Vastuseks 5. XI Sirbi feminismi-erile.

Raili Põldsaar, Mari-Liis Sepper

1990ndate lõpus oli Tartu ülikooli raamatukogus feministlik kirjandus (sh kaasaegse mõtteloo kesksed nimed nagu L. Irigaray, C. MacKinnon ja J. Butler) riiulil pealkirjaga ?Armastus ja seks?. Nüüdseks on riiuli nimi küll muutunud, kahjuks aga pole paranenud üldine teadlikkus. Pärast kümneaastast teadustööd, kolme aastat soouuringutele pühendatud ajakirja ja aastat soouuringuid Tallinna Pedagoogikaülikoolis pole avalik diskussioon endiselt stampmõtlemise lastehaigusest välja kasvanud. Eesti ainuke intellektuaalidele suunatud kultuuriajaleht Sirp pole oma nn feminismi eriväljaandesse ? iseenesest väga tervitatav initsiatiiv ? peljanud võtta intervjuud, kus akadeemilisest soouurimisest ajakirjas Ariadne Lõng, feministide taotlustest, soolisest võrdõiguslikkusest jms vesteldakse Cosmopolitan?i eesti väljaande peatoimetajaga. Eriti tore on see, et kogu diskussioon toimub pealkirja ?Meestõde ja naisõigus? all.

Lubage naerda! Tõepoolest, mis on naisküsimus? Mida naised siis ikkagi tahavad? Naiste hääle kõige autentsemaks kuulutajaks on määratud rahvusvaheline klantsajakiri. Ja tõesti, mis õigust on naisel veel vaja, kui ta on vaba erinevaid huulepulki valima, või millist eneseteostust ta ikka tahab, kui tarbijaroll kandikul kätte tuuakse? ?Meheliku? seisukoha väljendajaks jääb selles kontekstis vähemalt siiani selget meestekeskset suunitlust mittereklaamiv kultuuriväljaanne. Ehk taas kord on loodud selge vastandus, kus naisele jääb kehalisus ja tarbimine ning mehele vaimsus ja kultuuriloomine. Nii jääb kõlama Berk Vaheri intervjuust ?Meestõde ja naisõigus? ja Toomas Liivi repliigist ajakirja Ariadne Lõnga ning Ilmi Kolla kohta. Ei tahaks narri vestlusesse laskuda, kus küsija informeerimatus tingib jutu sisu ning kiivakiskunud diskurssi post facto kuidagi õigeks peab väänutama, samas on must-valgel seisev rumalus nii suur, et ei saa mitte vaiki olla. Probleemiks pole üks või teine seisukoht ? eks meil kõigil ole õigus oma isiklikule arvamusele ?, vaid see, et mõnedel teemadel arutlemisel paistab teadmatus olevat suisa uhkuse asi ning seda ka isikute ringis, kes esindavad meie intellektuaale.

Endiselt kehtib arusaam, et sooline võrdõiguslikkus on valdkond, mis eriteadmisi ei hõlma: kas tegu pole siis naiste ja meeste ning nende omavaheliste suhetega ? ja siin on ju kõik nii selge ja loomulik? Sestap võib igaüks oma ekspertarvamust avaldada. Sellisest suhtumisest annab tunnistust kas või see, et akadeemilise väljaande sisu lahatakse isikuga, kes sellega sugugi seotud pole ja sellest vist ka suuremat ei tea. Intervjueerija seab aga mängleva kergusega kahtluse alla sotsioloogide ja statistikute tehtud uuringud, mis näitavad, et tippkohtadel on naisi vähe. Mitte et selleks peaks uuringuid lugema teadmaks, et Eestis on endiselt ?naisel oma koht?. Teiste sarnaste ajakirjade puhul ei kujutaks ette, et keegi asjatundmatu neid publitsistlikus stiilis meedias arvustaks või kolmandat isikut neid kommenteerima palutaks. Või on Sirbil kavas seeria tekste, kus Stiina lugejad arvustavad näiteks Akadeemiat kui abilist partneriotsinguil? Kindlasti oleks tegu huvitava ajakirjandusliku eksperimendiga, kuid selle tulemusi ei tuleks esitada kui ?objektiivsete kõrvaltvaatajate? ekspertarvamusi. Kultuuriväljaandeks pürgiv ajaleht ei tohiks mõttedistsipliini puudumist endale lubada.

Paar tekstinäidet. Intervjueerija imestab, miks naiste ja meeste ajakasutuse sotsioloogilises uuringus ?lähisuhetesse või seksuaalsusesse? puutuvat arvesse ei võeta. Üleüldse, miks on kõnealuses akadeemilises soouuringute ajakirjas seksuaalsusest suhteliselt vähe juttu? Aga kas ilmtingimata peab naist alati läbi seksuaalsuse kujutama ning soouuringute ja seksuaalsuse vahele võrdusmärgi tõmbama? Ning kas üks ajakirjanumber saab ikka kõiki teemasid ammendavalt lahata? Maailmakõiksuse surumine napile 200 leheküljele oleks teostamatu vägitükk. Või kas vastanduseks kasutatud kultuuriajakiri endalt küsib, miks ta ei räägi rohkem näiteks regivärsilisest rahvalaulust või jambilisest pentameetrist?

Naisuurijatele heidetakse ette ka seda, et naisi kannatajatena kujutatakse ning nende tugevaid külgi ei rõhutata. Aga kas peaks siis sotsioloogiliste andmetega tõendatud naiste ja meeste erineva kohtlemise maha vaikima või naiste diskrimineerimist suisa ülistama? Ega seegi mõte uus pole: Eesti kui seksituristide sihtpunkt ja jõmmide kaitseala leiab äramärkimist isegi arutluse all olevas tekstis.

Toomas Liiv on ajakirjaga süvitsi suhestunud ja sellest nii mõndagi positiivset leidnud. Küll paneb aga õlgu kehitama tema lõppjäreldus ehk siis soovitus nimetada soouuringud kui distsipliin ümber gender-uuringuteks. Rõhutaks selline võõrlaen ju kogu sootundliku mõtlemise immigrandistaatust meie mõttemaailmas. Lisaks sellele kipub sõna ?gender? eesti keelele omase heliliste ja helitute häälikute häälduserinevuste vähesuse tõttu ?kenderiks? moonduma ja tekitama otseseid viiteid Kaur Kenderile, keda just sootundlikkuses süüdistada ei saa. Ja kui juba keeleparalleelidest rääkida ? üsna negatiivseid assotsiatsioone manab esile ka naisi (ja naisuurijaid?) iseloomustama valitud sõna ?soppama?. Omamoodi soppamist ehk siis naisuurimuse sopaga ülevalamist nägi ka selles Sirbis. Millest on kahju, sest seekord on ju rääkima palutud oma ala spetsialistid nagu Katrin Kivimaa ja Eve Annuk. Paraku pole seda liini lõpuni välja peetud.

Küsimuste ja vastuküsimuste jada võiks jätkata veel kaua. Eelkõige on veider see, et akadeemilisi uurimusi käsitletakse kui suvalisi arvamuslugusid. Meil on küll tavaks saamas viidata Kroonikale kui meditsiiniajakirjale, kuid siiani pole näha olnud vastupidist trendi, et näiteks Eesti Arsti Kroonika kriteeriumide järgi hinnataks. Sooküsimustega seoses kehtivad muidugi muud põhimõtted: nende mainimine paistab olevat vabandus kirglikeks tundepuhanguteks, mille vastu ratsionaalne argument ei saa. (Iseenesest muidugi tore, kui meesmõtlejad ei häbene ennast sellisel naiselikuks peetud moel väljendada ja sellega kivistunud soorollijooniseid murendada.)