Robert Vaidlo 14. II 1921 ? 1. X 2004

Eesti Kirjanike Liit

Lahkunud on lastekirjanik Robert Vaidlo. Veel üks põhiliselt lastele kirjutanud mees sellest vitaalsest kirjanduslikust põlvkonnast, kelle noorust või lapsepõlve kujundas viimane maailmasõda. Mitte ainult lähimas tutvuskonnas, vaid ka oma lugejatele, ennekõike lastele oli ta ennekõike Robi, muhe ja heatahtlik pajataja. Tartu haritlasperes sündinud, Tallinna Prantsuse lütseumis korraliku põhihariduse saanud ja paar semestrit Tartu ülikoolis käia jõudnud noormees mobiliseeriti 1941. aastal Nõukogude armeesse. Sõja tegi ta läbi algusest lõpuni eesti laskurkorpuse suurtükiväelasena. Kohe pärast sõda sai temast Rahva Hääle ajakirjanik. Selles lehes töötas ta veel mitut puhku, vahelduseks tegutses kirjutava (ja rääkiva) toimetajana ka Loomingus, ETVs ning ajalehes Kodumaa. Televisiooniperioodist (1965 ? 1973) teda hubase jutuvestjana otsekaadris mäletataksegi.

Katsetanud mitmete lühivormidega följetonist olukirjelduseni, leidis Robi Vaidlo ennast lastekirjanikuna viiekümnendate keskel. Debüütraamat kandis pealkirja ?Kadunud havi? (1954), edasi tuli raamatuid ridamisi. Mitmed neist äratasid tähelepanu ka siis, kui oli saabunud eesti lastekirjanduse kuldaeg ja oma paremad raamatud kirjutasid Eno Raud, Jaan Rannap, Heino Väli, Heljo Mänd, Aino Pervik jt. Vaidlo lasteraamatud on mitut laadi, muist tõsimeelselt didaktilised, muist humoorikad, muist muinasjutulised. Meenutagem mõnda neist: ?Kotkamäel karjub kajakas? (1955), ?Suurtükiväelane Peeter Poligon pajatab? (1958), ?Viirulise purje all? (1964), ?Lood Kukeleegua linnast? (1965), ?Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane reis? (1971), ?Kessu? (1978), ?Ühe ahvi lugu? (1988). Vaidlo on avaldanud ka täiskasvanute huumoriraamatu ?Pipraveski? (1965). Kirgliku kalamehena on temagi täiendanud eesti kirjanduse selleteemaliste lugude kollektsiooni ja toimetanud koguni kalameeste aastakogumikke.

Robi Vaidlo lahkus meie seast kõrges eas ja kuidagi vaikselt. Vaikselt, aga pühendunult tegi ta ka oma elutööd.