Mismoodi Saaks Inimest Ja Loodust Omavahel Lähendada? Milline On Nende Omavaheline Suhe Antropotseeni Ajastul? Kas Loodus Saab Olla Hubane? Kas Inimene On Looduse Varjukülg?

Hobusepea galerii seintel kõrguvad erisugused kangad, mis viivad mõtte maastikule, hämarusele ja kõikvõimalikele vahepealsustele. Neile on värvimarkeriga joonistatud, enamasti kas õrnu looduskujutisi või siis pimedust. Maarja Nurk opereerib oma töödes nostalgia, elurikkuse, aga ka mingi ebamäärase ohutundega. Õhtu võib tagasi tuua kõik, kuid hämarus võib ka ähmastada asjade piirjooni, teha maailma natuke salapärasemaks, kui see oli enne. Mõni kangas näeb galerii ülemisel korrusel välja nagu maastiku mälestus fantoomsest samblikust, mõni teine jällegi meenutab hubast laualina, mille peale võiks vabalt teeserviisi asetada. Ühel miniatuursel kangal on loodud kontrastne kõrvutus kahe erineva puu representatsiooni, videomänguliku ja realistlikuma kujutamisviisi vahel. Looduse salapäraga suhestuvate tööde vahele on sattunud ka üks kummaline, pisut filmirulli meenutav fotoseeria: need näivad olevat kaadrid alumisel korrusel jooksvast videost, kus mingi olend põõsa ümber ringe teeb. Võimalik, et need kaadrid on ka täiesti eraldiseisva teose omad. Vahest pärinevad need kellegi unenäost? Neil on kujutatud rohtu kasvanud olendit puu kõrval – ta ootab midagi. Sama olevust näeb Nurga näitusel veel: kunstnik on teda ka joonistanud. Veidike meenutab see olend DC koomiksitest tuttavat humanoidi moodi sammaldunud taimmeest Swamp Thingi. Või ehk on hoopiski tegemist heasüdamliku briti tulnuka Muzzyga, kes õpetas kunagi televisioonis lastele inglise keelt ning sõi muu hulgas ka metallist kellasid?

Ometi ei lase aeg ennast kellade puudumisest segada. Korduvus ja rituaalsus tõusevad näitusel kenasti esile, väline floora ja fauna oma läppunud paljususes ähvardab vaataja sisemaailma imbuda ja teda väsitada. Näitusel „Sada tiiru ümber tiigi, sada tiiru ümber põõsa“ valitsebki äraspidine meeleolu – midagi selle­sarnast võib ehk kogeda, kui lugeda Mehis Heinsaare luuletusi. Tiigi või põõsa kujutised on hubased ja kättesaamatud. Jalutamine või tiirutamine on siin metafoor, korduv protsess, mille vältel muutub inimese hingeseisund, kuid mis ei vii mitte kuhugi.

Maastikuga ühtesulamine

Liikumine liikumises: jalutades võib koos füüsilise kehaga uidata ka jalutaja fantaasia. Kui kujundlikult väljendada, võiks öelda, et ka kõndija kujutlus võib tiire teha (aga ümber mille?) ning mõnikord võivad selle tagajärjel piirid üksikisiku ja teda ümbritseva maastiku, tegelikult ka laiema ökosüsteemi vahel hakata hajuma. Selles protsessis on midagi, mis teeb rahutuks. Kas selline ümbruse ja teadvuse ühtevarisemine, mina lahustumine on reaalne või illusoorne? Kas selle käigus läheb midagi olulist kaduma või sünnib midagi uut? Kuna sageli kipuvad inimesed loodust ja kultuuri vastandama, võib mõnel näituse külastajal tekkida hirm, et temalt võetakse sedasi midagi ära, sest ollakse harjunud raamistama elu inimese ja looduse vahelise võitlusena – täielik loodusesse minek tähendaks justkui loobumisvõitu. On muidugi võimalik ka vastupidine vaade, näiteks loodust ülistav antihumanism, täielik inimese ja tema saavutuste eitus. Kuid ka see hoiak lähtub eeldusest, et inimene ja ülejäänud loodus pole omavahel ühildatavad.

Siit edasi saaks küsida ka abstraktsemalt: mis üldse eristab loomulikke ja tehislikke süsteeme? Kui mõelda nii, siis võib inimene kenasti loodusega seguneda, ilma et üks teise alla neelaks. Värvimarkeritega soditud kangad ei pea olema surilinad. Tegemist pole konfliktiga, vaid pidevate, jätkuvate, lõpetamata läbirääkimistega, mis kestavad seniajani. Üleminekud ja liikumised on omased nii loodusele kui ka jalutuskäikudele. Igatahes on saja tiiru tegemises midagi meditatiivset. Tõsiasi, et inimene on osa loodusest, võib küll nüüdseks olla juba kulunud käibetõde, kuid ometi ei näi paljud selle teadmisega tänapäeval ikkagi midagi peale hakkavat. Samal ajal on selge, et praegune aeg nõuab laiemat inimese ja looduse vahelise suhtevõrgustiku kriitilist ümbermõtestamist. Loodus ei ole ressurss ega majandusharu, vaid väärtus iseeneses. On ääretult oluline, et poliitikud sellest aru saaksid. Ja tegelikult leidub muidugi ka selliseid inimesi, kes proovivad kliimakriisi leevendada või inimkonnale valutumat tulevikku luua.

Kuid hubasuse kõrval on näitusel siiski esil ka hämarus. Galerii alumisel korrusel võib näha mitut tumedaks joonistatud kangast, nende sekka ka kellegi nägu: näituse saatetekstis on vihjatud, et tegemist võib olla kunstniku autoportreega. Inimene jälgib maastikku läbi tumendatud Claude’i klaasi, mida kasutati maastiku vaatlemisel enne fotograafia leiutamist. See seos asetab muidugi ülemise korruse kangad uude konteksti: need looduskujutised meenutavad nüüd natuke fotosid. Miskipärast muutub just selle näituse alumisel korrusel eriti tajutavaks ktooniline tõsiasi, et pool Hobusepea galeriist asub maa all. Kandev on ka pinge inimliku representeerimise ning looduse kui terviku kättesaamatuse vahel. Inimfantaasia ei suuda loodust hõlmata, kuid seda piiratust pole ka võimalik teisiti väljendada kui kunstiliste vahenditega. Koos värvitud kangastega näeb maa all ka videoteoseid. Ühel neist toimetab juba mainitud humanoidilik looduse kehastus, kes salapäraselt põõsa ümber askeldab. Teisel videoteosel on aga Kirby mäng.

Naasmine unenäomaailma?

Masahiro Sakurai disainis üheksakümnendate algul roosa pallikujulise tegelase Kirby nõnda, et nii algajatel mängijatel kui ka kogenumatel videomänguhuntidel oleks temaga midagi peale hakata. See nunnu karakter võib hüpata peaaegu lõpmatult kõrgele ning ühtlasi omandab pärast oma vastaste allaneelamist nende võimed. Aja jooksul on Kirby menu üha kasvanud ning teda võib kohata ka teistes videomängudes, näiteks Nintendo ühes populaarsemas frantsiisis „Super Smash Bros“.

Hobusepea galeriis on eksponeeritud mustvalgeks tehtud ja mõneti teisendatud klipp mängust „Kirby’s Return to Dream Land“ („Kirby naasmine unenäomaailma“), kus mängija võitleks tavaoludes metsakujulise bossiga. Kunstnik on näitusel aga talitanud nõnda, et mängu roosat nimitegelast teosel näha polegi. Kirby on kadunud ning teose visuaal on tumenenud nii, et see meenutab nüüd vanu multifilme, kus tegutseb Betty Boop – puudu on vaid Cab Calloway muusika. Vastaseid enam alla neelata ei saa, unenäomaailma naasmine pole enam justkui võimalik. Selle asemel jääb alles vaid käegakatsutav loodus ilma inimese tõlgenduste ja representatsioonideta. Tiik ja põõsas eksisteerivad omasoodu, isegi siis, kui mitte keegi nende ümber tiire ei tee.

Ometi on nunnu multikaliku esteetikaga videomängu kasutamine siin näitusel irooniline, meeldivalt ambivalentne žest, mis lisab kogu asjale kõvasti ruumilisust. Atomiseeritud indiviid, nagu ka kõnealuse videomängu nimitegelane, on tõesti justkui haihtunud ning nüüd võib inimjärgne loodus rahus maailma üle võtta. Ometi väljendub osades videomängudes ka inimkultuuri ülevus. Kuhu see kaob? Kas unenäomaailma tõesti enam naasta ei saa? Ja kes see üldse on, kes und näeb?