Enno Halleki näitus “„Da capo al fine“ ehk ülemlaul fraktaalidele” EMTAs

Esmaspäeval, 30. septembril, avati Eesti muusika- ja teatriakadeemia kontserdisaalis Enno Halleki näitus “Da capo al fine”. EMTA sajandaks aastapäevaks valminud kontserdi- ja teatrimaja avanäitus „Da capo al fine“ on Enno Halleki kordumatust loomingust – ühest kõige originaalsemast, innovaatilisemast ja vaimukamast eesti kunsti ajaloos. Näituse pealkiri lähtub muusikatemplile sobivalt Halleki ühe maali nimest, kuid on ühtlasi kunstniku loomingut sisuliselt iseloomustav. Näituse kuraator on EMTA kultuuriloo õppejõud Harry Liivrand.

Stockholmis elav ja töötav Enno Hallek (s 1931 Rohukülas) on väljapaistvamaid Eestis sündinud Rootsi kunstnikke, kes on andnud arvestatava panuse Skandinaavia popkunsti ja kontseptualismi kujunemisloosse, osaledes samas aktiivselt ka Välis-Eesti kunstielus. Rootsi põgenes ta perega 1943. aastal, 1953-1958 õppis ta Stockholmi Kunstiülikoolis maalikunsti, oli samas 1981-1991 maalikateedri professor ja monumentaalkunstiosakonna juhataja ning valiti juba 1975. aastal seni ainsa eestlasest kunstnikuna Rootsi Kuningliku Kunstiakadeemia liikmeks. Paljude tunnustuste seas on Hallek pälvinud 2011. aastal ka Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemia. Tema esimene näitus Eestis toimus 1990. aastal Eesti Kunstimuuseumis Harry Liivranna kureerituna.

Helikunstiga on Hallekil rohkem pistmist kui vaid ühe muusikasõnastikust tuntud lausega pildi maalimine. Erinevatel aegadel on ta ka ise muusikuna üles astunud, näiteks mängis ta tudengina kunstiülikooli tantsubändis kontrabassi (mille õppis ära alles 20-aastaselt), esines Rootsi telesaates koos pianist Käbi Lareteiga, 1978. aastal üles võetud performance´is imiteeris ta kahe puutükiga viiulimängu (filmilindi taustaks ehtne viiulimäng) ning eesti kiigelaulude saatel kahlas järgmises performance´is merest rannale, kandes põlevat kalakuju õlal jne.

Alates 30. septembrist 2019 EMTA kontserdi- ja teatrimaja fuajeesse kureeritud Halleki näitusel eksponeeritakse ringi- ja vabaltvoolava kujuga moodulmaale (või installatsioone) ehk kunstniku sõnul „fraktaale“ koos kahe traditsioonilisemas vormis tööga: „Da capo al fine?“ (1963, õli alumiiniumil) ja „Suveõhtu 1969“ (1970, segatehnika), viimasega soovisime meelde tuletada inimese Kuule maandumise poolesajandat juubelit. Seoses EMTA näitusega oli kunstnikul võimalus lavastada uude ruumi oma suveräänne ja süsteemne atraktiivne keskkond. Ruumiprogrammi arvestades struktureeriski Hallek täpselt ja intensiivselt mõjuva visuaalse galerii, mängides selle variandid ja koloristlike aktsentide asukohad koos kuraatoriga enne läbi oma ateljees.

Poola päritolu USA matemaatiku Benoit Mandelbroti väljamõeldud fraktaalide teooria järgi korduvad erinevas suurenduses ja lõpututes paljundustes samad struktuurid, kusjuures nad ei kaota oma algset tähendust. Hallekit on alati huvitanud kõiksugu teooriad ning fraktaalide teooriale lisaks paelub teda eriti nn string-theory ehk nn keele-teooria, mis püüab maailma ülesehitust seletada vähima elemendi abil, mis kannab informatsiooni nagu vibreeriv keel, kuid mida keegi pole veel oma silmaga näinud. Hallek on endale võtnud ülesandeks tegeleda eelkõige küsimusega, kuidas visualiseerida seda, mida me ei näe ehk maalida käesoleval juhul teooriat. Meetodiks lego põhimõte, recycling ja eksperimenteerimine ning vahendeiks vineerist poolkaared ja liblikkruvid, seisneb 1990. aastal alguse saanud kujundisüsteemi arendamine lõpututes fraktaalide kombinatsioonides, permanentsetes tööde komponentide asendamistes, ülemaalimistes ning vastloodud sümmeetriliste ehk ideaalsete kompositsioonide peatses lahtimonteerimises ja uute, ebasümmeetriliste konfiguratsioonide kombineerimises. Nii tahab Hallek meile visuaalselt öelda, et da capo al fine ehk korrata teost algusest lõpuni on tema loomingut läbiv printsiip. Lõpust saab algus ja algusest lõpp. Küsimärgist hoolimata.

Enno Hallek on maalija par excellence, ja suurepärane kolorist. Läbiva motiivina korduvad tema töödes vikerkaar ja päikeseloojang, lapsena kogetud ja siiani meeles püsivad kirkavärvilised loodusnähtuste refleksioonid Läänemaa rannalt, millega kunstnik seob kõige erinevamaid värvikooslusi. Minu arvates tegeleb Enno Hallek siin Vassili Kandinskyst lähtuva, iga värvi spetsiifiliste psüühiliste ja füüsiliste omaduste lõputu analüüsimisega ning oma isikliku värvusõpetuse kultiveerimisega, kuid pigem selleks, et ise asjast õppida, mitte teisi õpetada. Luua ebatüüpilisi värviaistinguid ja pildilisi assotsiatsioone on Halleki kindel eesmärk. Kuna Halleki installatsioonid muutuvad näitusest näitusesse, siis peaaegu algsel kujul ükski töö ei säili (see on põhjuseks, miks tööde valmimisajaks märgime praegu 1990 – 2019) ja vaid foto säilitab meile mälestuse teatud kombinatsioonis teosest. Väga kontseptuaalset lähenemist väljendab ka Halleki tööde loomise mehhaanika demokraatlik aspekt ja portatiivsus – võimalus publikul sekkuda kombinatoorika väljatöötamisse ning tööde kaasaskantavus avalikus ruumis, mis annab neile sõltuvalt keskkonnast taas uusi tähendusi.

Aga ka kunsti teraapilist toimet ei tohi alahinnata. Halleki puhul kehtib see eriti, sest kui kellegi looming paneb ühtaegu tõsiselt mõtlema ja tekitab hea tuju, peab midagi erakordset olema sellise kunsti loomuses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht