SELMA RUUBEL 18. II 1920 – 28. III 2006
Eesti teater on kaotanud tundliku ja hapra näitlejanna ning sooja inimese, kes oli oma pikal teatriteel seotud mitme trupi ja kollektiiviga. Selma Ruubel tegutses laulja ja näitlejana Narva Teatris (1938 – 42), Valga teatris Säde (1942 – 49) ning noodi- ja raamatukoguhoidjana teatris Vanemuine (1959 – 65). Põhiosa oma energiast aga pühendas Selma Ruubel Endla teatrile, töötades siin näitlejana aastail 1949 – 59 ja 1965 –69 ning valvelauatöötajana 1975 – 94. Selma Ruubel oli tuntud ka hea luuletaja ja luule esitajana. Aastaid töötas ta oma abikaasa Paul Ruubeli biograafia kallal, mis ootab avaldamist. Selma Ruubeli esimene abikaasa oli teatrikunstnik Voldemar Sõõro, teisest abielust näitleja Paul Ruubeliga sündisid poeg ja tütar: triatlonist Runo Ruubel ja näitlejanna Tene Ruubel. Teatrimälusse jäävad Selma Ruubeli mitmed eriilmelised ja sisukad rollid nagu Ljuba (Škvarkini “Öine ülevaatus”, 1939), Teele (Lutsu ja Särevi “Kevade”, 1941), Polja (Gorki “Väikekodanlased”, 1945), donna Leonora (Calderóni “Armastusega ei naljatata”, 1951), Maria (Rahmanovi “Rahutu vanadus”, 1952), Aljonuška (Brauzevitši ja Karnauhhova “Helepunane lilleke”, 1953), proua Grandet (Balzaci “Eugénie Grandet”, 1954), proua Elvsted (Ibseni “Hedda Gabler”, 1957), Külli (Pirni “Kullaketrajad”, 1958), Augustine (Thomas’ “Kaheksa armastavat naist”, 1967), Sid (Twaini “Tom Sawyer” 1968).
“Lahkub hingeke ja ihu kantakse musta mullasse. Aga jäljed jäävad. On nad kerged, heledad või rasked, mustad, porised. See on igaühe oma teha, mis mälestus kellestki jääb” (katkend Selma Ruubeli päevikust).
Meie mälestustesse jääb Selma Ruubel helge ja rõõmsameelse, väärika ja väljapeetud daamina, kes oma viimaste päevadeni oli ärgas teatrihuviline. Kojujõudmine teatrietenduselt jäigi tema viimaseks rännuks.
Mälestame Selma Ruubelit ja avaldame kaastunnet lahkunu lähedastele. Selma Ruubeli ärasaatmine 6. aprillil kell 13 Pärnu Metsakalmistu matusemajast.
Pärnu Teater Endla