ENNÄE INIMEST Rahvusraamatukogus

Aapo Pukk

Kolmapäeval 3. oktoobril kell 17.00
avatakse Eesti Rahvusraamatukogu peanäitusesaalis ja fuajeegaleriis (Tõnismägi 2) näitus: “Aapo Pukk 50. ENNÄE INIMEST”.
 
Nädal hiljem, 10. oktoobril kell 15.00 võluv duett väärika kolleegi Valli Lember-Bogatkinaga. Publikule avatud portreeseansil Rahvusraamatukogu näitusesaalis joonistab Valli minu portree.
 
Näitus kestab 24. oktoobrini.
 
Juubel annab kunstnikule võimaluse heita pilk tagasi seni tehtule. Loodan, et see on tagasivaade poolelt teekonnalt. Olen kujunenud portreekunstnikuks just viimasel paarikümnel aastal vabas Eestis ning ehk seetõttu olen end paigutanud nende eesti kunstnike hulka, kelle põhitööks on olnud portree. Portree on alati olnud seotud tellimusega, nii on see olnud juba sajandeid. Olin väga rõõmus, kui Jaan Elken mind 2011. aastal Eesti Kunstnike Liitu soovitades nimetas mind kvaliteetportretistiks. Püüan seda olla.
 
Eesti portreemaalile tagasi mõeldes jõuame aastasse 1894, mil Düsseldorfi Akadeemia lõpetanud Paul Raud tuli kodumaale, et rajada siin esimese eestlasena oma professionaalne karjäär. Tartus elav Rudolf von zur Mühlen oli väga vanaks jäänud ega suutnud enam täita arvukaid tellimustöid. Aasta tagasi tulin minagi tagasi kodumaale. Selja taha jäi viis aastat tööd Californias. Seal sain aru, et olen eelkõige eesti kunstnik ja tahaksin näidata oma loomingut Eestis. Nagu 130 aastat varemgi, on Eestis ka praegu palju võimalusi maalida häid portreid.
 
“Ennäe inimest” on üks minu juubeliaasta näitustest. Rahvusraamatukogus välja pandud näituse valik hõlmab suurelt jaolt mu viimase kümnendi portreeloomingut. Esitlen modelle, kellele olen ise mingil ajal teinud ettepaneku poseerida, lihtsalt seetõttu, et olen tundnud erilist tõmmet need isiksused ajast välja tuua. Neil maalidel ei näe me ainult eestlasi, ent neil kõigil on midagi ühist. Tundsin, et näen midagi väga kontsentreeritut, nagu vaataksin rikkalikku partituuri, mis tuleb veel läbi mängida. Need inimesed on eri sotsiaalsetest kihtidest. Olen saanud maalida hulkuri värvikat elukogemust ja ühiskonna tipus seisjate viljakat vitaalsust. Olen kätkenud neisse maalidesse oma aukartuse elu ees – ecce homo!
 
Eestis ei ole veel eraldi rahvuslikku portreegaleriid, kuid meil on institutsioone, kes on asunud oma väljapaistvate esindajate portreid koondama. Portreegalerii on mitmel Eesti kõrgkoolil, rahvaesinduses Toompeal, Eesti Evangeelse Luteri Kiriku Konsistooriumil, linnavalitsustel ja teatritel. Ent portree ei ole kõigile igapäevaselt kättesaadav. Loodan, et minu näitus korvab seda pisut. Oma loomingut iseloomustaksin lühidalt kui traditsioonilisest modernismist lähtuvat psühholoogilise taotlusega õlimaaliportreed, samuti olen loonud ühe seansiga valminud pastellportreid. Praegu võiks neid käsitleda ka etüüdide või visanditena. Traditsioonilised portreekunsti meetodid ja tehnikad on mind köitnud läbi aastakümnete. Nende valdamine annab kunstnikule vabaduse.
 
Olen tänulik Tartus lapsepõlvest alguse saanud süstemaatilisele kunstikoolitusele, kus polnud kohta ka pooltoonis eksimustele. Kunstiakadeemia graafikaosakonna lõpetasin 1986. aastal.
 
Viieaastane viibimine ja maalijapraksis Californias tõi eelmisel aastal kaasa peaauhinna 21 riigis leviva ja ühe maailma mainekama kunstiväljaande International Artist Magazine’i korraldatud võistlusel “Inimesed ja figuurid”. Auhinnatud portree “Harmony isaga” on ka näitusel väljas.
 
1999. aastast kuulun maailma suurimasse portreekunstnike organisatsiooni, üle 3000 liikme koondavasse Portrait Society of America (PSOA), olen California Kunstiühingu, Eesti Vabagraafikute Ühenduse ja Eesti Kunstnike Liidu liige.
 
2011 tõi eriauhinna Firenze nüüdisaegse kunsti biennaalilt. 2012. aastal hinnati minu teos “Kooritüdruk” (tütarlaps Tallinna Jaani kiriku koorist) teise koha vääriliseks ning Ameerika Portreekunsti Ühingu iga-aastasel ühingu liikmetele korraldatud võistlusel tunnustati mind aukirjaga maali “Scum ja Star” eest.
 
Olete lahkelt oodatud mõlemale üritusele.
 
Lugupidamisega
Aapo Pukk
eesti portreekunstnik