Sofi Aršase “Läbivaatus” Vabaduse galeriis

Olete oodatud Sofi Aršase isikunäitusele „Läbivaatus“ Vabaduse galeriis alates laupäevast, 26. märtsist. Näitus on avatud 20. aprillini.
Video autor on Merle Kannus, helitaust Villu Veskilt ja graafiline disain Kati Kerstnalt.
Sofi Aršas on klaasikunstnik: ta omandas kõrgema kunstihariduse Eesti kunstiakadeemias (siis Tallinna kunstiülikool) ja lõpetas selle 1992. aastal klaasikunsti erialal, magistriõpingud läbis aga Tallinna ülikoolis (siis Tallinna pedagoogikaülikool). 2000. aastal kaitses magistritöö praktilise osa näitusega „Kontakt“, mis oli väljas Samba galeriis ehk siis praeguses Vabaduse galeriis.
Optiline suund on Sofi Aršast huvitanud ka edaspidi, sellele on lisandunud installatiivsed lahendused ja klaasi kui eripärase materjali sidumine teiste meediumitega, eelkõige video- ja fotokunstiga. Sofi Aršase isikunäitused, aga ka grupiväljapanekute teosed on saanud alguse abstraktsematest, kuid sageli just teda ennast puudutanud protsessidest, emotsionaalsetest seisunditest, psühholoogilisest ja füüsilisest tunnetuskogemusest, mida kunstnik on klaasi tähenduste ja võimaluste abil vaatajaga jaganud.
Nii on ka „Läbivaatuse“ puhul, mille ambivalentset pealkirja võib tõlgendada klaasile eripärase omaduse – läbipaistvuse, aga ka soovina heita pilk pealispinna alla, „kaevuda valu ja rõõmu algimpulssideni, valgustada peidetud kihte ning muuta see vaatlus etenduseks“, mida publikuga jagada.
Sofi Aršas tutvustab ise oma uue näituse ideed:
„Isikunäitust ajendas mind kavandama huvi ilmingute vastu, mis avalduvad sisemiste protsesside mõjul. Nende ilmingute alla võivad kuuluda erinevad tegevusavaldused, emotsionaalsed seisundid, tunded, aga ka valu ja kehalised muutused. Kuna tunnen ennast kõige paremini, siis olen peamiseks vaatlusaluseks objektiks valinud iseenda. Siiski lähtub idee laiemast üldinimlikust kandepinnast, kus psühholoogiline ja füüsiline tunnetuskogemus on peamisteks teguriteks.
Reeglina märkame probleemi alles siis, kui see hakkab avalduma pealispinnas ehk objekti välimistes kihtides. Olgu tegemist kas füüsilise, psüühilise või tehnilise rikkega, nõuab see kaevumist objekti sisemusse. Pealispind võib esialgu tunduda ka veatu ning sisemuses tekkinud viga või tõrge jääda nähtamatuks. Ometi võib n-ö alumistes kihtides areneda destruktiivne kulg (depressioon, korrosioon, dehüdratatsioon jne), mis võib mõjutada objekti funktsionaalsust või muuta ta välismõjudele vastuvõtlikuks või koguni kasutuskõlbmatuks. Sarnane protsess, kuid positiivse märgiga, võib tekkida ka siis, kui mõjutegur käivitab sisemise energia, kirgastumise või õnnetunde. Kuidas tunda ära sisemised muutused? Missuguse kuju, struktuuri ja omadustega need väljenduvad ning milliseid tunnetuskogemusi vallandavad – need on küsimused, millele vastust otsin.“
Täname Eesti Kultuurkapitali, Kultuuriministeeriumi, Liviko ASi, Villu Veskit, Kati Kerstnat, Merle ja Erkki Kannust ja Guido Kongast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht