Raamatututvustus

 

kunst.ee 2007, nr 2

Ma ei saa aru! Mind poleks pidanud ju ähvardama, see siin on igati huvitav! Muuseas, sain siit ka teada, kes oli see piitsaga noor neiu, kes mind koos Varblasega külastas. Tal on sama nimi, mis ühel kenal ja väikesel Eesti linnal.

Aga mida veel? Ajakiri osaleb Kasseli “Documenta” ajakirjade projektis ja selles numbris, mis on välja tulnud just XII “Documenta” ajal, tõstab peatoimetaja esile kahte olulist teemat: oleviku arheoloogiat ehk hoonete ja monumentide saatust liberaalkapitalistlikus Eestis XXI sajandi algul käsitlevad Ameerika kunstiteadlane Marie Alice L’Heureux ja Eve Kiiler ning noortenäitusi Elnara Taidre (Hanno Soansi ja Anders Härmi kureeritud uue laine näitus Tallinna Kunstihoones ja Ku galeriis ning Anonymous Bohi ja Sandra Jõgeva kureeritud noortenäitus Polymeri tehases), Maarin Mürk (Liisi Eelma), Teet Veispak (Liina Kalvik). Nende kõrval on leidnud tõepoolest poleemikat tekitavat analüüsi etenduskunsti eetika probleemid Mari Saadi ja prostitutsiooniteema Marek Voldi käsitluses (peamiselt Reet Varblase kureeritud “Kehaturu” näituse põhjal). Juhan Maiste arutleb modernismi ja antiigi seoste üle, Anu Allas jätkab lääne kunstikogumise ja kunstipoliitika temaatikat, Margaret Tali tutvustab Põhjamaade institutsioonikriitilist mõtet jne. Eri on Infotankistide ja Puhta Rõõmu rühmituse päralt: R.A.I.S.K. ehk radikaalne agiteeriv sotsiaalne kunst on neid kunstnikke ikka paelunud.  Peatoimetaja Heie Treier.

 

 

Heini Paas

Amandus Adamson. 1855–1929

Einoh, ilus raamat! Jumala eest, miks pidi piitsaga vehkima, see on ju ilus!

Eesti Kunstimuuseumi kauaaegse skulptuurikogu hoidja, meie skulptuuriklassika väljapaistva uurija Heini Paasi koostatud album-kataloog on pühendatud meie skulptuuri klassiku Amandus Adamsoni 150. sünniaastapäevale. Monograafia algmaterjaliks on olnud Voldemar Vaga 1940. aasta ning Tiina Nurga 1959. aasta uurimused, loomulikult ka kunstniku oma looming. Uut teavet on saadud kunstniku abikaasa Eugenie Adamsoni käsikirjast. Korrektse, kuid traditsioonilise teksti on esinduslikuks albumiks kujundanud kunstiväljaannete teenekas kujundaja Tiit Jürna. Nii et igati väärt raamat kingituseks ning kaasaegse monograafia algmaterjaliks. Toimetanud Mai L

 

 

Ado Lill

Maalikunstnik Ado Lille 75. sünnipäeva näituseks valminud igati kaunis kataloog. Teate, sellega seoses pean kohe ühe loo ära rääkima. Olime kultuuriministeeriumis Sirbi nõuniku juures koosolekul. Nõunik magas enamiku aja, tegi ainult küsimuste esitamise ajaks silmad lahti. Mina ei viitsinud seda kausside ja tetrede pugemist kuulata ja jäin vaatama pilti toa seinal. No ilus pilt oli. Jõllitasin teist tükk aega, kuni korraga tundsin, et peatoimetaja mind hirmunult nügib. Rebisin pilgu imeilusalt maalilt lahti. Nõunik küsis, et mis on minu osakonna slogan. Ma ei hakka oma üsna otsekohese vastusega trükipinda koormama, lisan vaid, et see maal oli Ado Lille oma – ainuke päikesekiir sellel koosolekul.

Aga raamatust. Kujundaja Tiit Jürna, kes on ühtlasi ka Tallinna Kunstihoones peetava näituse kujundaja, on järginud pieteeditundega kunstniku küpset, kuid igati irriteerivat loomingut ja sulandanud kataloogi ja väljapaneku ühtseks tervikuks. Nimelt on üks põnevamaid ja järjekindlamaid eesti abstraktsioniste teinud viimase viieteist aasta jooksul pöörde figuraalse loomingu suunas ja nüüd tuleb temast kõnelda kui suurejoonelisest erootiliste kompositsioonide loojast. Kataloogi on koostanud ning kirjutanud ka kunstniku viimaste aastate (1994–2007) loomingut vaatleva essee näituse kuraator Harry Liivrand. Kataloogi fotod on teinud Liina Siib, Jaan Künnap, Peeter Sirge, Stanislav Stepaško.  Väljaandja on Ado Lill. Tallinn 2007. 72 lk.

 

 

Cheese 2007, nr 23

Nii. Suure ringi küsimus. Kas Cheese on ajakiri, kust leiate a) imeilusaid fotosid, b) selliseid fotosid, mida leiate Sirbist. Kes vastasid a), neil on lootust. Ja, psst! Head lugejad! Ärge toimetuse liikmetele rääkige, et ma siin Sirbi kaabakaid kritiseerin, eks? Las see jääda meie omavaheliseks saladuseks…

Aga Cheese’i juurde! Fotoajakirja järjekordse numbri avavad  kaks intervjuud: Robin Dance’i ja Nicholas Sinclairiga, mõlemad tuntud briti fotokunstnikud, mõlemad on õpetanud Tartu kõrgemas kunstikoolis. Hiljutistest Tartu fotonäitustest tutvustakse Anna Hintsi “Lapsepõlve õppetunde” (Andreas W) ja Piret Räni reklaamikriitilist “21. sajandi aabitsat” (Mart Kalvet), Tallinna omadest on luubi all Ilja Sundelevitši ja Moskva kunstniku Anna Altšuki ühisprojekt “Tsoon” ning Helsingis eksponeeritavatest Soome fotograafia muuseumi Marge Monko “Uurimusi kodanlusest”. Indrek Grigor arvustab Peeter Linnapi Cheese’is (2005, nr 12 – 2006, nr 19) avaldatud fotograafia kui teoreetilise uurimisobjekti käsitlust. Moefotost kirjutab Kristiina Paju ning ajalehefotost Vahur Kalmre. Peatoimetaja Tiit Lepp.