Etendus kunstniku teest ─ “Adamson-Eric ad astra”

Ülle Kruus

Etendus pakub värsket lähenemist mitmekülgse kunstniku Adamson-Ericu (1902-1968) isiksusele, eneseotsingutele ning kunstist kõnelemise võimalustele laiemalt. Aimu saab ka 20. sajandi keerulistes poliitilistes oludes üles kerkinud inimlikest paradoksidest. Kahest vaatusest koosnevat etendust mängitakse Adamson- Ericu muuseumi 25. juubelinäituse “Kunstisisesed dialoogid ajapeeglis” teoste keskel.
 
Dramatiseering kätkeb endas samuti probleemipüstitusi, mis pakuvad huvi tänasele noorele põlvkonnale. Puudus ju Adamson-Ericulgi  kindel ettekujutus, millist suunda valida, oma kunstnikuteed alustades. Esialgu andis kindlust juurde pelgalt väline enesemääratlemine. Saavutanud edu, meenutab Adamson-Eric taolist imago´le rõhumist sümpaatse muigega: “Õieti polnud sõnal kunstnik minu sõnaraamatus tookord enam kohta kui praegu, olgugi, et mul siiski sametist kuub, kandsin kõrvahabet ja tõesti kõrvarõngast. Mis kõrvahabemesse puutub, siis oli see neil pärastsõja- aastatel kaunis moes /…/. Oma habememoe ja mõndagi sinna juurde või sedalaadset sain ma õieti ühest Monte-Christo seeria filmist /…/ .” Taolisi mõtisklusi ning äratundmisrõõmu, et me pole ainsad, kel aeg-ajalt elulisi takistusi ületada on tulnud, pakub etendus veelgi.
 
Tegemist on noore dramaturgi – Marika Põldma debüütnäidendiga. Näidendi tekstis on kasutatud Adamson-Ericu käsikirjalisi märkmeid ja meenutusi, muuseumi käsutuses olevaid allikmaterjale ning tolleaegseid kunstikirjutisi. Näidendi lavastas ja Adamson-Ericut kehastab Vahur-Paul Põldma, kunstnik on Reet Nurmsalu, helikujundaja Kain Abel.
 
Etenduse  toimumisaegade kohta saab infot muuseumi ja teatri kodulehtedelt http://www.wkm.ww/ ja http://www.uusvanateater.ee/.