Ometigi jäi mul sellest näitusest hinge helge tunne ja sugugi mitte ainult sellepärast, et kogu kolmekohalise triptühhonaalse väljapaneku naelaks Jacques Prevert’i videomaalistatud luuletus ning ülesehitajate-kuraatorite disain. Enamik meist ei julge kunstis, ükskõik millises, kõnelda vabadusest kui puurist. Seekordsed näitusekorraldajad julgesid. Julgesid suruda vaataja seinade Termopüüli. Eales ei kirjuta keegi teadlikult viimast rida ega alusta viimaseks kuulutatavat maali. Takkajärele targana võib ju mõningate mööndustega uskuda, et Johannes Uiga ja Karin Lutsu puhul sai see teostamatus teostatuks. Ent kahtlusi on selleski. Kaire Nurga puhul võinuks tema alustatus maalijana jääda ka ainsaks lõpetatuseks, aga mis teha – kõik me alustame algusest, mõtlemata lõpule. Seega veel kord – näitus mulle meeldis. Vaatamata sellele, et vere, higi ja pisaratega rajatud eksponeerimispinnale võinuks mahutada viis korda rohkem töid. Küllap KLi liikmeilt oleks neid ka laekunud, ent kontseptsioon on kontseptsioon on kontseptsioon. Ning see olevatki juba kolmas KLi liikmete näitus sel hooajal. Aga võtame siis selle väljapaneku Monumentaalist (või on juba tegemist Kunstijaamaga?) alates läbi. Sven Saagi „Unes näen asju selgemini” nagu Saag ikka, täiesti tavaline, aga liialt Saag. Andres Koorti „Ühenduse” korrosioonist söödud plekkhall horisontaal on hää. Tiiu Pallo-Vaigu „Varjatud vaikus” lisab sellele kolmekordistatud hallusele mõtestava omapära. Laura Põllu video-, heli-, installatsiooni- ja tekstiehitis „Kuidas portreteerida lindu” oli minu jaoks selle näituse naelaks. Pärdi ja Prevert’iga võimendatud triptühhon on lugu loomevabaduse ahistavast puurist, lugu sellest, kuidas enamik meist ei julge, ei suuda ega oska maalida viimast pilti viimase verega kahas. Nii minagi. Trellid jäävad ette ja sulge ei suuda ihu haavamata rebida isegi rahulinnu sulestikust. Herkki-Erich Merila „Lettre non écrite” („Kirjutamata kiri”) fototrükk õli ja lõuendiga on esimene kolmest selle näituse kaunitarist, kes mulle meelde mõlkuma jäid. Imat Suumani „Mendel puu otsas (jalutuskäik Toomel)” on harjumatu Imat. Aga narkotsihõngu immitseb siitnurgast küll.
Väike galerii. Kaire Nurga varasema töö fragmendile maalitud „Rohelisest ruudust valges ruumis” oli juba juttu. Las ta seal lae all rohelise ämblikuna ähvardab. Silja-Liisa VahtraEelma „piiLUpart”. Part piilub küll lainete vahelt, ent mulle meenutas see töö graafilist lehte, mitte maali. Malle Leisi „Raskus/kergus” oli välja pakutud diptühhonina valge ja helesinisega. Galeriis olid muidugi kõik aknad suletud ning ehitusseinad valged, seega mõjub Valev Seina „Must ruut lumemütsiga” täiesti arvestatavalt. Suvise Tartu ülikooli maaliosakonna lõpetaja Martha Caecilia Stewarti „Ma mõtlesin selle peale” on suurejooneline sümfoonia sinises. Mõtteid selles vormikas töös minusugusele vahest veidi liiast. Sirli Heina „Lõpupidu” meeldis, Eerik Haameri ja Ants Viidalepa laadis grotesk. Täielik „Pritsimeeste pidu”. Teostuselt petab joonistuseks, ent on siiski puhas õlimaal. Andro Kööbilt on „Grandeur 2” – ei oskagi selle kohta midagi öelda. Johannes Uiga „Lõpetamata krüsanteemid” ongi vist surma-aasta dateeringuga alustatud lõpetamatus. Peeter Krosmanni „Surnud loodus” lõpetab selle saali. Uiga oli oma elus üksiklane ja ega ta seda Krosmanni nature morte’i enda kõrvale ei vajagi, ent kuraatorid on väljapeetult järjepidevad.
Tõuseme teisele korrusele. Keskmist ruumi valitsevad seinad ning Jevgeni Zolotko ruumiinstallatsioon „It’s Time to Take the Ceiling Down” (11. september 2010) („On aeg võtta lagi maha”), äärmisi ruume vaid seinad. Aknad on suures ruumis kaetud mingi rohekat sammalt meenutava, vist soojustusmaterjaliga, puistevill või midagi sellist. Tundub, nagu lagi oleks tõesti varisenud seinteks. Tehislik foonimüra on vägev. Ainult mikroskoop postamendil jääb minusugusele installatsioonivõhikule arusaamatuseks. Kolme ülemise ruumi maalid on eriilmelised, võib-olla oleks õigem öelda eritasemelised. Seetõttu ma kõigil neil ei peatu. Priit Pajoselt on sümbolistlik „Vaba mees”, piibellikult seotud silmadega persoon, silmad kõrval pokaalis, ülalt ripendavad jalad. Üpris pajoslik. Kõrval on Ilmar Kruusamäe 1983. aasta „Taassünd”. Makarilt on veise kolba ja linnuga natüürmort, Jaan Elkenilt on üle tüki aja arvestatavad hallikasvalges koloriidis maalid. Nende kahe pildi ühtimisvõimes/võimetuses on midagi tatiselt kleepuvat, ent samas ka haaravat, liibuvalt lummavat. Veiko Klemmeri „Fading at the speed on 200 000” („Kiirust maha võtma 200 000-l”) – kotiga lahkuv tüdruk hallis on pöördes daami portree, mis mulle teisena meeldis. Meiu Mündi „Magushapu” jättis ükskõikseks.
Ei mäleta, kelle „Fuck the Proletariat” („Persse see proletariaat”) oli meelde jäänud taas maaliosakonna lõpetajate näituselt. Mihkel Ilusa „Halvad moosekandid” polnudki suuremad asjad. Mari Roosvalt tõestab oma „Sünteesiga”, et Evald Okase laadis sünteesida ta suudab. Tiit Jaansoni „Pealkirjastamata” erineb tavalisest Jaansonist, on geomeetrilisem ja seetõttu huvipakkuvam, kuidagi kergelt läbikumav. Jaansoni kõrval oli üks õielehti langetav pilt, aga sellest on kusagil juba kirjutatud ja kuna ma keelujoone tõttu autorit tuvastada ei suutnud, jätan ta listist välja. Nadežda Tšernobai „A Rh D pos” oli oma hunnitu kuldraami ja tehnikaga (veri, paber) vägagi intrigeeriv. Huvitav, kas see 13. septembril dateeritud taies on maalitud venoosse, arteriaalse või menstruaalverega? Mall Nukke hiiglaslik vinüülplaati meenutav „Asjad ja aeg” osutas oma sõõrluses ja kujutlustes küll enam rahale ja ajale. Andres Mäekallas alias Sütevaka oli väljas oma vana ja kõikjalt välja pekstud punapornoga „Europettus vol 2. Arnold Rüütel, kas sa oled juba tänanud venelasi, et teid Euroopa Liitu vastu võeti?”. Tõsiselt võetav Sütevaka euroringi, viisnurkade, svastika ja kõige selle muu pornoga. Muljetavaldav. Karin Lutsu „Luigelaulust” ma ka ei räägi, sest pole kindel, kas see on ikka ta viimane töö. Lõpetaksin selle loo viimasega mu kolmest hallist graatsiast. Riina- Ingel Keskpaik on saanud hakkama maaliga „Bang-Bang”, mis rõõmustas vanamehe silma, meeldis isegi lõuendi taustatöötlus. Juba üksnes selle taiese pärast tasub Kunstimaja uksest sisse astuda. Näitus, vaatamata eklektilisusele, oli siiski kuraatorite ohjatud.
Vähe, aga talutav. Rohkem ja roiskunut oleks halvem olnud. Võib-olla sama halb, kui minu viimase aja tõsiseim installatsioonikogemus – graanuliteks puruks pekstud Atlantise bussipeatuse putka oktoobripäikese valguses.
