VASTAB Lea Kreinin, Glasgow ülikooli eesti keele ja kultuuri lektor

Aili Künstler

Kas Suurbritannias õppivatele üliõpilastele eesti keel üldse meelde tuleb, kui tegu on õppe- või teadustööga? Olen siin kokku puutunud eestlastega, kelle emakeel on pikkadele võõrsil elatud aastatele vaatamata endiselt värske kõlaga ja ka grammatiliselt korrektne. Kuid niipea, kui jutt läheb nende õpingutele või tööle, küsib nii mõnigi, kas ta tohiks  pigem inglise keelt kasutada. Mind hakkasid huvitama Eestist pärit tudengite hoiakud eesti keele kasutamise kohta ja nende pädevus eesti erialakeeles. Viisin läbi väikese 12 küsimusega veebiküsitluse. Sellele vastas 38 üliõpilast, vastanuist 35 emakeel on eesti keel, nad on Suurbritannias elanud keskmiselt 3 aastat ja räägivad keskmiselt 2,7  võõrkeelt. Küsitlusest selgus, et üle 80% küsitluses osalenuist räägib eesti keelt regulaarselt, vähemalt paar korda nädalas (neist üks kolmandik koguni paar korda päevas). Internetis oma sõpradega suhtlemisel ja arvutiga töötamisel kasutab üle 80% vastanuist mõlemat keelt (vaid umbes 15% ainult inglise keelt, ülejäänud paar  protsenti vaid oma emakeelt). Eestikeelset erialakirjandust aga loeb kõigest veerand vastanuist. Kui vaadata erialade kaupa, siis torkab silma, et sotsiaal- ja humanitaarteaduste tudengid kasutavad eestikeelset erialakirjandust tunduvalt rohkem (umbes pool vastanuist) kui reaal- ja loodusteaduste omad (kõigest veidi üle 13%).

Sagedasemad vastused, miks seda ei kasutata, olid järgmised: eestikeelne erialakirjandus pole Suurbritannias kättesaadav; minu erialal eestikeelne erialakirjandus puudub; eestikeelsed artiklid pole nii usaldusväärsed kui ingliskeelsed ning on sageli aegunud; mul on lihtsam inglise keeles lugeda. Tudengid pidid ka 5 palli süsteemis hindama, kui hästi on nad kursis  oma eriala eestikeelsete terminitega (kas nad oleksid võimelised oma õpingutest ja teadustööst ka eesti keeles rääkima). Üldarvestuses jaguneti viie palli vahel suhteliselt võrdselt, kuid erialade kaupa vaadates torkab kohe silma, et reaal- ja loodusteaduste omadega võrreldes tunnevad humanitaarteaduste tudengid end selles valdkonnas palju  kindlamalt. Vajalike oskussõnade osas aitavad tudengeid eelkõige veebisõnastikud ja -terminibaasid, Google, Wikipedia jm, vaid alla veerandi vastanuist kasutab ka traditsioonilisi trükitud sõnastikke. Mind huvitas ka see, kas üliõpilaste eesti erialakeele oskust ja motivatsiooni see omandada võiksid mõjutada nende tulevikuplaanid ja  kindel tagasipöördumissoov, oli ju Eestiski hiljuti käimas kampaania „Talendid koju”. Üle poole vastanuist on kojupöördumise suhtes soodsalt meelestatud juhul, kui nad saaksid Eestis erialast tööd (kõhklejaid on umbes 30%). Erialade kaupa vaadatuna oli suurim protsent võimalikke tagasipöördujaid (66%) huvitaval kombel loodus- ja reaalteaduste  tudengite hulgas, kuid küsitlustulemuste põhjal pole kojupöördumissoov üldse seotud eesti erialakeele valdamisega. Küll aga on igapäevast eesti keelt sagedamini rääkivad tudengid sünnimaale naasmise suhtes positiivsemalt meelestatud. Lõppjäreldusi on veel vara teha (kavatsen lähiajal kokku kutsuda ka kaks fookusrühma) ning valim oli kahjuks üsna väike, aga mingi pildi hetkeolukorrast see küsitlus vahest ikka annab. Suur osa vastanuist oli mitmes küsimuses kõhkleval seisukohal ning see lubab loota, et tulevikus võiksid nad olude muutudes muuta ka oma suhtumist eesti keele kasutamisse ja Eestisse tagasipöördumisse. Viimastel aastatel on üha rohkem neid noori, kes Eestist välismaale  õppima suunduvad. Loodame, et enamik ei kaota sidet kodumaaga ja ehk õnnestub nad ühel heal päeval koju tagasi peibutada. Mul endal on kavas uurida lähemalt ka teisi Eestist Suurbritanniasse tulnud sotsiaalseid rühmi ning nende keele-eelistusi.