RAAMATUTUTVUSTUS

 

Rainer Maria Rilke, (:) kivisildnik (:) JOOSEPI KAHTLUSED Sirbi raamatututvustuse osakonna lauale sigines nädalavahetusel kummaline raamat, kus on järgmised read: „Hirmsad maduussid varjavad ennast meie rinna peal ja meie ei märka seda, kuna organid ja instantsid on minetanud ega täida funktsioone, mis laseb oletada, et on tegemist ning enamgi veel.” Ja veel: „Vastalise kavalus ületab mõõtmed ning on massiline, kuigi rahvas on üldiselt terve ja sammub. Seda enam tuleb välja selgitada ning kinni püüda likvideerimiseks, enne kui on hilja.” Autor keegi sm Tsäbovõitra. Kuna kõnealuseid ridu sisaldav raamat oli asetatud meie toimetusse saabunud uute trükiste vahetusse lähedusse, tekkis küsimus, et miks. Mis on ühist näiteks sm Tsäbovõitral ja (:) kivisildnikul? Tundub, et sama palju kui Rainer Maria Rilke tekstidel ja (:) kivisildniku Rilke eestindustel. Midagi nagu on, aga ei ole ka. Nii Tsäbovõitra kui (:) kivisildnik võitlevad mädapaisetega, kuid paised on üsna erinevad ja sellest tulenevalt esineb erinevusi ka võitluses. Kui Rilke pealkirjastab oma teksti „Geburt Christi”, siis (:) kivisildnik tõlgib selle „abort ebaõnnestub”. See toob meelde seisukoha, mille kohaselt tõlge on uus tekst. Tõesti, siin raamatus on see täiesti uus tekst. Õnneks pole ilukirjanduse tõlkimise maailmas sm Tsäbovõitraid – vähemalt Sirbi raamatututvustuse osakonna andmetel. Või kui ongi, siis piirdub nende mõjuvõim lähiümbrusega, st kirjutavad oma kaebusi sahtlisse. Kujundus ja fotod Andres G. Adamson. Jumalikud Ilmutused, 2008. 48 lk.

 

TUNA 2008, nr 1

Sm Tsäbovõitra kirjutab: „Peab märkima, et läheb päev-päevalt hullemaks, sest puudub vastulöök ja ei sanktsioneerita vajalikul hulgal. Eesmärgid on selged ja sihid paistavad kaugele ning ulatub juba käega katsuma, aga leidub kahtlejaid, kuna viiakse eksiteele, kuid ei tehta selgeks, kes viib ja milleks. Ettekanded on esitatud, aga jäävad arvestamata ega tule vastust, kuigi eeskirjad nõuavad ja põhiseadus ja koodeks näevad ette.” Siin sai meie toimetus vihjest kergemini aru – konverentsi „Kaks algust: 15 aastat iseseisvat Eesti Vabariiki” ettekanded olid samuti esitatud, kuid vastupidiselt sm Tsäbovõitrale arvestati õnneks neid kõiki ning avaldati Tuna värskes numbris. Konverents kujutas muide endast Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamise avaüritust – asi, millest sm Tsäbovõitra arvatavasti midagi kuulnud pole või kuulda ei taha. Konverentsil sõna saanud inimeste nimekiri äratab aukartust: Toomas Hendrik Ilves, Jaak Valge, Kalev Kukk, Vahur Made jne. Kuid Tunast leiab peale konverentsi materjalide muudki huvitavat mulluste või tunamulluste aegade, tunakümnendite ja tunasajandite kohta, uuritagu välja! Ainuke nukker asi kõnealuse ajakirja juures on tema suhteliselt hõre ilmumisgraafik. Peatoimetaja Ott Raun.

 

Hando Runnel

ARMUKAHI

Sm Tsäbovõitra on täheldanud: „Hulgad viiakse eksiteele ning petetakse ära, kas suusõnal või kirja teel ehk ka laulmise läbi, joonistamisest rääkimata.”* Hando Runnel liigituks Tsäbovõitra maailmas siis – vähemalt potentsiaalselt – laulmise läbi hulkade eksitajaks. Aga Sirbi raamatututvustuse suhteliselt noorele koosseisule tundus üksmeelselt, et too kaebaja on ajast pisut maha jäänud. Hando Runnel samas pole aga laulmist jätnud ning „Armukahi” pakub hellemat, lüürilisemat, mõtlikumat, igatsevamat Runnelit; sellist, kes vaikselt luhal linnulennulist (tõsi, pisikese linnu, näiteks mõne värvulise lennulist) viisijuppi ümiseb – oleme näinud ju ka turuplatsil sapiseltki jorisevat Runnelit. Siin raamatukeses aga liugleb lugejale vastu ühtlasi nukker ja helge, looduslähedane meeleolu ja -seisund. Hullude päevade hullud eestlased peaksid seda lugema, et saavutada jälle mingitki kontakti reaalsusega. Toimetanud Siiri Ombler, kujundanud Mari Ainso, kaanel kasutatud Olev Subbi maali „Hilissuvi”. Ilmamaa, 2008. 80 lk.

 

* Sm Tsäbovõitra tsitaadid Harri Lehiste raamatust „Valitud kaebused” (Eesti Raamat, 1990).