Välisõppe rõõmud ja raskused

Katrin Maiste ja Raina Reiljan, välisõppe koordineerijad, Eesti Instituut

„Pika eksamipäeva lõpus küsis üks tudeng teiselt: „Kas sa oled juuli alguses Eestis?” „Jah,” vastas too. „Tule siis Tartusse ka.” Siis arutasid kõik, kas nad laulupeol kohtuvad.”

Nii kirjeldab oma tudengite jutuajamist Pariisi Ida Keelte ja Kultuuride Instituudi eesti lektor Katre Talviste. Miks välismaal eesti keelt ja kultuuri õpetada? Eestil on vaja haritud, Eesti ajalugu ja tänapäeva tundvaid sõpru. Peterburi lektori Lea Jürgensteini arvates aitab eesti keele õpetamine murda stereotüüpe: väike keel – väheväärtuslik kultuur. Eesti keel on selle poolest sarnane läti ja leedu keelega. Lektorid tunnevad rõõmu, õpetades puhtast keele- ja kultuurihuvist tundi tulnud pühendunud inimesi, ka nn suure keele kõnelejaid USAs, Venemaal ja Saksamaal. Eesti keelt ja kultuuri saab õppida ligi 30 välisülikoolis. Kõige rohkem õpitakse eesti keelt Soomes ja Ungaris, suur huvi on ka Saksamaal ning Venemaal. Eestist on praegu lähetatud lektor kaheksasse ülikooli: Peterburi, Vilniusesse, Pariisi, Göttingeni, Glasgow’sse, Varssavisse, Lvivi ja Brnosse, uusim on tänavu tööd alustav Brno Masaryki õpetuskeskus. Haridus- ja Teadusministeeriumi rahastatava ja Eesti Instituudi hallatava akadeemilise välisõppe programmi kaudu saadetakse ülikoolidesse lektoreid ja õppevara, välistudengid saavad tulla Eestisse uurimistööd tegema, suvekoolidesse ning seminaridele.

Välisõppe nõukogu asub peagi koostama 2011. aastal rakenduvat jätkuprogrammi. Uus siht on kaasata rohkem Eesti üliõpilasi, kes pärast ülikooliõpinguid tahaksid mõned aastad välismaal töötada. Lektorikonkursid on toonud vähe Eestis elavaid vastava hariduse ja kogemusega kandidaate, üha enam osalevad konkursil ka välimaal elavad eestlased. Pikka aega välisriigis õpetanud inimeste sõnul tekib aga mõnel juhul pärast neljandat-viiendat aastat teise maa keele ja kultuuriga suurem side kui Eestiga, mistõttu võiks lektor elada enne välismaale tööle suundumist vähemalt aasta kodumaal. Meie maast mitmekülgsema pildi andmiseks korraldavad lektorid ka kultuuriüritusi: Ungaris korraldati sel aastal üliõpilaste abiga Eesti nädal, Moskvas TÜ päevad ja muidugi filmipäevi, näitusi jpm. Üliõpilased tunnevad, et nii saavad nemadki tutvustada Eestit neile, kes ei tea sellest maast veel eriti palju.

Miks välismaalane õpib eesti keelt? Mitmeid välismaalasi seovad Eestiga isiklikud suhted ja nende keeleõpingud tulenevad praktilisest vajadusest. Mis äratab Eesti-huvi neis noortes, kel puuduvad otsesed kontaktid Eestiga ja kes võivad valida paljude teiste keelte õppimise vahel? Palusime vastata välisüliõpilastel.    

Caroline Haubold (Saksamaa): „Euroopa Liidus on vaja inimesi, kes räägivad eesti keelt. Arvan, et kui oled eesti keele asjatundja, on lihtsam tööd leida.”  

Hanna-Kaisa Minkkinen (Soome): „Kuna raamatuid tõlgitakse vähe, siis on eesti keele oskus ainuvõimalus eesti kirjanduse avastamiseks.” 

Välisõppe teine sihtrühm on väliseestlased. Eesti keelt ja kultuuri õpetatakse rahvuskaaslastele Eesti Instituudi andmeil 23 välisriigis. Eesti Instituudi õlul on ka HTMi rahastatud rahvuskaaslaste programmi haridustegevus: õppematerjalide saatmine, haridusprojektide toetamine (toetuse saajad otsustab hariduskomisjon) ning koolituste korraldamine. Kogukondades õpetavad peamiselt kohalikud missioonitundega eestlased, kes panustavad tohutult eestluse säilitamiseks välismaal. Eestist on lähetatud õpetaja Aleksandrovkasse, Petserisse, Ülem-Suetukki ja Riiga. 

Tiiu Salasoo (Austraalia): „Mäletan suurt rõõmu, kui eesti päritolu noormees, kes peaaegu üldse eesti keelega toime ei tulnud, osales Austraalias eestlastele korraldatud Metsaülikoolis Helga Nõu näidendi „Põgenejad” lugemisel ja lõpuõhtul näitles oma osa pea veatult.”    

Tiina Rekand (Ukraina): „Rahulolutunne tekib siis, kui õpilased tulevad küsima, mis parajasti Eestis toimub ning mida tähendab suudlevate tudengite skulptuur Tartus; kui tüdrukud mind kallistavad ning paluvad, et ärgu ma sinna liiga kauaks õpetama jäägu, sest siis on neil liiga kurb, kui ma lõpuks tagasi Eestisse lähen.”       

Ingrid Udam (Saksamaa): „Kõige enam teeb rõõmu, et lastele tekib eestikeelne suhtluskeskkond, lapsed harjuvad koos käima ja sõbrunevad. Lapsed kogevad, et eesti keelt ei räägita üksnes kodus, vaid selles keeles ka lauldakse ja mängitakse!”     

Piret Suidt (Saksamaa): „Alati on hea meel selle üle, kui mitmekeelsed lapsed ei jäta hooletusse emalt õpitud eesti keelt, vaid täiendavad oma keeleoskust neid ümbritseva ja ahvatlusi tulvil saksakeelse keskkonna kiuste ikka „Lottet”, „Sipsikut” ja „Naksitralle” lugedes.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht