Näitus „Armour“ Kiek in de Kökis kuni 14. V; Rainer Kaasik-Aaslavi isikunäitus „Hedonisti hall argipäev“ Hopi galeriis 20. IV – 8. V; Julia-Maria Künnapi isikunäitus „Elu ja surma küsimus“ Niguliste muuseumis kuni 21. V; Risto Tali ja Rait Siska näitus „R-R Hi-Tech“ Pika Jala väravatornis 20. IV – 23. IV; Urmas Lüüsi näitus „My Heart is a Rave Machine“ ehk „Mu süda on reivimasin“ 20. IV – 23. IV; näitus „Klaasikunst kohvikus. Ajavahe“ Viru keskuse Robert’s Coffees, hotelli Palace Galerii baaris, Kohalikus kohvikus, Koloniaalis, MuSu, Fabrikis, Anticafes, Bonas, Wabaduses, Gourmet Clubis, Kehrwiederi Chocolaterie’s, Carmen Cafes Rotermanni keskuses, La Bottegas, jäätisekohvikus Cortile, Boheemis, Frenchys ja Gingeris Arsenali keskuses kuni 20. V ja Darja Popolitova näitus „Code (In)Visibilis. Parfümeeriast ja ehetest“ Viru keskuse butiigis Crème de la Crème 28. IV – 12. V.
Tänavuse rakenduskunsti triennaali satelliitnäitused jätavad peanäituse mitmel puhul varju. Isegi auhinnatud tööd ei ole väga veenvad. Peapreemia võitis mõnda aega ka Eestis õppinud ehtekunstnik Octave Wandeweghe oma ehteseeriaga „Kultuursed kombed“ (2016, terastraat, tsitriin, fantoomkvarts ja sünteetiline safiir) eest. Söögiriistad on lihvitud vääriskividest ning kinnitatud terastraadiga nagu arheoloogiamuuseumi eksponaadid. Söögiriistade temaatikaga mängivad paljud, tööd pole ei tehniliselt ega visuaalselt kuigi köitvad. Teise preemia vääriliseks hinnati Villu Plingi ja Silja Saarepuu video „Vaip“ (2014, HD-video), kus on filmitud põldu, mis näeb välja nagu triibuline vaip. Kolmanda preemia sai Jurgita Erminaitė-Šimkuvienė hirmkole merevaigust kärbsepüünis „See on vaid aja küsimus“ (2016, merevaik, harjavarre tükk, nöör, liim ja lasergraveering).
Hea saatetekst annab palju. Kui peanäitus teeb natuke kurvaks, siis kolme noore ehtekunstniku Triin Eliase, Katrin Kosenkraniuse ja Liina Lõõbase kureeritud „Armour“ Kiek in de Köki kaitsetorni galeriis on vaimustav. Seal on väljas eesti noorema põlvkonna ehte- ja sepakunstnike looming. Torni arhitektuur ja ülalt alla langev valgus sobivad suurepäraselt kahes ringis eksponeeritud teostega. Kunstnikud on lähenenud kaitsmise, kaitstuse, ohu ja hirmu temaatikale tundlikult, vaimukalt ja ka kriitiliselt. Teoseid saatvad tugevad tekstid lisavad teostele terava lisanüansi. Teist nii heade tekstidega näitust on raske meenutada.
Annika Kedelauk kirjeldab oma PVCst ja roostevabast terasest vaimukat ja pilkupüüdvat teost „Kangekaelus“ nii: „Eriti tähtis on kaitsta kaela piirkonda, kuna paljud inimesed kipuvad endale jama kaela tõmbama. Kael on meie lülisamba kõige liikuvam, aga ka kõige haavatavam osa. PVC-d on kiidetud suure mehhaanilise tugevuse, tõmbetugevuse ja kõvaduse eest. See isoleerib hästi elektrit ja on keemiliselt vastupidav, see ei põle ja on veekindel. Tänu sellele ei tunne kandja väliseid tegureid, mis võiksid tema kangekaelsust nõrgestada, näiteks puudutusi, pisaraid ja embuseid.“
Emotsionaalse turvise temaatikaga tegelevad ka teised kunstnikud. Sõja ja rahu, kaitse ja rünnakuga seotud vorm on ka meditsiinist tuttav. Urmas Lüüsi teos „Château d’amour“ (2017, muld, taimed) räägib armastusest. Keskaja poeetiline kujund château d’amour kandus luulest ja kunstist üle rüütlimängudesse. Relvastatud, turvistega mehed ründasid linnust. Naised müüridel jagasid aga õitega „surmahoope“. Urmas Lüüs on selgitanud: „Ilu ja armastuse alistamatuse sümbol. Lillede vägi. Elujanus õite kasvu ei pidurda ükski müür. [—] Armastuse eest ei ole keegi kaitstud.“ Kunstniku kaunis, juurte ja mullaga eksponeeritud taim on tabav armastuse sümbol, mis ajab oma juured sügavale südamesse, kasvab ja kasvab, kuni teeb haiget. Võimas, laastav ja hirmuäratav jõud, mis mõnikord jätab vaevu elu sisse. Keegi meist pole selle ilu ja valu eest kaitstud.
Armastuse ja haavatavuse üle mõtiskleb ka Rita-Livia Eriksoni kaunis, maagiline ja veidi hirmutav töö „Palun mitte kallistada!“ (2017, koduaia õunapuu, roostevaba teras). Kunstnik on ise kirjutanud: „Kõik, mis pääseb lähedale, võib olla ohtlik. Füüsiline kannatus kaotab ajaga oma mõju ja valu läheb mööda. Katki tehtud hing ei pruugi aga kunagi paraneda ning selliselt vigastatuks jäänud inimene on maailmas võimetum ja õnnetum kui keegi teine. Mida südamelähedasem inimene, seda suuremat valu ja kannatust on tal võimalik tekitada. Et vältida sellist ohtu, tundub parim lahendus alati jätta enda ja teiste vahele piisav distants – mitte lasta nii intiimsel positsioonil eksisteerida või tekkidagi.“
Natuke kergemas, helgemas ja lõbusamas võtmes on armastus- ja lähedussuhete teemat käsitlenud Katarina Kotselainen teoses „Naiselikkus“ (2017, tekstiil, traat, nailonsukad): õrn, võluv, kaunis ja tehniliselt põnevalt teostatud rinnahoidja kui naiseliku väe sümbol.
Näitusel käsitletakse ka võitlust iseenda ja oma sisemaailmaga. Näiteks võib tuua Katrin Kosenkraniuse teose „Mugavustsoon“ (2017, raud) – roostetanud rauast kaitserüü. Kunstnik on avanud tabavalt teose tagamaad: „Millal oli just see hetk, kui haarasin suurima kivi, mida jõudsin liigutada, ja nihutasin selle enda ette paika? Igatahes oli see ammu, varases lapsepõlves, sest nüüdseks on ühest kivist kasvanud paks ja kõrge müür. Mind ümbritseb kaitsev müür, kuid ma ikka värisen ja süda taob meeletult. Kardan, et olen end oma kõige suurema vaenlasega sisse müürinud.“
Võitlust iseendaga kajastavad ka Rauno Paju rauast ahelad „Vabanduste ahelad“ (2017, raud), sümbol aheldatusest vabanduste ja ettekäänete külge.
Mitu kunstnikku mõtestab indiviidi ja sootsiumi suhteid. Näiteks Keiu Koppeli töö „Vastukarva“ (2017, raud, hõbe) – ehe, mille teravad rauast soomused on üksteise suhtes sõna otseses mõttes vastukarva. Kunstnik avab oma teose järgmiselt: „Teatud juhtudel on oluline olla vastu, on tarvis astuda konflikti. Seda muidugi juhul, kui on, mida hoida ja kaitsta. Kui inimese pärisosast pole enam midagi alles, siis võib ju kõigega nõustuda. Vahet ei ole. Mitte miski ei ole enam vastukarva.“
Samalaadseid seisukohti jagab Triin Kukk teoses „Heart Attack“ (2017, raud). Kaunis, ogaline töö paneb mõtisklema selle üle, kuidas muuta ründav enesekaitse enesekindluseks. Teos on tõukunud välismaal elamise kogemusest, kui kunstnik tajus omaenda sisemist muutumist, kui „teravad raudorad ei olnud enam mõeldud vihaseks rünnakuks vaenlase vastu, vaid oma sisemise rahu tagamiseks“.
Üksikisiku, ühiskonna ja meedia suhteid analüüsib Ettel Poobuse turris ja tõrjuvate taimekujutistega teos „Kaasaegne raudrüü ehk iseolemine“ (2017, hõbe, raud, turmaliinid): „Tänapäeva maailmas pole inimese keha enam nii suures ohus kui tema mõtted ja identiteet. [—] Sõjaline konflikt tekib korraga lahinguväljal ja inimese peas. Nii „head“ kui „halvad“ kasutavad kuulajaskonna mõjutamiseks moonutamist, liialdamist, subjektiivset, ebatäpset või isegi väljamõeldud infot. Kõike selleks, et pälvida toetust ning kinnitada valitseva arvamuse õigsust.“ Teosega on tõstatatud küsimus, kas kaitsta tuleb keha või mõistust. Kas infosõda tuleb enne ja pärissõda pärast või esinevad need koos, nagu on maailmas praegu mitmel pool näha?
Liina Lõõbas on oma „Õnnesärgis“ (2017) kasutanud murdunud saelehti, nii nagu on seda varem teinud ka Tanel Veenre. Kuid noore kunstniku saatetekst kõneleb tema täiesti teistsugusest lähtepunktist: „Au ja kuulsus kuulub neile, kes suudavad jätta mulje, et saavutatu tuleb mängleva kergusega. Neile, kes pealtnäha murravad kõige vähem saelehti.“ Lõõbast huvitavad üksikisiku, ühiskonna ja meedia uute vormide suhted. Ühismeedia võib pahatihti tekitada illusiooni, et kõik teised on võitjad, nende elu on triumf ja mina olen ainuke, kelle „saelehed“ murduvad.
Siirus ja ehedus, ka vaimukus. Väljapaneku kõik teosed on kontseptuaalsed, paistavad silma sisukuse ja laetusega. Enamik neist pole mõeldud pelgalt kaunistamiseks, mõningaid ei saa kanda, aga neil on tabav sisu ja kaunis, suurepärase tehnilise teostusega vorm. Sellelgi näitusel on nõrgemaid töid, näiteks Anna-Maria Saare vereplekikesega valge T-särk „Relvistumine ja rahunemine“, mida saadab hägune saatetekst, või Anneli Oppari küsitava teostuse ja saatetekstiga „Kontakt“ (2017, polüräni, vaik, vask, tina, teip). Kontseptuaalne kunst on raske žanr – kõik või mitte midagi. See toimib siis, kui sümbol läheb naelapea pihta. See peab olema terav nagu nool, vastasel juhul mõjub töö teiste kõrval eriti haledalt.
„Armour“ on väga tugev, terviklik ja sisukas väljapanek, mille teeb eriti sümpaatseks see, et kunstnikud on oma loomingus siirad ja ehedad. Nad lahendavad probleeme, millega on ise elus silmitsi seisnud, nad armastavad, kannatavad, ületavad ennast, seisavad oma tõekspidamiste eest ning püüavad infomüras endaks jääda. See on kunst, mis tõukub rikkast sisemaailmast. Ei jäeta muljet, et kui esineda näitusel seebitükiga, kas siis sellest ka räägitakse. Publik ei huvita neid. Tegemist ei ole arrogantsiga, vaid nende oma eluga. Kui looming siiralt tõukub siseilmast, siis kõnetab see ka publikut.
Sisukaid näitusi leidub triennaali kõrvalprogrammis veelgi. Ehtekunstnik Rainer Kaasik-Aaslavi isikunäitus „Hedonisti hall argipäev“ Hopi galeriis on samuti tõukunud kunstniku elukogemusest. See on vaimukas ja eneseirooniline vaade elunautleja kogemusele, kuhu ühel hetkel saabub hall argipäev, kus „kordub kõik tehtu isiklike piiride raames, ükskõik kui laiad need ka poleks. Tekib rutiin.“ See on maailm, kus alkoholi kujutav maal seisab vastamisi klišeeliku risti kujutisega, mis on aga vaimukalt pealkirjastatud kui „+“ (lõuend, lehtkuld). Maailm, kus „mask võimaldab olla maskita“. Maskide idee autorid on muuseas kunstniku VI klassi õpilased.
„Hedonisti“ elutunnetuses on oma koht aga ka zoomorfsetel lindudel, keda on kujutatud jõuliselt nagu põlisrahvaste kunstis. Pidu, ohjeldamatud naudingud põrkuvad ootamatult jumalakartusega näituse kõige võimsamas teoses „Kerjus“ (šungiit, raud, hõbe): kondised, ahastavad kerjuse käed risti taustal. Teosest õhkub balansseerimist lootusetuse ja lootuse vahel, usku sellesse, et siinses elus peab ometi olema midagi veel. Midagi kaugemat ja kõrgemat. See väiksemõõduline skulpturaalne teos paistab silma emotsionaalse laetuse ja väga meisterliku kivigraveeringu poolest. Sellest teosest ja ka kogu näitusest jääb kõlama vastutustunne, aukartus elu ees, omaenda surelikkuse tajumine. Naudi ja ela, sest homme sind võib-olla enam ei ole!
Julia-Maria Künnapi isikunäitus „Elu ja surma küsimus“ Niguliste kirikus käsitleb kunstniku loomingulist tööprotsessi: kõhklusi ja kahtlusi, vormiotsinguid, tähelepanu hajumist ja koondumist, suuri ja väikesi küsimusi. Teosed on eksponeeritud kaunitel kuldsetel, roosakatel ja hõbedastel pindadel, mis harmoneerivad kõrval asuvate skulptuuride ja kiriku interjööriga. Väljapanek on kaunis ja peenetundeline, ei suru ennast peale. Sellegi kunstniku loomingu puhul vaimustavad tõsise ja vaimuka käsitlusviisi õrnad kokkupuutekohad. Näitena võib tuua fantastiliselt lihvitud suitsukvartsist ja kullast rinnaehte „Kuidas maitseb?“, millest on justkui tükk välja hammustatud, või kortsutatud paberit meenutav koholongist ja kullast rinnaehe „Kas üldse?“.
Näitus on nagu hea iluuisutaja kava, mis toob välja kunstniku erinevad võimed. Mõni teos on rohmakas ja peaaegu töötlemata, nagu mäekristallist ja kullast rinnaehe „Kas igijää sulab ära“, mis meenutab jääliustikku. Mõni teine teos kätkeb endas erilist haprust. Kunstnik on töödelnud kivi nii meisterlikult, et tekitab puidu- või õrna rohulible efekti. Näitusele panevad punkti tõsised ja tumedad vesipühvlisarvest ja hõbedast rinnaehe ja kõrvaehted, millega esitatakse küsimus „Mis on päriselt oluline?“.
Pika jala väravatornis sai mõne päeva jooksul vaadata Risto Tali ja Rait Siska põnevaid, natuke futuristlikke käevõrusid. Juba kõrgete trepiastmetega keskaegne torn ise on omaette elamus. Torni kõige kõrgemal korrusel oli eksponeeritud Urmas Lüüsi heliinstallatsioon „My Heart is a Rave Machine“ ehk „Mu süda on reivimasin“, mis mõjus müstiliselt ja värskelt, „nagu välismaal“.
Klaasikunstnikud eksponeerivad oma teoseid Tallinna kohvikutes ühise nimetaja „Klaasikunst kohvikutes. Ajavahe“ all. Näiteks Vabaduse väljaku Wabaduse kohvikus saab vaadata Eili Soone ja Malle Karik-Hallimäe väga tugevaid teoseid ning Viru keskuse Robert’s Coffees Tiina Sarapu loomingut. See on tore idee tuua kunst publikule lähemale. Hea idee takerdub aga kohati teostuse taha. Kohvikus on ringiliikumine takistatud, sest klient juhatatakse kohe istuma.
Viru keskuse butiigis Crème de la Crème on vaadata ehtekunstnik Darja Popolitova näitus „Code (In)Visibilis“ ehk „Nähtamatu või nähtava kood“, ei kuulu küll otseselt triennaali programmi. Ehted sulanduvad harmooniliselt butiigi miljöösse ega mõju irdselt, nagu võiks arvata. Huvitav on ka nähtavate ning nähtamatute ehete, s.t parfüümide dialoog. Butiigi juhataja ja näituse algataja Kai Laidla kogemus ütleb, et ehteid ja parfüüme valitakse hästi hoolikalt, need peavad sobima ja seepärast tuleb need ära tunda. Darja Popolitova ehted käsitlevad androgüünsuse temaatikat ning nii on ka butiigi parfüümidega, mis pole jagatud meeste- ja naistelõhnadeks. Ainult et näitust ei lasta rahulikult vaadata, ikka püütakse ka lõhna pakkuda, kui juba seal olete.
Tore, et meil on kunstnikke, kes põlevad selle nimel, et ka teiste elu oleks sisukam, rikkam ja elamisväärsem. Kunsti pole otseselt nagu kellelegi tarvis ja ometi on seda väga vaja.
