Näitus „Valgus maalt ja merelt“ Viimsi Püha Jaakobi kirikus

„Valgus maalt ja merelt“
Viimsi Püha Jaakobi kirik
05.03.–30.04.2017

Kunstnike looming pühakojas peatab hetke loojate rännuteel, andes võimaluse otsekui palveks seisatuda, et taas jätkata avastamist väärivat teekonda. Sellel ühisel peatusel on oma väärtus. Ajalik elu on kätketud ajatu loominguga. Üllatavalt ühtne, tervikuna mõjuv näitus on kunstnikele ja vaatajatel huvitav kogeda.  Ühisnäitus on kui ühtesulav ja terviklik kooslus. Pööraselt lihtne ja mõjuv.

Aili Vint omakorda põimib mõtted oma isiklikul kodulehel Talmudi jutustusse: „Kui laps sünnib, siis puudutab kaitseingel tema laupa, et ta unustaks talle sündimisel kaasaantud Tõe. Muidu oleks tal siin ilmas talumatult raske.“  Ja jätkab: „Mind vist puudutas kaitseingel liiga põgusalt, sest mul on tunne, et Tõde on kusagil väga lähedal /…/  Kuid kunsti saab luua vaid läbi isikliku emotsionaalse tõe. Tundetarkuse. Elan tundega, nagu maaliksin seda.“

Toomas Vint on kirjutanud oma 2014. aasta Haus galerii näituse juurde: „Mulle on jäänud mulje, et kaasaegse kunsti põhiprobleemiks on oma eksistentsi õigustamine ja vajalikkuse nähtavaks tegemine. Räägitakse vaatajatele kunstiteost seletavaid  lugusid. Minu meelest on aga tähtis, et maal annaks vaatajale tugeva emotsiooni. Et kunstiteos ei peletaks inimest galerii uksest välja jooksma, et vaatajal tekiks hoopis tahtmine mõnda maali uuesti ja uuesti vaadata. Ma olen selline „vana aja kunstnik“, kes usub, et kunstiteos ise räägib vaatajale oma loo. “

Las  jäädagi nii, et Aili ja Toomas Vindi looming on kui Talmudis toodud põgusa kaitseingli puudutus ja sõnatu kunsti piiril olev emotsionaalne nägemus. Visuaalselt haarav ja kütkestav, mõtlemakutsuv loomine. Igal juhul puudutab mõlema kunstniku looming näituse vaatajaid ja ka mind väga isiklikult. Mõlemalt kunstnikult on näitusel väljas mitmed  klassikaks saanud maalid.

Toomas Vint ütles näituse avamisel: „Paljudel rännakutel ja sõitudel olen ikka käinud erinevates katedraalides ja kirikutes. Olen imetlenud neid suuri meistreid ja loojaid, kes õilistavad oma kunsti kaudu pühakodasid. Nüüd ise kirikus oma ja Aili maale nähes jään mõttesse…“

Ja tõesti, kui sõnatul kunstil peatub pilk, siis võib hõlpsalt tekkida hetk, kus aeg peatub. See on omamoodi hardushetk – vaid viiv, unenäoline ja samas reaalse elu ja sellele omase keskkonnaga põimuv nägemus. See on äratundmine, et ma tean oma piiratust ja tunnetan vabadust. Teades oma eksistentsi reaalsust ja tajudes lõpmatuse substantsi. Ka kõigevägevama puudutust – armastust.

näituse kuraator Erkki Juhandi