda ei sattunud kõnealune raamat mitte kirjastuse saadetuna, vaid osakonna ühe töötaja huvi tagajärjel poest soetatuna. Tõlkinud Mare Vega Salamanca, toimetanud Kai Nurmik, järelsõna kirjutanud Sirje Krikk de Mateo. Kujundanud Heino Kersna. Eesti Raamat, 2007. 272 lk.

 

 

 

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht