Temira Pachmuss 24. XII 1927 – 1. V 2007

Uno Schultz

1. mail suri Illinois’ osariigis Urbanas oma kodus emeriitprofessor Temira Pachmuss. Ta sündis Ida-Virumaal Vasknarvas endise tsaariarmee baltisakslasest ohvitseri perekonnas. 1939. aastal lahkus perekond Saksamaale, gümnaasiumi lõpetas ta Maini-äärses Frankfurdis. Aastatel 1945–1949 töötas ta kohtutõlgina USA sõjaväekohtutes Saksamaal, siirdus seejärel Austraaliasse. 1954. aastal lõpetas ta Melbourne’i ülikooli vene ja saksa keele ja kirjanduse erialal, aasta hiljem sai ta samas magistrikraadi. Siirdunud 1955. aastal USAsse, sai ta Seattle’is 1959. aastal Washingtoni ülikoolis Ph. D. kraadi vene kirjanduse alal. 1960. aastast kuni emeriteerimiseni oli Temira Pachmussi töökohaks prestiižikas University of Illinois at Urbana-Champaign, kus ta õpetas vene kirjandust. 1968. aastal sai temast professor. Ta on avaldanud üle 200 teadusliku artikli ja 30 raamatut. Tema põhihuviks oli välisvene kirjandus, sealhulgas Eestis ja Soomes tegutsenud vene kirjanikud. Eriliselt süvenes ta Pariisis elanud välisvene kirjaniku Zinaida Hippiuse (muide balti Hippiuste järeltulija) uurimisse; tolle haruldased käsikirjad ja esemed oli ta pärinud rootsi kunstniku Greta Gerelli kaudu. Rahvusvaheliselt tunnustatud teadlasena oli prof Pachmuss muu hulgas North American Dostoevsky Society asepresident, kuulus ka Eesti Teaduslikku Ühingusse Ameerikas. President Lennart Meri andis 2001. aastal talle Valgetähe teenetemärgi, mille üle oli teadlane väga uhke, mainis seda isegi oma raamatute tutvustuses.

Temira Pachmuss on hea näide, et ka tagasihoidlikuma eesti keele oskusega inimene võib olla suur Eesti patrioot. Kommunismi ägeda vastasena kritiseeris ta Nõukogude Liitu ja oli seisukohal, et vene kirjanduse, kunsti ja muusika suurimad väärtused loodi tsaariajal, et Nõukogude Liit ehtis end vaid võõraste sulgedega.  Ta oli mures, et nõukogude mentaliteedist lõplikult kahjustatud Venemaa hakkab tulevikus jälle Eestit ohustama. Viimastel aastatel väljendas see väike, habras naine rahulolu oma elu ja karjääri üle, lisades siiski, et meesteadlased olid teda kadestanud ja igati takistada püüdnud. Tema viimane soov oli, et ta tuhastatud põrm puistataks merre Põhja-Eesti ranniku lähedal. Teda jäävad mälestama sugulased Chicagos, Narvas ja Peterburis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht